Lunastus. Eduard Vilde
töökoht kaugele oli jäänud, mispärast ta enam kodus lõunal ei saanud käia, kuna ta hommikuti, kui vähegi juhtus viibima, hoburaudteed pidi tarvitama, mis talle soovimata kulu tegi. Ema ja Jens, mõlemad olid nüüd nädal otsa ilma sooja lõunata; kumbki nosis õhtul keedetud või poest valmilt ostetud külmi suupisteid süüa, mille mõjul nende näod varsti veel kollakamaks ja kõhnemaks muutusid. Pealegi pidi Jens nüüd terve päeva emast ilma olema. Aga või siis naisterahval, kellel öösel külalisi käis, kortereid palju valida oli; õnn, kui vähegi kõlblikuma urkakese kuskil peidetud põikuulitsas kätte sai. Lutikatest arvas neiu Nielsen uue korteri vaba olevat, nagu majaperemees Ballerup seda kauba tegemisel ka oli kinnitanud; aga paari nädala jooksul tuli neid uute seinapaberite alt ometi nähtavale, ja esimese kambri ahjupoolses nurgas elutses suguvõsake priskeid prussakaid pealekauba.
Väikese Jensi kauples ema uues elukohas ühe lese sukakuduja hoolde, kes nendega ühise vahekoja ääres elas, hommikust õhtuni kodus töötas ja kellel ka enesel väike poeg oli. Viimane, nimega Holger, sai nüüd Jensi alaliseks mänguseltsiliseks. Esiotsa pelgas Jensike Rasmusseni-emanda poega, see oli näost isevärki tõmmu ja ta suurte silmade laiad valged välkusid mustade ripsmete alt nii võõralt, peaaegu kohutavalt välja. See tuli sellest, et väike Holger oli mulatt, ehk küll juba neljandast põlvest; oma vanaisa isalt, kes süsimusta neegrina ühe taani neiuga oli abiellu heitnud, oli ta pärinud oma tubakakarvalise naha, oma villaka käharpea ja need välkulöövad tulesilmad. Aga aegamööda harjus ning sõbrunes Jens tema välimusega ja endise kartuse asemele asus viimaks elav imestus Holgeri vastu tema tundevalda. Ta imestles selle tõmmu poisi elavust, väledust ja osavust. Holger oli alati liikvel ja tema liikumine tuletas meelde osalt lindu, osalt kassi. Näis, nagu kannaks teda õhk ja nagu poleks tal luid liikmeis. Ükski katus polnud temale liiga kõrge, ükski müür liiga järsk, ja kõndides või joostes oli tal peaaegu kuuldamatu samm. Ehk küll ainult pool aastat temast noorem, ei võinud Jens selle peale mõeldagi, et Holgerile midagi järele teha, mis nõudis suuremat kehalist tulisust ja painduvust ning ühtlasi kärmet julgust. Ammuli suuga jäi ta temale järele vahtima, kui see midagi kaelamurdvat korda saatis, ja ainult Holgeri abiga sai ta temaga mõne vähem raske poisikese-tembu kaasa teha. Ka vaimse kärmuse, mõttelise algatus- ja leiuvõime poolest jäi ta temast maha. Kuna väikese mulati pea alati nagu sädemeid välja pildus ja ta suukese värvikirjust jutumulinast üle voolama pani, oli Jensil vaeva tema mõtetest sedavõrd aru saada, et nende kohta mingile arvamisele jõuda. Mis nad kahekesi mängides iganes uut ette võtsid, selleks tuli algatus Holgeri poolt, ja algatust tuli talt nii ohtrasti, et neil vaheldusest kunagi puudus ei olnud. See meeldis Jensile, nagu Holgerile meeldis Jensi sõnakuulelik nõusolemine. Ja nõnda said sigarikarvaline mulatike ja väike valge täistaanlane lahutamatuiks sõpradeks.
See sõprus soetas Jensine Nielsenile esimesel kuul paar „perekondlikku” pahandust. Kui ta oli lootnud, et temale ja ta lapsele endises korteris osaks saanud sõim Jensikese meelest uues ümbruses ununeb, siis ta eksis. Jensi peakesesse oli halb sõna, mille tähenduse ema talle oli seletamata jätnud, tallele jäänud, ja ühel õhtul teretas poisike, kes posase näoga poolpimedas toas istus, teda sõnadega:
„Ema, ma tean nüüd, mis on lits!”
