Siia teid jätan. Jonathan Tropper

      TÄNUAVALDUSED

      Tänan teid:

      Lizzie, sinu piiritu toetuse ja julgustuse eest. Spencer, Emma ja Alexa, kes mind üha hämmastavad ja inspireerivad. Simon Lipskar, kes pärast üheksat aastat ja viit romaani esindab mind endiselt kire, arukuse ja täpselt paraja annuse sõimuga. Minu toimetaja Ben Sevier, kes luges läbi terve hulga selle raamatu mustandeid ning pakkus igal sammul nutikaid arvamusi ja soovitusi, millest oli palju abi. Kassie Evashevski, Tobin Babst, Rebecca Ewing, Maja Nikolic ja Josh Getzler.

      ESIMENE PEATÜKK

      „Isa on surnud,” ütleb Wendy pikema jututa, nagu oleks seda ennegi juhtunud, nagu juhtuks seda iga päev. Tema käitumine, täielik häirimatus, isegi tragöödiaga silmitsi seistes, võib vahel tõsiselt närvidele käia.

      „Ta suri kaks tundi tagasi.”

      „Kuidas ema hakkama saab?”

      „Ta on ju ema, tead isegi. Tahtis teada, kui palju jootraha koronerile jätta.”

      Isegi ärritudes naeratan tahtmatult nagu alati meie perekonna patenteeritud võimetuse üle pöördeliste sündmuste ajal emotsioone välja näidata. Pole ainsatki siirust nõudvat olukorda, mida Foxmanite perekond ei suudaks meile geneetiliselt omase iroonia ja kõrvalepõiklemisega imekiiresti kahandada või moonutada. Me nöökame, torkame ja solvame sünnipäevade, pühade, pulmade ja haiguste ajalgi. Nüüd on isa surnud ja Wendy teravmeelitseb. See on isale paras, ta oli emotsioonide mahasurumise eesliinil tõeline teerajaja.

      „Asi läheb veelgi paremaks,” jätkab Wendy.

      „Paremaks? Jumal küll, Wendy, kas sa kuulad ka iseennast?”

      „Olgu, see ei kõlanud just kõige paremini.”

      „Arvad?”

      „Ta tahab, et korraldaksime šiva.”

      „Kes tahab?”

      „Kellest me räägime?”

      „Kellest me siis räägime? Isast! Kas isa tahab, et korraldaksime šiva?”

      „Isa on surnud.”

      Wendy ohkab, nagu oleks minu nürimeelsuse võpsikust läbitungimine tõsiselt kurnav. „Jah, nähtavasti on see selleks parim aeg.”

      „Aga isa on ateist.”

      „Isa oli ateist.”

      „Kas sa tahad öelda, et ta leidis enne surma jumala?”

      „Ei, ma ütlen, et ta on surnud ja sa peaksid sellele vastavalt grammatilisi aegu kasutama.”

      Kui see kõlab, nagu oleksime kaks tundetut sitapead, siis tuleb see sellest, et sellisteks meid kasvatati. Kuid tegelikult olime juba mõnda aega leinanud, igaüks omal viisil, kord rohkem, kord vähem sestsaati, kui isa poolteist aastat tagasi diagnoosi sai. Isal valutas kõht, kuid ta ei kuulanud ema soovitusi arsti juurde minna ja eelistas selle asemel suurendada happealandajate kogust, mida ta oli juba aastaid tarvitanud. Ta torkas neid suhu nagu elupäästjaid, jättis tillukesi hõbepaberist ümbriseid kõikjale, kus käis, nii et vaibad sätendasid nagu märg sillutis. Siis muutus ta väljaheide punaseks.

      „Su isa ei tunne ennast hästi,” ütles ema telefonis.

      „Mu sitt on verine,” torises isa kusagil taustal. Viieteistkümne aasta jooksul pärast seda, kui olin kodust välja kolinud, ei vastanud isa kordagi telefonile. Alati rääkis ema, isa oli taustal, lisades vahel, kui talle sobis, vestlusele mõne märkuse. Nii olid lood ka silmast silma. Ema oli alati kesklaval. Temaga abiellumine oli nagu koori liikmeks saamine.

      Kompuutertomograafi pildil õilmitsesid isa kaksteistsõrmiksoole seinal mustal taustal lilledena kasvajad. Isa legendaarse stoilisuse pärimusse lisandus nüüd fakt, et ta ravis metastaasidega maovähki terve aasta antatsiidiga. Muidugi tulid lõikused, kiiritus ja siis viimane keemiaravi, mis pidanuks vähki närtsitama, kuid närtsitas miskipärast teda ennast. Isa laiad õlad kärbusid kondisteks nukkideks, mis kadusid lõdva naha alla. Siis järgnes lihaste ja kõõluste kärbumine ning nukker ülikangete valuvaigistite periood, mille lõpus ta langes koomasse, millest väljatulekut enam ei olnud. Suremine võttis isal aega neli kuud, kolm kuud kauem kui onkoloogid olid prognoosinud. „Teie isa on võitlejahingega,” ütlesid nad, kui me isa vaatamas käisime, mis oli jamps, sest isa oli juba täielikult löödud. Kui isa üldse millestki aru sai, siis oli ta kahtlemata tige sellepärast, kui kaua võttis tal aega miski nii lihtne nagu suremine. Isa ei uskunud Jumalat, kuid ta oli elupõline Situvõi-kao-potilt usulahu liige.

