Päikese pime külg. Bert Liives
muutuvad need vaod mu näos ja lõpmatuis udustes peegeldustes.
Püüan taas silmad sulgeda ja enda pähe peituda, kuid väike ekraan eesmise istme seljatoel lülitub sisse. Ma ei puutunud enda arust midagi ja teised ekraanid bussis näivad olevat tummad. Vaatan tuimalt sissejuhatavat videot, kui pilt ekraanil äkitselt muutub ja algab seesama vilkuv Eestit tutvustav mainevideo, mida olin Tallinnas näinud. Tõmbun tagasi ja jään tuimastatult vaatama, kuidas tummfilm vaheldub teksti ja helidega.
On täiskuuöö, neljapäev on jõudnud õnnelikku õhtusse, heinad on sisse veetud, koit ei kolleta veel enne tunde ja tunde. Oleme jõudnud polaaröö veerele, videvikutundide venitusse. Varesed kraaksuvad Jurjevi kohal ja elektriliinid surisevad, telefonitraadid pinisevad, linnaneoon valgustab lähedasi põlluveeri. Väike tumedate vuntsidega kuju klobistab mööda külateed ristmikuni, aeg-ajalt komistades ja vandudes. Ta tuleb mõisa poolt, värskelt rautatud, ja läheb harilikule ärikohtumisele. „Kolm veretilka? Nalja teed või?” Vanakuri kohmetub. „Nojah, nagu ikka, vanapoiss. Tead, küll. No alati on ju nii olnud …” naeratab Vana oma kohmetut naeratust ja sasib kabjaga häbelikult teetolmu. „No mis jama see nüüd siis on?” küsib karvane kuju ja vahib vihaselt Vana poole, kelle pilk on nagu muuseas kaugele üle rukkipõllu suunatud. Räägud häälitsevad ja kabjake kahistab endiselt liivas. Karvapall kohendab rasket kannelt kaenla all, paar keelt helisevad pisut juunikuises öövaikuses, kuu särab selge valge palega. Vanakurja pilk vilksab kiirelt kandle poole. Siis tagasi tüünelt üle rukkipõllu tühjusesse suunatult. „Mis see sul on?” küsib ta ükskõiksust teeselda püüdes. Karvane vaatab hämmeldunult ringi, saab siis aga aru, et Vana viitab kandlele. „Ah, ei midagi. Väisasin Suisu sood.” – „Ahah, selge, ma arvasin jah,” noogutab Vanakuri.
No mida kuradit. Proovin tüütut ekraani välja lülitada.
Järgneb pinev vaikus, mille vaakumist viivad teed kosmosesse. Seda asjaosalised loomulikult ei tea. Küll aga teavad seda vanad sõbrad Hurt ja Masing, kes läbi avanenud portaali teistele märkamata maailma tagasi silkavad. „Noh, kuidas siis nende veretilkadega jääb, midagi muud ei ole pakkuda?” küsib suveöise kuu all pleekinud linasesse riietatud helendav kuju üle rukkikõrte kõmiseval sügaval bassihäälel. Räägud tõusevad karjatades lendu ja kogunevad taeva all tumedaks stiihiliseks klombiks. „No ütleme, et täna võib ju väikese eriolukorra teha,” mõmiseb juudilike näojoontega kabjaline ja tundub, et hetkeks vilksatab üle ta väikese krimpsus näo kadunud kunstniku peenetundeline helk. Suur karvane mees vaatab teda juhmilt. „No mis sa tahad, Vanakuri?” – „Kuule, Vanemuine, ole hea, laena kannelt!” purskab pisike vuntsidega mehike ja sahistab endiselt hajameelselt kabjaga liivas, aga nüüd juba veidi rütmilisemalt. Samal ajal sahisevad põõsad frustreeritult, turtsuvad ja astuvad kodu poole teele. Vanakuri ja Vanemuine vaatavad teineteisega arusaamatult tõtt, kehitavad õlgu ning hakkavad mõlemad oma teed astuma, särtsakalt ja krati moel. Teisest maha jäänud põõsas ei saa esialgu arugi, mis teda tabas.
„Mis, kurat, siin toimub? Idiootne, idiootne leiutis!”
Lähemal istuvad inimesed pööravad pilgud minu poole, kuid õnneks läheb mul korda ekraan ühe hoobiga välja lülitada. Ilmselt igaveseks. Sulgen taas silmad, kuigi tunnen end olukorrast häirituna. Kas need tegelased ulatusid üle ekraani servade? Justkui oleks. Kuid õhtu on hiline, buss on pime ja ilmselt läheb see tajuillusioonide arvele.
Alguses ei saanud ma aru, et midagi on valesti, terve mu maailm oli väändunud ja miski ei tundunud korrast ära olevat. Mind lohutas meeletult enda tekitatud distsipliin ja mis tahes ka muus elus valesti läks, sain mingigi tasakaalu tagasi, kui ennast karistasin, treenisin, piirasin, distsiplineerisin. Vahel jooksin tundide viisi, kuni tundsin, et kukun kokku, ja siis veel natuke. Seletasin endale, et tahan olla natuke tervislikum ja rohkem vormis. Selles ei ole ju midagi halba ja see on iga inimese õigus, kui mitte kohustus. Ma elasin linnas, kus kõik ümberringi paistsid edukad ja ilusad, mu kolleegid töötasid laboris hommikust ööni, esmaspäevast laupäevani, ja veetsid seal ka pühapäevaseid pärastlõunaid. Mida ma siis ei näinud, oli see, et nad rääkisid omavahel, arutasid, julgesid eksida. Mina seda ei julgenud. Ma ei rääkinud kellegagi, ma ainult lugesin ja lugesin ja lugesin ja tegin märkmeid. Ma töötasin ennast hulluks ja, kuigi ma olin harjunud olema üks parematest, nõudis see siin ebainimlikku pingutust, kuna kõik olid andekad. Kõik nad olid siin minust kauem olnud ja rohkem kogenud. Ma tundsin, et pean kõige sellega võistlema, ja kui asjad kontrolli alt väljuma hakkasid, pidin leidma midagi, mida ma kontrollida suudaksin.
