Meelespead. Helju Pets
vanaperemehe vennapoeg oli ka kuulunud metsavendade salka ja seepärast ei jäetud Tormi peret rahule. Nii viidigi Tormi 70-aastane vana ühel sügisööl staapi ja tagasi ta enam omal jalal ei tulnudki. Vana mehe tervis oli ülekuulamisel eluga hüvasti jätnud. Matused olid tagasihoidlikud. Kirikumees Hannos loobus jumalasõnaga matust korraldamast ja nii luges viimased hüvastijätusõnad Sepa talu Priidik.
Mõni päev hiljem tuli Tormi Leili Eevi juurde, hulk lasteriideid kaasas. „Tõin need sulle, Edele,” lausus ta pisarsilmil, „ei ole neid meie lastele enam vaja.”
„Kuidas pole?” imestas Eevi.
Leili püüdis selgitada: „Enamik on väikeseks jäänud. On ka mõned suuremad kleidikesed ja kampsunid. Kui meil ühel päeval Siberi tee jalge all on, ei saa niikuinii kõike kaasa võtta.”
Eevi ehmatas. „Mida sa suust välja ajad? Mis Siberi tee?”
Leili pühkis vägisi silma tükkivaid pisaraid. „Venelased ei usu, et minu isal, olgu muld talle kerge, polnud oma vennapoegadega mingit pistmist. Vennad ei saanud omavahel ammu enam läbi ja äial ning meil polnud nendega mingit läbikäimist. Me tõesti ei teadnud, mis teisel pool saart toimus. Nüüd aga ei jäeta ka meie mehi ega peret rahule. Küllap tuleb Siberi tee jalge alla võtta.”
„Kuidas nii?”
„Öeldi, et kui tõtt ei räägi, saadavad Siberisse. Ega midagi head loota ole, süda ütleb nii,” olid Tormi Leili viimased sõnad, kui ta kättpidi Eeviga jumalaga jättis.
Tormi Leili sõnad osutusid tõeks.
25. märtsil 1949 jäi Metsaküla tühjaks. Luukere ja Sepa talu rahvas tõmbasid pea õlgade vahele ja ootasid oma tundi, mis jäi siiski tulemata.
Paar aastat varem, 1947, viidi lõpule maareform, kus maata talupojad said maad. Ka Tormi, Laasi ja teised suurmaaomanikud pidid loovutama osa maast ilma maata meestele ning vähese maaga talupoegadele, demobiliseeritud punaarmeelastele või nende perekonnaliikmetele. Viilpeti Saara undas nagu pasun: „Nüüd saan ka mina maad ja hakkan leivavilja kasvatama.” Aga see maareform ei andnud oodatud tulemusi.
Augustis 1947 avaldati määrus talumajapidamise maksustamise kohta. Kehtestati maksutariifid ja anti kulaklike majapidamiste tunnuste loetelu. Valdade täitevkomiteedele tehti ülesandeks selgitada välja kulakutalud ja maksustada need kõrgema tariifi järgi. Viilpeti Saara asus usinasti tööle. Igatahes Metsakülas sai kõik kirja pandud. Kuuest talust olid neli tõelised kulakud. Luukere oli popsipoiss ja Sepal polnud liialt maad ega silmatorkavat rikkust.
Kulakutalude üleliigsed loomad viidi 1948. aastal vast rajatud kolhoosi Punane Säde.
Kõik Tormi, Laasi, Olde ja Puksi perede hobused, üleliigsed kariloomad said uue kodu Punases Sädemes. Sama saatus sai osaks ka suurele hulgale põllutööriistadele, mis olid aidanud omal ajal talutööd kergendada. Tormi Leili ja Laasi Malle said kolhoosilaudas tööd lüpsjatena. Vähemalt sai siis ära antud loomade lähedal olla ja mõnikord ka suurema heinanutsaku ette anda.
Inimesed olid hirmuga kolhoosidesse tööle läinud. Kolhoositööga jäi oma põllulapike sageli unarusse ja üsna tihti ei saadud ka lubatud töötasu, mis sellest, et oli vaid kolm rubla. Vaesus ja viletsus kummitasid iga nurga taga. Kolhoosid olid viletsate näitajatega, maa oli kehv ja mitte keegi ei teinud kolhoositööd rõõmuga. Rõõm oli inimesed maha jätnud.
Eevi hing oli vaevas ööd kui päevad. Luukere kandis Metsakülas kananahale ajavaid uudiseid perest perre. Kellelgi ei tulnud pähe küsida, kust pärineb selline info. Küüditamine oli sõna, mis võttis inimestel jalad nõrgaks. Ainult Sepa Priidik ei uskunud Luukere jutte, kuigi uudistekandja käis peaaegu iga päev mõisahoone staabis venelastele parandatud kotasid tagasi viimas. Priidiku meelest oli Luukere varemgi rohkem rääkinud kui asi väärt.
Aga Eevi uskus Luukere iga sõna ja kui Luukere teatas, et talle tehti ülesandeks viia Metsaküla nelja peresse, kes niigi olid juba kulakute kirjas, kutsed koguneda 24. märtsi õhtul endisesse vallamajja seoses eeloleva kevade künnitööde aruteluga, langes Eevi süda saapasäärde. Talle meenus Tormi Leili öeldu: „Ega midagi head loota ole, süda ütleb nii.”
