Merejutud. Lembit Uustulnd
võib kindel olla.
Roolimajas oli hämar, kuid endist vaikust ja rahu enam ei olnud. Väljast kostev summutatud tuulevihin laulis duetti gürokompassi undamisega. Casablanca reid oli peaaegu lage. Lahkuvate laevade tuled sirasid silmapiiril ning hinge puges nukker mahajäetusetunne. „Teine tüürimees, kuidas asjalood arenevad?” küsis kapten Kukk raskete mõtete peletamiseks.
„Laineummik on ookeani pealt, rapsib ja vänderdab mehesti, kuid senini triivi ei ole. Tuule kiirus 14 m/s,” raporteeris tüürimees Kelder, läbi binokli eemalduvaid laevu silmitsedes. „Kõik lasevad muudkui jalga,” mühatas kapten.Ta hääletoonist ei olnud võimalik lugeda, on tal lahkujate üle hea meel või kadestab ta neid hoopis.
„Peaaegu,” suunas tüürimees binokli parema tiiva illuminaatorisse, „meie ja see 25 000-tonnine – kahekesi olemegi jäänud. Iirlast on sadam mitu korda välja kutsunud, aga kõik nagu kaevu, ei vasta seal keegi. Küllap on poistel grande fiesta.” Irooniline muie tüürimehe suunurgas andis hinnangu iirlaste vahiteenistusele. „Küllap jah, küllap jah…” pomises kapten hajameelselt, olles ise mõtetega mujal. Mõtlikult silmitses ta tuledes säravat suurt laeva paremas poordis.
„Torm ja meri pidudest ei hooli,” ühmas ta endale nina alla, „Juhan, mõõda korra veel tuul üle.” Ukse avanedes kuuldus tuulevihinat ja lainetemüha, mis Toomase arvates oli muutunud veelgi tugevamaks. Uuesti mürtsatas roolimaja uks ja teine tüürimees, vihmast märg ja tuulest räsitud, oleks nagu silda tagasi visatud.
„Prr… prr,” väristas mees õlgu, „nüüd, raisk, hakkas sadama ka veel.” Nõrgas valguses uuris mees tuulemõõtja näitu. „Tohoh tonti, juba 19 m/s… kiirelt tõuseb,” lausus ta kõhevil häälega. „Minu meelest oleks nagu tuult rohkem põhja poole keeranud.”
„Ah et põhja poole,” vaatas kapten lootusrikkalt aknast välja. See võis tähendada, et tsükloni kese möödub kaugemalt põhjakaarest, kui lubatud. Sel juhul oleks lootust, et tuule kiirus ei tõusekski ehk 35 m/s, olgugi et juba praegunegi iil oli vanadele roostetanud ankrukettidele liiast. Ta haaras walkie-talkie.
„Vöör, vasta sillale, kuuldel!”
„Vöör kuuleb,” kostis läbi tuule vihina ja ragina aparaadist.
„Kuidas pakil olukord on?”
„Ankur peab, triivi ei ole,” rögises telefon vastuseks. „Ketti rapsib tugevalt, vasaku ankru panime samuti allalaskmiseks valmis.” Illuminaatorisse vaadates nägi Toomas, kuidas suur järsu harjaga laine prožektorite valguses üle reelingu kummardus, pooleks murdus ning oma roheka, külma ja märja tervituse pakil olevatele meestele mühinal kaela saatis.
„Ettevaatust pakil,” hüüdis ta murelikult telefoni, „hoidke poordi ja reelingu varju, muidu viib kaasa.” Samas oli tal hea meel, et ankur vaatamata kõigele suutis laeva paigal hoida, see oli praeguses olukorras peamine.
Laeva masinaruum on tema süda ja nagu inimesel, nii ka laeval asub ta sügaval organismis, kust välja vaatama ei ulata. Iga kõikumine, rappumine, küljelt küljele rummamine ja kõik muud tavapärased liikumised, mis tekilt vaadatuna, kui meri ja lained silme ees, nii harilikud tunduvad, on masinaruumis tunnetatavad salapäraste, ohtlike ja mõistmatutena. Harjumatule isikule võib masinaruumis jääda silmaklappidega voorimehehobuse tunne – näha ei midagi, aga tunnetada ja kuulda kui palju. Järsk ja terav kreen paneb tahtmatult päästerõngast otsima ning vastu poordi põrutavad lained, mille hääl võimendudes edasi kandub, sunnib küsima, mis seal väljas küll toimub. Peale salapära ja teadmatuse valitseb masinaruumis kindlasti ka saunalava leitsak ning kõrbenud õli ja määrete ving, mida tormise ilmaga mitte iga mehe organism taluda ei suuda. Hoidku jumal aga tormisel merel mingi remonditöö sooritamise eest, siis on see ruum üksainus hullumaja – liikuv, hüppav, mürisev ja palav. Keerad poldid-mutrid lahti, asetad teovalmilt enda kõrvale tekile, kummardud võtit võtma, ja juba on kogu „mansahvt” kõrinal kreeniga teises poordis separaatori all. Jääd ootama, et kreen, mis ühtepidi töötas, loogika järgi teistpidi sinu varanduse tagasi tooks, aga võta näpust, „võileivaseaduse” järgi kõristavad su poldid ja mutrid hoopis masinaruumi pilssi, kust nende väljaõngitsemiseks kalleid minuteid kaob. Tavaliselt kaaluvad aga remonditavad masinaosad sadu kilosid ning jääb üle ainult imestada, et laevad üldse veel merd sõidavad.
