Meelespead. Helju Pets
õnnelikuks.
3
Helmi aitas emal lambaid pügada. Kolm lammast olid pügatud, kaks ootas oma järjekorda, kui Luukere neid lambaaeda teretama tuli.
„Nooh, küll on töökad naised! Täna ju pühapäev, peaks kirikus käima. Isegi piiblis on kirjas, et pühapäev on hingeõnnistuseks. Töö olla ära keelatud.”
„Mine sina oma juttudega,” teeskles Eevi pahameelt, „töö ei lase oodata. Lambaid oleks pidanud pügama juba hulk aega varem. Kas tuled kirikust?”
„Mis nüüd, naabrinaine! Mul pole kiriku ega jumalaga pistmist. Ma käisin parandatud säärsaapaid staapi viimas. Sain vastutasuks suhkrut. Mõtlesin, et annan sulle. Laps tahab ikka magusat.”
„Pole vaja, meil on veel natuke,” vastas Eevi ja küsis kohe: „Kas sa ise siis magusat teed ei joogi?”
„Mina? Ma sain Tormi käest mett.”
„Meile tõi ka Tormi Leili purgitäie mett.”
Luukere ei jäänud rahule ja pani suhkrupaki lambavillahunniku kõrvale.
„Varakevadel jõin kasemahla, vahtramahla ka, kuigi kasemahl on magusam. Nüüd olen nurmenukuõisi korjanud ja keedan nendest teed. See sunnik on nii hea, et suhkrut polegi vaja.”
„Aitäh sulle,” lausus Eevi ning lubas õhtusest lüpsist Helmiga piima saata, mõned kanamunadki kaasa panna.
Luukere tänas ette, aga ei teinud veel minekut. „Ma kuulsin staabis natuke uudiseid.”
Helmi tõstis küsivad silmad naabrionule ja lasi lambaraudadel villa vajuda.
„Milliseid?”
„Ega ma suuremat tea, kui et Punaarmee olla karanud Soomele turja, Karjalas.”
„Issand jumal,” ahhetas Eevi, „millal see sõda ometi lõpeb?”
„Kes seda teab,” kostis Luukere ja läks otse läbi lambaaia oma kodu teerajale.
Jaanilaupäevaks küpsetas Eevi leiba ja saia. Priidik küttis sauna ja hoolsal peremehel oli hulk saunavihtu juba tulevaks talveks tehtud. Helmi oli muude igapäevaste talutööde kõrvalt lammastele poolsada saarevihta kokku köitnud, kuid suu seisis endiselt lukus. Ta polnud vanematele elust mandril ühtki sõna poetanud. Priidik oli leppinud ja mõtles, et tütar on minevikuga lõpparve teinud, aga Eevi süda kripeldas edasi. Talle tundus väga imelik, et Helmi ei rääkinud midagi oma eluolu sellest ajast, kui vanemad temalt pikisilmi teateid ootasid. Ainuke kindel tõend oli Ede-Marie. Veel ei mõistnud Eevi, miks tütar posti vaatamas ei käinud ega ka küsinud kunagi, kas talle kirja on. Kas Hugo ei kirjutagi või on hoopis noormees sõjas surma saanud? Eevi mõlgutas oma mõtteid üksi ja seda raskemaks süda läks.
„Kas pärast sauna Kondimäele jaanituld ka vaatama läheme?” küsis Eevi tütrelt.
„Ei. Ma tahan Edega kodus olla.”
„Tule ikka! Tormi noorpere on oma lastega, siis Laasid, muidugi Luukere, kindlasti ka Puksid, Olded oma lastelastega. Tavaliselt saavad jaanitulel kõik kuus Metsaküla peret kokku. Mäletad, kui laps olid, kuidas sulle meeldis alati koos naabrilastega ümber jaanitule joosta ja mängida? Pane Ede soojalt riidesse, kui kardad, et tal külm hakkab.”
Helmi leidis paraja põhjenduse: „Ede-Marie on veel liiga väike jaanitule jaoks. Me jääme koju.”
„Selge,” kostis ema, „kui koju, siis koju.”
Pärast sauna sättisid Eevi ja Priidik soojemad riided selga ja asusid Kondimäe poole liikuma. Kumbki ei teadnud, miks just seda küngast kadakate vahel, kus meri oli peaaegu käega katsutav, Kondimäeks kutsuti. Kondimäe nime kandis see koht mere ääres juba siis, kui Priidik väike poiss oli. Otse Kondimäelt sai ka paadisadamasse, kus kõigi kuue pere kalapaadid reas seisid. Kondimäe rannalt paistsid laiud. Kui meri mõõnaseisus oli, võis kõige lähemale Kivilaiule minna maasikaid korjama.
