Salaring: Vang. L. J. Smith
lausus ta seina poole osutades. Diana toaseinu kaunistasid kuus trükipilti. Viis neist olid sarnased, must-valged ja veidi vanaaegsed. Diana oli maininud, et nendel on Kreeka jumalannad: kaunis, aga tujukas armastusjumalanna Aphrodite; ägedaloomuline neitsilik jahijumalanna Artemis; kõrgiilmeline jumalannade kuninganna Hera; hallide silmadega rahulik tarkusejumalanna Athena; ning lilli ja kõiki taimi armastav jumalanna Persephone.
Aga viimane pilt erines teistest. See oli värviline ning stiililt abstraktsem, nüüdisaegsem. Pilt kujutas tähistaeva all seisvat noort naist, kelle õlgadele langevaid juukseid valgustas hõbedane kuusirp. Seljas oli tal lihtne valge rüü, mille ühel küljel oli puusa ülaosani ulatuv lõhik. Tema käsivart kaunistas hõbedane käevõru ja juukseid peenike peavõru, mille keskel oli ülespoole suunatud otstega kuusirp.
Just sellist rõivastust oli kandnud Diana Ringi koosolekutel.
„Kes see on?” päris Cassie pildil kujutatud kaunist tütarlast silmitsedes.
„Diana,” kõlas napp vastus. Cassie vaatas talle otsa. „Jumalanna Diana,” lisas Diana naeratades. „Mitte roomlaste Diana; hoopis teine. Vanem kui kõik Rooma jumalannad ja teistsugune. Ta oli Kõige Vägevam Jumalanna; ta valitses kõike. Ta oli öö, kuu ja tähtede jumalanna – üks lugu räägib, et ta muutis kõik tähed hiirteks, sest tahtis maa peal tegutsevatele nõidadele muljet avaldada. Pärast seda sai temast nõidade kuninganna.”
Cassie näole ilmus lai naeratus. „Mulle tundub, et Fayele see erilist muljet ei avaldaks.”
„Ilmselt küll. Räägitakse, et legend sai alguse kunagi elanud naisest, kes õpetas maagiat ja võitles vaeste naiste õiguste eest. Teine variant väidab, et ta oli esimene päikesejumalanna, aga kui teda hakkasid jälitama päikesejumalad, otsustas ta öö kasuks. Roomlased ajasid ta sageli segamini Kreeka jumalanna Artemisega – tead küll seda jahijumalannat –, aga temas oli peidus palju enamat. Küll aga on ta alati olnud nõidade kuninganna.”
„Nagu sina,” lausus Cassie.
Diana puhkes naerma ja raputas pead. „Ma ei pruugi alatiseks nende juhiks jääda,” ütles ta. „Kõik sõltub sündmustest, mis võivad enne kümnendat novembrit aset leida. Just sel päeval valitakse uus juht.”
„Miks just kümnendal novembril?”
„See on minu sünnipäev – ja juhuslikult ka Faye oma. Et alatiseks juhiks jääda, peab olema seitseteist, ja just siis saame mõlemad võimaluse.”
Cassie oli üllatunud. Kas tõesti oli Diana alles kuusteist nagu temagi? Ta oli jätnud äärmiselt elukogenud mulje, pealegi oli ta juba kaheteistkümnendik. Veelgi veidram tundus aga asjaolu, et Faye oli nii noor ja nõbud olid sündinud samal päeval.
Ta vaatas voodil istuvat Dianat. Ehkki tütarlaps viimasel trükipildil oli kaunis, pidas Cassie Dianat kaunimaks. Kirjeldamatut värvi juustega, milles näisid põimuvat päikese- ja kuuvalgus, lilleõit meenutava näoga ja roheliste juveelidena säravate silmadega Diana oli justkui muinasjutuprintsess või legendikangelane, mitte tavaline tütarlaps. Aga headus ja tõeline rikkumatus, mida kiirgas Diana silmadest, olid Cassie arust ehtsad. Cassie oli uhke, et sai tema sõbranna olla.
Siis välgatas Diana kaela ümber oleva keti otsas kuldne võti ja Cassiele meenus, milleks ta seal oli.
Ma ei suuda seda teha, mõtles Cassie ning tema kõht kiskus krampi. Ta tundis, kuidas süda ebanormaalselt tugevasti peksma hakkas. Isegi praegu rippus tema kaela ümber kuusirbiga kaunistatud kee, mille Diana oli talle nõiaks pühitsemise õhtul kinkinud. Kuidas saaks ta varastada midagi Dianalt, petta Dianat?
Aga ta oli selle üle korduvalt järele mõelnud. Teist teed polnud. Cassie teadis, et Faye on valmis oma ähvardused ellu viima. Dianat polnud võimalik säästa teisiti, kui teda pettes.
See on ta enda huvides, rahustas end Cassie. Lõpeta juurdlemine. Tee, mida tarvis, ja unusta see lugu.