      Nii et tema tegelik surm ei olnudki niivõrd sündmus kui viimane kurb kild suuremas pildis.

      „Matused on homme hommikul,” teatab Wendy. „Ma tulen lastega täna õhtul. Barryl on San Franciscos nõupidamine. Tema tuleb öise lennukiga.”

      Wendy abikaasa Barry on investeerimispankur, kes, niipalju kui mina oskan öelda, saab palka maailma mööda ringilendamise ja golfimatšide kaotamise eest rikkamatele meestele, kellel võiks tema panga raha vaja minna. Mõne aasta eest viidi ta üle Los Angelese peakorterisse, mis ei tundu enam mõttekas, sest ta reisib pidevalt, ja Wendy eelistaks kahtlemata elada jälle idarannikul, kus tema jämedad pahkluud ja sünnitustest jäänud kõhuke ei oleks nii tõsine probleem. Vähemalt on tema ebamugavus rikkalikult kompenseeritud.

      „Kas sa võtad lapsed kaasa?”

      „Usu mind, pigem ei võtaks. Aga seitse päeva on liiga pikk aeg, et neid hoidjaga üksi jätta.”

      Lapsed on Ryan ja Cole, kuuene ja kolmene, keerubipõsised linalakad poisid, kes pole veel näinud tuba, mida nad ei suudaks kahe minutiga maatasa teha, ning Serena, Wendy seitsmekuune pisitütar.

      „Seitse päeva?”

      „Nii kaua kestab šiva.”

      „Me ju ei tee seda tegelikult?”

      „See oli isa viimane soov,” ütleb Wendy ja võib-olla kuulen sel hetkel tema kurgupõhjas alasti valu.

      „Ja Paul on valmis seda tegema?”

      „Paul rääkiski mulle sellest.”

      „Mida ta ütles?”

      „Ta ütles, et isa tahab, et me korraldaksime šiva.”

      Paul on mu vend, minust kuusteist kuud vanem. Ema kinnitas, et ma ei olnud eksitus, et ta oligi tahtnud seitse kuud pärast Pauli sünnitamist uuesti rasedaks jääda. Kuid ma ei jäänud seda kunagi päriselt uskuma, eriti pärast seda kui isa, kes oli reedesel õhtusöögil end virsikunapsist kergesse vinesse võtnud, oli tusaselt tunnistanud, et nad uskusid tollal, et rinnaga toitmise ajal ei saa rasedaks jääda. Mis puutub minusse ja Pauli, siis saame päris kenasti läbi, kui üldse kokku ei puutu.

      „Kas Phillipiga on keegi rääkinud?” küsin.

      „Ma jätsin sõnumid tema kõigile viimastele teadaolevatele numbritele. Kui ta peaks neid kuulama ega ole vangis või pilves või surnuna maanteekraavis, on põhjust uskuda väikest võimalust, et ta ilmub välja.”

      Phillip on meie noorim vend, kes sündis üheksa aastat pärast mind. Minu vanemate sigimisloogikast on raske aru saada – Wendy, Paul ja mina kõik nelja aasta sees ning siis peaaegu kümme aastat hiljem Phillip, kes ilmus välja nagu sobimatu lõppakord. Phillip on meie perekonna Paul McCartney, kenam kui meie ülejäänud, vaatab fotodel alati teises suunas ning on vahel juttude järgi surnud. Titena teda vaheldumisi nunnutati ja eirati, mis võib olla otsustav tegur, miks temast on saanud omadega nii pöördumatult metsas täiskasvanu. Praegu elab ta Manhattanil, kus tuleb tõusta üsna vara, et leida mõnd uimastit, mida ta pole selleks ajaks veel tarbinud, või mõnd modelli, keda ta pole läbi tõmmanud. Ta kaob vahel mitmeks kuuks radariekraanilt ning ilmub siis ette teatamata su koju õhtusöögile, kus võib, aga ei pruugi mainida, et oli vangis või Tiibetis või läks äsja lahku mõnest poolkuulsast näitlejannast. Ma ei ole teda üle aasta näinud.

      „Loodan, et ta jõuab,” ütlen. „Ta oleks kohutavalt õnnetu, kui tulemata jääks.”

      „Ja kui jutt juba omadega pekkis väikevendade peale läks, siis kuidas edeneb sinu isiklik Kreeka tragöödia?” Wendy võib olla oma rõhutatud taktituses vaimukas, peaaegu võluv, ent kui teravmeelsuse ja õeluse vahel on kusagil piir, siis pole tema seda eladeski märganud. Tavaliselt suudan teda taluda, kuid