Merejutud. Lembit Uustulnd
poisid, meite Kaljuga on sedaviiti, et ära anna süüa, ära anna juua – peaasi, lase ainult vaielda.” Ja siinkohal oli Draakonil õigus – Kalju teadis alati kõike kõige paremini. Oli siis jutt parajasti naistest, pereelust või Hispaania härjavõitlusest, vanemtüürimees jäi oma teadmistele kindlaks nagu kaldakalju. Sellest siis ka pootsmani poolt antud austav nimetus – Rocca al Mare.
Kõik see meenus Toomasele, kui ta nüüd illuminaatorist välja vaatas. Ja pani muigama. Ta oli suhtunud mõistvalt vanema mehe iseärasustesse, sest merel juba on kord nii, et sellesse kinnisesse rauast maailma pidid üheksa meest mitmeks kuuks kuidagi ära mahtuma. Selleks aga pidi sul olema paindlikkust naabrite omapära taluda, kui see just töötegemist segama ei hakanud. Eks ole iga inimene omaette isiksus. Oli Toomaselgi selja taga reise, kus mõne mehe sihverplaat nii ära tüütas, et pani vägisi telliskivi järele ringi vaatama. „Maria” meeskonnaga olid aga lood teised, selle seltskonnaga pakkus töötegemine mõnu. Õige meresõit algabki sealt, kus saatuse tahtel kokku juhtunud võõrastest inimestest moodustub perekond, või nagu praegusel ajal eesti keeles peenemalt öeldakse – laevapere. Ja kaptenil, temal on perepea roll täita, olla aus ja õiglane oma meeste vastu, samas ka karm, kui tarvis peaks olema. Seda viimast ei saa alahinnata, sest nagu kuival maal, nii ka merel käivad nõrkused ikka inimesi pidi, selle vahega, et merel on neil tihti kallim hind.
Kapten Toomas Kukk tõmbas käed taskust ning jalutas kaardikambrisse, kus Rocca al Mare sirkliga kaarti torkis, ise laua kohal küürus. Raadiotelefonist kõlas ingliskeelseid jutukatkeid ja kaks korrust altpoolt messiruumist kostis akordionimängu ning läbi seinte jõudis summutatult kohale ka meeste laul: „Võta viimane naps, anna kaldalt see ots, santsukott kokku, koduteele, pikaks läinud see reis, ootab ammu mu neid…”
„Kuuled, kuidas poisid virutavad, hästi laulavad, sindrinahad,” lausus Toomas tunnustavalt, astudes kaardilaua juurde. Chief lükkas prillid otsmikule, keeras pea viltu nagu kalakajakas ja kuulatas. „See on see pootsmani-lõhverdis, kes pilli piinab,” ütles ta veendunult, langetas prillid ninale ja pöördus uuesti kaarti uurima. „Koht on sama, kuhu ankrusse jäime, triivi ei ole, näed, siin.” Öeldu kinnituseks sorkas Kalju murdunud küünega nimetissõrme kaardile.
Toomas vaatas kaarti – vett oli kiilu all 25 meetrit, põhi pidi kirjade järgi olema savijas. See peaks ankrut kinni hoidma küll, mõtles ta endamisi. „Kolm seeklit ketti…” pomises ta kaalutlevalt. „Kuule, Chief,” pöördus kapten otsustavalt vanema mehe poole, „kolm seeklit ankruketti on küll vees, aga ma arvan, et seda on vähe. Nükerdab meid piki kallast töötava hoovusega lahti, on kuri karjas – laevu on reidile üsna mehesti siginenud.Võta õige poistest kedagi pakile kaasa ja laske üks seekel ketti lisaks.” Kapten Kukk jätkas kaardi uurimist, kui kuulis vanemtüürimeest oma selja taga ütlevat: „Iga kord ei pruugi see ka nii olla…”
Sellisteks puhkudeks oli kapten Kukel varuks järgmine manööver – ta ei hakanud paukuma ega kärkima, häält tõstma ega ka subordinatsioonist pajatama, vaid pöördus, vaatas vanemtüürimehele tähelepanelikult otsa ning lausus: „Käsk, Chief, oli antud täitmiseks!” Selline lihtne moodus tuletas teisele mehele meelde, et on asju, mille üle diskuteeritakse, kui tarvis, ja on käsk, mida tuleb täita. Kalju vakatas, korjas prillid ninalt ja roolimaja ukse vaikne tümpsatus andis märku mehe lahkumisest. Kapten Kukk haaras binokli, jalutas illuminaatori juurde ning jäi tuledes säravat reidi silmitsema. Saatusekaaslasi, kellele uus aasta pidi saabuma ankruketi otsas kõõludes, oli piisavalt teisigi.Toomas loendas ligemale kolmkümmend erinevate lippudega ja erinevas suuruses alust. Talle meenus kapten Põllu kursandipraktika ajast. „Merel, poisid, ei ole mingit pidu,” oli vana kapten alati rõhutanud. „Meretöö on ränk, kuid uhke. Pitspall algab siis, kui jala kodusadama kai peale saate. Vaat siis tuleb kalendrist sõltumata nii jaanipäev kui jõulud jutti maha pidada.” Nii oli öelnud kapten Põllu, kuid teisalt võttes, sellisel õhtul, kui teadsid kodus kõiki lähedasi jõulupuu all koos istuvat, oleks pagana raske üksi kurbade mõtetega kajutinurgas konutada. „Ei, väike koosistumine oli ikkagi