„Cassie? Sa oled kuidagi murelik.”
„Ma…” alustas Cassie, valmis väitma, et kõik on korras, ja muutma teemat samamoodi nagu iga kord, kui ta tabati unistamast. Aga talle tuli parem mõte. „Tegelikult ma ei tahaks üksi koju minna,” lausus ta grimassi tehes. „Asi pole kodutees, vaid – meie majas. See kriiksub ja nagiseb terve öö ja vahel ei tule mul üldse und. Eriti praegu, kui mul on värskelt meeles, kuidas… kuidas…”
„Ja ongi kogu mure?” küsis Diana naeratades. „Sellest saame jagu. Jää ööseks siia.” Cassiet vapustas, kui sundimatult kõlas Diana ettepanek. „Ja kui sind vaevab pealuu,” jätkas Diana, „siis selle võid unustada. Pealuu ei pääse põgenema ega saa enam kellelegi kurja teha. Ma luban.”
Cassie nägu hõõgus ja ta pidi pingutama, et mitte kapi poole vaadata. Talle poleks pähegi tulnud pealuud mainida: ta poleks seda sõna isegi üle huulte saanud. „Okei,” lausus ta häält rahulikuks sundides. „Aitäh. Ma helistan empsile ja ütlen, et jään ööseks siia.”
„Hommikul võime sinu poolt läbi sõita, et sa saaksid riided vahetada – ma teen sulle kohe külalistetuppa aseme.” Kui Diana oli lahkunud, pidasid hääled Cassie peas ägedat lahingut. Sa vana vastik nuhk, karjusid nad. Õel libekeelne väike valelik reetur…
Jääge vait! hüüdis Cassie vastuseks nii tungivalt, et hääled jäidki vait.
Ta helistas emale.
„Külalistetoas on voodi valmis,” lausus Diana, ilmudes uksele just siis, kui Cassie oli kõne lõpetanud. „Aga kui sa öösel kartma hakkad, võid siia tulla.”
„Tänan,” vastas Cassie ja oli siiralt tänulik.
„Milleks siis vanemad õed on?”
Nad ajasid veel veidi juttu, aga et kumbki polnud eelmisel ööl eriti maganud ja kellaosutid lähenesid kümnele, haigutasid peagi mõlemad.
„Ma käin õhtul vannis ja sina saad seda teha hommikul,” ütles Diana. „Siinkandis ei jätku kuuma vett kuigi kauaks.”
„Kas selle tarbeks pole siis loitsu?”
Diana puhkes naerma ja viskas talle raamatu. „Palun väga, vaata, kas leiad.”
See oli „Varjude raamat”, mille Diana oli toonud Cassie riitusele – seesama, mis oli olnud Diana perekonna valduses sestsaadik, kui esimesed nõiad New Salemissse elama asusid. Rabedad kollased lehed lõhnasid hallituse järele, mis pani Cassie nina kirtsutama, aga ta oli rõõmus, et sai võimaluse seda lähemalt uurida. Raamatu alguses oli käekiri väike ja peaaegu loetamatu, aga edaspidi muutus see stiilseks ja kauniks nagu kalligraafiline kiri. Erinevad autorid, mõtles Cassie, erinevad põlvkonnad. Peaaegu kõigile lehtedele kleebitud märkmepaberid ja plastikust järjehoidjad tähistasid praeguse põlvkonna tööd.
Raamat oli täis loitsusid, nõiagrupi kokkutulekute kirjeldusi, rituaale ja lugusid. Cassie uuris süvenenult, silmad võlutult liikumas ühelt pealkirjalt teisele. Mõned loitsud tundusid armsalt vanamoeliste ja arhailistena; mõned näisid pärinevat nüüdisaegsest eneseabiõpikust. Mõned olid lihtsalt ajatud.
Haige lapse ravimise loits, luges ta. Et kanad munele hakkaks. Loits tulekahju ja veeuputuse vastu. Halbadest kommetest vabanemise loits. Hirmust ja pahatahtlikest emotsioonidest lahtisaamise loits. Aarde leidmise loits. Et õnn pöörduks. Kurjuse eemalhoidmise loits.
Tema pilk jäi pidama pealkirjal Talisman, mis annab jõudu.
Võta sile ilusa kujuga kivim, graveeri ühele küljele tõusev päike ja ülespoole pööratud otstega kuusirp. Teisele küljele graveeri sõnad:
Kivikõvadust pihas
ja luus ja lihas!
Valgusvägegi veel
mu võitluse teel.
Sellest võiks abi olla, mõtles Cassie. Ta lappas raamatut edasi. Loits nakkushaiguse vastu. Kurjuse kahjutuks tegemine. Unenägude esilekutsumine.
Ja siis, justkui oleks teda piinav südametunnistus selle välja kutsunud, ilmus