„Maria” masinaruumis müristas töötada diiselgeneraator, kusagil undasid pumbad, kõlksusid mutrivõtmed ja õliste masinaosade kohale kummardusid kaks määrdunud töötunkedes kogu, kelle tähtsaimaks ülesandeks oli võidujooks ajaga.
„Ikka Avo ees ja Avo taga, paranda seda ja putita teist…” Teine mehaanik oli vihane kogu maailma peale. „Oleks pidanud samuti ninali süldikaussi kukkuma, magaks praegu rahulikku und,” porises Vändake ähkides ja mutreid pingutades. Kivid, mis olid lendu lastud, pidid ilmselt tabama vanemmehaaniku kapsamaad.
„Seda et, jutt jumala õige. Sinu boss Vänt näeb praegu järjekorras juba kolmandat unenägu ning abi meil sealt niipea loota ei ole,” õrritas koka-Jüri mehaanikut. Raske silindripea paigalhoidmine nõudis jõudu ja visadust, pealegi sundis laeva kõikumine mehi pidevalt tantsusamme seadma.
„No kurat,” katkes Vändakese kannatus ning kõlksatusega virutas ta selga sirutades mutrivõtme tekile, „mis töö see selline on? Riistad muudkui sõidavad kõikumise taktis poordist poordi.”
„Kuss, kuss, nõginina,” pressis kokk pingutusega läbi hammaste, raske metalli õige koha peal hoidmisega oli tükk tegu, „ära virise midagi. Minu koht, nagu tead, on hoopis kaks korrust kõrgemal pottide ja pannide juures, võin ka sinna minna.” Ohates kummardus teine mehaanik tekilt võtit otsima.
„Seda minagi,” virises ta, „mis häda oli Vanal meid praegu masinasse ajada. Tuleb väike tuulenohin, noh, on hommikuks jälle möödas, paneme peamasina kokku ja asi mutt.” Oma tarkade mõtete kinnituseks tõmbas Vändake õlise käega üle vesise nina, jättes põsele musta läikiva triibu. Cuprumi kannatus oli tavaliselt üsna venivast materjalist, kuid selliste padulolluste puhul, nagu Vändake praegu suust välja ajas, sai ka tema mõõt täis:
„Mida, kurat, sa halised?” põrutas ta vihaselt mehaanikule. „Kas sa siis aru ei saa, et ilma peamasinata ei tarvitse seda sinu igatsetud rahulikku hommikut meile saabuda. Lase kätel käia ja ära virise.” Läbi diiselgeneraatori undamise kostis telefonihelin. „Masin kuuleb,” tõstis Avo toru kõrva äärde, sulgedes müra eest teise käega vaba kuulme. Kapteni hääl jõudis hädavaevu läbi mürina kohale:
„Kuidas masinaga lood on, hakkate jõudma ka?”
„Teeme tasapisi, aga…” karjus mehaanik hädiselt torusse, „aga lainega jooksevad tööriistad minema ja… ja…”
„Tasapisi, tasapisi,” korrutati torus ärritatult, „aega ei ole. Kohekohe on meil torm kukil ja peamasinat hädasti tarvis. Andke tööle pihta ja laske kätel käia.” Vändakese hääles oli kõhklus: „Selge… selge…” kokutas ta torusse, „aga ma… ma…”
„Kui on selge, siis vajutage aga tempole!” Kapteni hääl oli resoluutne ja sillas pandi toru ära. Segaduses keerutas Vändake telefoni käes, nagu lootes sealt veel mingeid hinnalisi juhtnööre saada. Poolelioleva töö lõpetamiseks jäi tema oskustest väheks. Seda, mida vanemmehaanik teadis peast, oleks pidanud teine mehaanik dokumentidest otsima hakkama ja kõigeks selleks ei olnud lihtsalt aega. Seal ta nüüd seisis, telefonitoru õnnetult käes, ja tema tuju ei teinud paremaks ka koka-Jüri esitatud küsimus: „Seda et, kas loodetorm jõudis juba telefonitraate pidi kohale?”
„4,5–5 meetrit,” hindas vanemtüürimees laine kõrguseks, kui järjekordne ulgumere külaline laevavööri ankruketi rapsakuga sügavasse orgu paiskas, osa oma vahusest harjast pakile puistas ja kalda poole edasi tuhises. Tuul, mis oli algul otsekui vilistava naabrimehena sõbralikult koera kutsunud, vihises nüüd juba ebameeldivalt ja piitsutas tagant vihma, mille piisad katmata nahka tabades nõelatorgetena tundusid. Seni pidas ankrukett veel vastu, kuid tuul, laine ja meri ei olnud sugugi oma viimast sõna öelnud.
„Fredi, ära roni poordi tagant välja,”