Salaring: Vägi. L. J. Smith
on just see olnud minu pideva halva tuju põhjus. Ma arvasin, et mu ema ja isa keerasid midagi kihva, sest lasid orkaanil end tappa ja jätsid oma lapse teistele kasvatada. See sundis mind vihkama neid – ja ka oma tädi ning onu.”
Nick jäi vait ja raputas mõtlikult pead. „Nojah, eriti tädi Grace’i. Ta räägib kogu aeg minu isast, korrutab alatasa, kui hoolimatu ta oli, et talle ei läinud korda, kelle ta endast maha jätab, sedasorti jama. Tema jutt ajas mul südame pahaks. Mulle ei tulnud kordagi pähe, et tädi pahameele taga võib olla hoopis asjaolu, et ta tunneb isast puudust.”
Cassie oli tema loost lummatud. „Kas sulle sellepärast nõiakunst ei meeldigi?” pakkus ta huupi, aga Nick vaatas talle jahmunult otsa.
„Ma ei tea – väga võimalik, et need asjad olid omavahel kuidagi seotud. Ma olin ülejäänud nõiagrupi liikmete peale tige, sest mulle tundus, et nende vastu on elu õiglasem olnud. Neil kõigil oli vähemalt üks elus vanavanem, minul aga ainult surnud vanemad, kes kõik untsu keerasid. Ja nad kõik olid seejuures nii neetult rõõmsameelsed – nagu näiteks Conant. Ta…” Nick vakatas ja vaatas korraks vildaka naeratusega Cassiele otsa. „Teda ei tasu vist praegu puudutada. Igatahes tean ma nüüd tõde. Minu vanemad ei keeranud midagi kihva, ja kui mina oma eluga hakkama ei saa, siis ei tohi ma süüd enam nende kaela veeretada. Ma võin süüdistada ühtainsat inimest – iseennast. Nii et anna mulle andeks, et ma sinu vastu ebaviisakas olin.”
„Kõik on korras, Nick. Sa ju viisid mu peole.”
„Seda küll, pärast seda, kui sa tagasi tulid ja mind uuesti palusid. Selleks läks kõvasti julgust tarvis. Ning peale pidu läksime maja number kolmteist juurde ja sa said viga.” Nicki suunurgad vajusid allapoole. „Ma ei suutnud sind kuidagi aidata. See oli Conant, kes su päästis.”
Cassie peas välgatas mälupilt suitsusest kujust halloween’i tseremoonial, tume kogu, mis oli esile kerkinud hingedepäeva lõkkest. Ta surus selle tagaplaanile, sest teda ähvardas enda alla matta uus paanikahoog. Ta ei tahtnud praegu mõelda Black Johnile – kui tahes hirmuäratav see mees suitsuse kujuna ka polnud, tekitas ta inimesena Cassies palju suuremat õudust. Tema silmad…
„Cassie.” Nicki tugevad sõrmed olid põimunud tema randme ümber. „Kõik on hästi. Sinuga on kõik korras.”
Cassie tõmbas neelatades hinge ja noogutas, tema teadvus oli hämarasse ruumi tagasi pöördunud. „Tänan,” sosistas ta. Talle meeldis tunda oma käsivarrel Nicki kätt: sooje sõrmi, sooja haaret. See rahustas teda. Oh jumal, kuidas ta oli vajanud kedagi, kellele toetuda, juba pikka aega… Talle meenus päev, mil ta oli istunud Adami autos, hing haige, sest tahtis nii väga teda kallistada, olla tema embuses. Aga ta teadis, et ei tohi seda teha, ei nüüd ega tulevikus. Praegu tundis Cassie samasugust igatsust, ning Adam oli tema jaoks alatiseks kadunud. Kui kaua veel tuleb tal tühja tundega edasi elada?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.