Õhtu oli vaikne. Olematu tuul hällitas paate. Suur tulekeraga sarnanev päike oli vee piiril. Eevi polnud oma eluaja jooksul sellist päikeseloojangut näinud. Päike oleks olnud nagu põlev, tulikuum ketas, mis laskus aegapidi merre ja lõpuks kadus.
Seda päikseloojangut olid hämmastavalt silmitsenud ka teised pered. 70-aastane Tormi vanaperemees ei olnud oma pika eluaja jooksul midagi sellist veel tähele pannud ja ütles: „Ega see midagi head tähenda. Sõda on verine ja veel verisemaks läheb, küll näete.”
Olde noorperemees püüdis küll vastu vaielda, et tegemist võis olla enneolematu loodusnähtusega, kuid Tormi vana jäi oma öeldule truuks.
Kõik tundsid, et jaaniõhtu meeleolu sai rikutud. Kaasa toodud õlu ei hakanud pähe, ei maitsenud ka toidukraam.
Korraga tekkis tugev tuul, mis pillutas sädemeid kadakatesse ja püüdis lõket summutada. Rahvas istus ümber lõkke, isegi lapsed pugesid vanemate hõlma ja jälgisid tule surma. Tuul oli võitnud ja vallutanud Kondimäe.
Kui Priidik ja Eevi koju jõudsid, leidsid nad suureks üllatuseks Helmi köögist õmblemas.
„Nii vara tagasi?” imestas tütar. „Vanasti oldi jaanitulel ikka hommikuni.”
„Me juba vanad,” ühmas Eevi ning heitis köögiaknast pilgu aasta kõige valgemasse ja lühemasse öösse. „Mida sa õmbled?”
„Ah, niisama,” vastas Helmi moka otsast.
„Pole midagi niisama, ma näen, et see on päris suur riidetükk,” lausus ema ja istus köögilaua äärde Helmi vastu.
Helmi ohkas ja lasi õmblustöö põlvedele. „Õmblen endale kleiti. Aasta tagasi alustasin, nüüd alles lõpetan. Oli seljakoti põhjas.”
„Seljakoti põhjas? Kui palju sul üldse asju kaasas oli? Kui sul oli plaan päriseks tulla, miks sa siis nii vähe riideid kaasa võtsid? Ma olen märganud küll, kuidas sa riideaida vahet käid. Käi-käi, seal kirstus on sinu neiupõlveriided, ega mul kahju ole, aga sa võiksid…”
Helmi kattis näo kätega ja puhkes lohutamatult nutma.
Eevi ehmus, ta tundis, et oli liiale läinud.
„Sa ei tea midagi, ema,” nuuksus Helmi.
„Aga sa ise ei räägi ju! Mina ei julge küsida ka.”
Helmi pühkis pisarad ära ja lõi pea selga. „Ma pean Haapsalus käima.”
„Miks?”
„Toon ülejäänud riided ära. Mul on kleite, mantleid, kübaraid.”
Sel hetkel mõjus tütar emale uhkelt, upsakaltki. See polnud enam Eevi Helmi, vaid keegi võõras. Ka ema lõi selja sirgu ja mõtles, et enam ei küsi ta tütrelt midagi. Ta tõusis ning kavatses sängi minna.
Helmi peatas ta poolel teel. „Ema, istu palun tagasi. Ma räägin sulle kõigest.” Helmi hääl oli vaikne ja nukker.
„Kui ma eelmisel suvel Hugoga siin käisin, olid meil suured plaanid. Me kavatsesime aasta pärast abielluda. Nüüd on see aastake käes. Kui me tol korral siit tagasi läksime, oli meie kodu maha põlenud. Kogu kohvik ka. Elasime Hugo vanematega kohvikumaja teisel korrusel. Olime puupaljad. Kõige hullem oli see, et Hugo isa ja ema olid tulle jäänud. Naabrid rääkisid, et maja põles nagu küünal ja neil oli tegu, kuidas oma kõrval olevat maja päästa. Esialgu elasime tädi juures.”
„Miks sa ei kirjutanud, miks tädi…?” sekkus Eevi.
„Ma ei tahtnud, ei lubanud ka tädil kirjutada. Mis sellest kasu oleks olnud? Milleks sulle ja isale sellist murekoormat vaja? Varsti sai Hugo uue elamise. Elu näis hakkavat edasi minema, kuigi Hugo leinas oma vanemaid. Jaanuaris, täpselt 24. jaanuaril, tuli Hugole käsk minna Eesti SS-vabatahtlikku diviisi. Ta sai ka aukõrgendust, aga mul pole auaste enam meeles. Mina olin neljandat kuud rase. Meil oli plaan abielluda, uhked pulmad pidada. Aga vaid registreerisime kiirelt, et ma ei jääks lapsega tüdrukuks. Hugo jõudis mulle osta kihlasõrmuse ja kaelaketi.
Ta läks… Mina nutsin ja nutsin.