Midagi, mida suudaksin kontrollida …
Suurlinnades õhtuti joostes on tunne, et oled linnameluga üks, see ei ole jooksmine, vaid see on elu ise kõige paremas mõttes. Joostes olin üksi ja eemal kõigest, mis võis valesti minna, siin ei olnud võimalust, et midagi oleks halvasti. Siin ei olnud hinnanguid. Olin maratone ka varem jooksnud ja mäletan, et maratoniks treenides muutub elu justkui taas lapsepõlveks ja kõik on väga lihtne. Tuleb järgida režiimi, süüa korralikult ja tervislikult, keskenduda tervenisti iseendale. See tundus nagu lahendus ning läksin oma karmis lapsepõlves aina sügavamale ja sügavamale ja asjad hakkasid üksteise järel mu peas paigast ära ja kildudeks purunema. Kuigi tundsin, et mul on taas kontroll oma elu üle, lagunes kõik tegelikult tükk tüki haaval laiali.
Hakkasin piiranguid üle tooma ka igapäevasesse ellu väljaspool jooksmist. Mul olid kindlad ajad kõige jaoks – söögi, töötamise, trenni jaoks. Kui midagi läks valesti, tuli see tasa teha, harilikult kas topelttreeningu või mõne söögikorra vahelejätmisega. Ma tahtsin olla täiuslik, eriti füüsilises mõttes, sest seda oli lihtsalt kõige kergem kontrollida ja mõõta. See oli nähtav ja võrreldav. Esialgu keelasin endale rasvase toidu, et lihased paremini näha oleks, siis tundus, et see pole piisav, ja kadusid ka kõik süsivesikud, kuni päris lõpus sõin päevas ühe kurgi.
See kõik tundub ilge ja arusaamatu ning enamik inimesi arvab, et anoreksia on naiste probleem. Või äärmisel juhul eriliselt perverssete ülekaaluliste homoseksuaalide mure. See ei ole aga tõsi. See oli ka minu probleem, ja jumal teab, et ma olen keppinud kõige ilusamaid naisi igalt kuradima kontinendilt. Sellest kõigest hoolimata kiskus see haigus mu elu tükk tüki haaval laiali ja ma ei osanud teha mitte midagi selle peatamiseks. See oli alati minust sammu võrra ees ja mida nõrgemaks ma jäin, seda rohkem tõstis see minus pead. Nagu ma ütlesin, lagunes tegelikult kõik tükk tüki haaval laiali.
Esimene tükike sellest kõigest oli mu naine, prantslannast lumivalgeke, väike sädelev pulsar, kelle külgetõmbevõime võttis endaga kaasa kõik sõnad, millega temast rääkida. Järgmisena kadus tasapisi muusika, vahel jälle tagasi tulles, sest kuigi see oli üks väheseid asju, mis mulle tõelist meelerahu oli andnud, muutus see täiesti kolmandajärguliseks. Bluus ei allu distsipliinile, kontrollile, vankumatule korrale, ja surudes seda raamidesse nagu kõike muud oma elus, muutus see piinaks ja ma hakkasin sellest kaugenema. Selle asemel et noodilt noodile minnes vaikuses mõelda, mis ma olen, kes ma olen ja kus ma olen, kaevusin ma netisügavustesse ja kaapisin sealt välja ühe haisva kondi teise järel, mida siis enesepiinamisega vaheldumisi närisin. Mul olid isegi oma lemmikuimad pro-anoreksia-leheküljed. Ma armastasin neid mustvalgeid luid, ma armastasin nurgelisust, kontraste ja teravust. Tol hetkel tundus see ainus väljakannatatav maailm ja ainus asi, mille nimel pingutada.
Kui sain lõpus isegi aru, mis minuga toimunud ja toimumas oli, ei huvitanud mind enam miski. Olin liiga nõrk ja liiga väsinud iiveldusest, külmast ja valust ning tundus, et lihtsam oleks anda see väike tõuge ja oodata, et mu distsipliin teeks oma töö. Ma tundsin end süüdi inimeste ees, kellele olin oma käitumisega haiget teinud, tundsin end süüdi ka nende ees, kes veel midagi ei teadnud, ja nende ees, kellele olin valetanud. Mul oli häbi ja ma soovisin tõesti südamest lihtsalt lahti lasta. Isegi bluus ei aidanud ega ulatanud mulle oma lohutust. Mitte miski ei aidanud. Ja mul oli sellest tõsiasjast omamoodi ükskõik, kui mitte hea meel.
Telefon taskus suriseb.
„Palju süüa ja veini! Ootame! Muidugi tule!”
Palju veini. Vähemalt see on minu Twiggy moodi, eriti kui selle kõrval oleks alles ka tema kõikevõitev kirg elu vastu, tema vahetu rahulolematus ja veetlev kannatamatus. Alice oli mulle nagu õde või lapsepõlvesõber, kellest