vajalik,” ei nõustunud Toomas mõttes kapten Põlluga, „laul, naer ja jutuvestmine on oskused, mis ajast aega laevadel hinnas olnud ja ikka aidanud nostalgiast võitu saad. Kapten Kukk uuris kiikriga tuledes säravat 25 000-tonnist Iiri balkerit, mis seisis paremas poordis. Toomas kujutas hästi ette nende meeste meeleolu – pidulaud kaetud, arvestused tehtud, ja siis kukub kõik kokku nagu kaardimajake. Meremehele, kel niigi napib positiivseid emotsioone, on see ränk löök. Iirlasi oli täna tabanud just selline löök, mõtles kapten, silmitsedes suurt laeva, mis mõne tunni eest oli sadamast reidile kupatatud. Suur laev tundus olevat väga lähedal. Kaheldes astus Toomas lokaatori juurde. „Kuus kaabeltaud,” mühatas ta rahunenult ja jalutas tagasi oma vahipostile illuminaatori juurde. Eks suured asjad tundusid merel teinekord ka lähemal olevat, kui need tegelikult olid. Käsipõsakil jäi kapten messist kostvat akordioni kuulama. Pootsman tunneb pilli hingeelu, nentis Toomas, ent oli siis ühtäkki sunnitud tasakaalu säilitamiseks laialt jalgu hargitama. Suure mere laineummik, mis kusagilt lääne poolt saabus, sundis tühja laeva poordist poordi visklema. Selline kaootiline ja tugev kõikumine, kui taldrikud laual ja raamatud riiulis ei püsi ning asjad alatasa kapist tekile pudenevad, ongi merel kõige tüütum ja väsitavam. Iirlastel „Maria” kõrval polnud aga häda midagi. 25000 tonni fosfaati ja 12 meetrit süvist hoidsid suure laeva ilusasti paigal. Nendel seal seisavad taldrikud ja pudelid kenasti laual, kadetses kapten Kukk suurt naabrit sihtides. Tõepoolest oli „Irish Flag” pikk ja lai, ennem väsis silm, kui jõudsid ühest otsast teise laeva üle vaadata.
Casablanca säras tuledes. Ja iga tule taga on mõni inimene oma rõõmude ja muredega, filosofeeris kapten linna imetledes. Vahetult rannale, peaaegu vastu ookeani olid moslemid püstitanud valgetest kividest uhke mošee, mis oli üleni tuledest valgustatud. Pühakoja valgus siras merele, see säras mitu korda eredamalt kui kõik teised tuled temast tagapool. Suur ümmargune kuu upitas end parasjagu minareti tippu ning heitis müstiliselt sinakat helendust mustavale ookeanile, mis hingas korrapäraste lainetena, saates pahinal oma veed kaldaliivale.
Koputus roolimaja uksele äratas kapteni mõtisklustest.
„Sisse!”
Kokk Jüri Vask ehk Cuprum, nagu pootsman ta ristinud oli, pressis oma turske kuju ukseavasse: „Seda, et… liha on laual, mehed salongis koos ja võiks nagu alata, kui…” jättis mees kõhklevalt lause pooleli.
„Oli kuulda, oli kuulda,” muheles kapten, „olime Chiefiga siin üleval nagu laulupeol kohe!” Nähes kokka häbelikult silmi peitmas, hakkas asi Toomast huvitama: „Sul, Jüri, paistab midagi veel südamel olevat, mis mureks?” Oli näha, kuidas kokk enesega võitles. „Seda et… seda et… pean ütlema,” kogeles ähmis mees, „seda et, selle hullu kõikumisega läksid kummuli kaks kasti õlut ja kolm pudelit veini, mis kaptenihärra mu kätte usaldas.” Nüüd oli see öeldud ning Jüri tundis end kohe hulga paremini. Kapten Kukk muigas. „Ja mina siin üleval jälle mõtlesin, et mis pagana asi see mehi nõnda varakult laulma ajab. Sa, Jüri, pole varudega just kõige kasinamalt ümber käinud!” Saades aru, et kapten on heatahtlikult meelestatud, muutus kokk jutukamaks: „Seda et, kus sa siin jõuad,” alustas ta õhinal. „Iga mees, kes kambüüsist mööda marsib, loeb enda kohustuseks muudkui lunida. Jüri, Jüri,” osatas kokk osavalt kedagi meestest, „aita hädas ligimest – Maroko kliima kuivatab hirmsasti kurku ja ainult kaamel kõrbes võib pikalt joomata elada.” Toomas ei varjanud lõbu, mida Cuprumi jutt talle valmistas: „Ja jätsid sind ennast kohe päris varatuks?” küsis ta nöökamisi.
„Ei, seda nüüd päris mitte.” Jüri jutus oli kuulda kõhklusenoote, olukord vajas õiget serveerimist. „Nii ka just öelda ei saa. Kui mant hakkas lõppema, istusin ise ka suure murega maha… ja… ja otsas see oligi.” Cuprum ohkas kergendatult. Tema süda oli nüüd küll puhas.
„Tead, Jüri,” muigas kapten, lõbustatult silmi vidutades, „vanasti lauldi sellist toredat laulu – see, kes toidab linnukest, ei unusta ka inimest.”
Messiruumi täitsid sumin, jutukatked, naerurõkatused, mis kapteni sisenedes vaibusid. „Kallist vana-aasta õhtut kõigile,” soovis Toomas ja võttis laua otsas istet. „Kokk siin kurtis,” jätkas ta kavalalt silmi kissitades,