Ainuke asi, mis Eevit veidi tasakaalus hoidis, oli see, et Sepa talu rahvas ei olnud kutsutute hulgas.
Eevi ei suutnud iialgi unustada 1949. aasta 25. märtsi ööd, kui masinad vurasid tema õuest läbi. Hirmununa istus ta Ede-Marie voodi äärel, nutt kurgus ja kartus hinges: äkki koputatakse ka nende uksele. Ka Priidik ei maganud sellel ööl. Ta proovis piiluda aknast mööda vuravaid veoautosid. Kuigi oli kevad, oli öö hämar ja silm ei suutnud seletada tema õues toimuvat.
Kui hahetama hakkas, saabus Luukere, vaevatum ja kõhnem kui kunagi varem. Ta istus pliidi kõrvale pitsule, võttis põuest pudeli ja pani põrandale. „Vodka. Anti tehtud töö eest.”
„Mis töö eest?” sai Eevi pika vaikimise peale esimesena suu lahti.
Luukere pühkis silmi. „Nutta tahaks, aga ei oska. Kaasa kästi minna. Viilpeti Saara käskis Tormide juurde kaasa minna, sest ma pidavat neid kõige rohkem tundma. Ma pidin olema teejuht. Ütlesin esialgu ära, aga siis lubati kohe püssirohtu nuusutada anda. Eks ma lõin kartma. Ronisin autokasti. Seal istus kolm vene sõdurit, automaadid kõhu peal, ja tõlk, eesti mees, erariides, kaabu peas. Oi, küll oli kurja näoga, kullisilmad nokkisid mind kohe tükkideks. Autojuhi kõrval oli vist mingi kõrgem ülemus. Seal, Tormil… seal… Ei, ma ei saa edasi rääkida.” Luukere luksus nutta. „Niimoodi nutsin vist viimast korda, kui lapseeas lehma noore orase peale lasin ja isa käest seepärast naha peale sain.”
Eevi ja Priidik ei julgenud edasi pärida.
Luukere nuuskas varrukasse ja käskis Priidikul viinapudeli lahti muukida. „Joome mälestuseks, nende mälestuseks, kes ära viidi ja enam mitte kunagi tagasi ei tule. Joome Tormi laste mälestuseks…”
Luukere sõnade peale puhkes Eevi valjult nutma. „Jumal küll, väikesed lapsed ka kaasa, Leili kõige noorem oli vaid aastane.”
„Lapsed ja vanad, vanad ja lapsed,” korrutas Luukere. „Isegi vanaperenaine Marta, kes kepi najal vaevaliselt kõndis, tõsteti autokasti nagu jahukott. Ei saanud nad ka midagi suuremat kaasa võtta. Igaühel oma pambuke, Leilil oli vaid laps süles. Ütles mulle ukse pealt üle õla, et mingu sa, Eevi, nende koju ja võtku Edele ning endale riideid ja asju, mis maha jäid.”
Selle lause peale pistis Eevi ahastavalt ulguma ja kadus kambrisse, viskus voodile ning nuttis seni, kuni pisaratest puudu tuli. Hinge jäi aga ränk valu, mis rõhus ja rõhus, nagu oleks nähtamatu rändrahn kehasse pugenud.
11
Sepa õuelt läbi sõitnud autode rattad olid uuristanud sügavad vaod. Päeval, kui märtsipäike natukenegi maad soojendas, püüdis Eevi rehaga vagusid kokku rehitseda, mis aga ei andnud soovitud tulemusi. Priidik lubas suvel vaod kruusaga täita. Eevil oli autoroopaid valus vaadata. Talle tundus, et Metsaküla nelja pere viimane teekond joonistati igaveseks mälestuseks tema õuele. Samuti kartis ta Ede pärast, kes võis ülesküntud õue peal mängutuhinas komistada või isegi kukkuda.
Paar päeva hiljem pärast küüditamist ütles Priidik naisele: „Kuule, käi ikka Tormil ära.”
„Miks?”
„Kas sa siis pole kuulnud, kuidas nende koer ulub?”
Eevi oli samuti kuulnud kaugusest koera ahastavat ulgumist, kuid ta ei teinud sellest välja. Küllap koertel pulmatrall, Nässugi mitu päeva jooksus, kuigi vana koer, oli ta endamisi mõelnud.
Priidik ei arvanud nii. Ta kahtlustas, et Tormi koer Uku võis pere lahkudes keti otsa jääda ja seepärast ulubki.
Eevi võttis tee Tormi poole raske südamega ette. Oli 1. aprill. Tujukas tuul oli öö läbi Metsakülas ragistanud. Porisel ja autoratastest uuristatud külateel vedeles lohakalt tuulemöllus rebitud oksaprahti. Eevi heitis suuremad oksad teeäärsesse kraavi, kus lumekolakad külitasid mõnusalt kevadpäikese paistel.
Harva kaasiku vahelt hakkas paistma Tormi suurtalu. Eevi märkas kohe, et aiavärav oli laiali nagu pooleli