„Aga Jens –!”
„Litsi juures käivad mehed magamas – ta on ropp naisterahvas.”
„Issand jumal, kes sulle –”
„Ema, sa oled lits!”
Jens oli põrandalt üles tõusnud. Ta seisis keset tuba, käed selja peal, ja vahtis oma selgete, teravate linnusilmadega, mille läige videviku ära võitis, ema poole üles.
Viimane ei lausunud tükil ajal musta ega valget. Ta nägu jäi nii kinniseks, ta vaade nii varjatuks, et Jens tema mõtted mujal arvas viibivat, mispärast ta oma viimast lauset iseäralise trotsiva võidurõõmuga kinnitas:
„Oled jah! Oled jah!”
Jensine Nielsen viis poisikese tõrkuvat kätt pidi lähema istme juurde, toetas enese selle peale maha ja tõstis Jensi sülle. Tema pead paitades, ta otsaesist suudeldes, ta põske oma põse vastu vajutades küsis Jensine hellalt, meelitavalt, peaaegu paluvalt:
„Kes sulle nõnda ütles?”
„Ma ei tea.”
„Kuidas, Jens, – sa ei tea!”
„Ma ei mäleta.”
„Tuleta meelde, Jens!”
„Ma ei ütle!”
„Miks siis, Jensike, miks sa ei ütle?”
„Ei ütle!”
Ema vaikis. Tema võõrastus ei olnud mitte väga suur, sest vahetevahel ilmsikstulev trotslik jonn Jensi loomuses oli talle tuttav.
„Aga kui ma sulle vitsu annan?”
„Ei ütle siiski.”
Jensine laskis ta põlve pealt maha. Kauemini ei püüdnud ta tema sisse tungida; ta lootis teisel teel eesmärgile jõuda. Tehes, nagu ei paneks ta teda enam tähelegi, võttis Jensine kübara peast, ülejaki seljast ja läks tagatuppa, ust enese järel koomale tõmmates. Sinna jäi ta vagusi istuma. Pikk vaikus tekkis mõlemas kambris. Kuulda oli ainult ema ohkamist ja paarikordset köhatamist.
Jens kõhkles ja kõhnitses ahju suu ees mõne aja, sügas pead, sosistas endamisi, maalis ahju ilustisi näpuotsaga järele, kimbutas prussakat seinal ja nihutas enese siis mitmesugustel ringteedel tagatuppa. Käsi kergesti ema põlvede peale pannes küsis ta:
„Mis sa talle teeksid, kui ma ütleksin?”
Kes see ometi peaks olema, et ta tema eest nii väga kardab? mõtles Nielseni-neiu, ja vastas pärast vähest arupidamist:
„Ei ma teeks talle midagi.”
„Kas sa teda ei lööks?”
„Lööks? – Ei.”
„Ega karvustaks?”
„Ei.”
„Aga sa kaebad ehk tema mammale?”
Jensine peas hakkas koitma, ilma et ta oma aimdust hästi oleks uskuda suutnud. „Ei ma kaeba ka tema mammale.”
„Noh, Holger ütles mulle, mis lits on.”
„Pisike Holger? Kuidas tema seda teadis?”
„Ta – ta teab kõik! … Ei,” parandas Jens ennast ruttu, „ta küsis suurte inimeste käest … Calliseni Julie ütles talle.”
Jens täiendas oma ilmutust ema lähemate pärimiste peale, nii et sellest järgmine uurimislooke välja tuli: Jensike küsib oma väikeselt südamesõbralt, mida raske sõimusõna tähendavat. Holger ei tea. Nähtavasti pahandab see viimast, haavab tema auahnust. Ta lubab seda Jensile „pärast” öelda –”kõige hiljem õhtuks”. Jens näeb teda siis uulitsal suuremate poiste ja tüdrukutega juttu sobitavat. Aga teda naerdakse välja. Küsitavad ei tea kas isegi selgemalt musta sõna tähenduslikku tuuma või ei pea nad pisikest põnni seletuse vääriliseks. Õhtu eel asub nupukas mulatt lihunik Calliseni tüdrukule, kes pesuköögis peseb, sõbralikult külge. Ta ajab temaga laia juttu kõiksugustest maailmaasjadest, sest vana Julie, arukese poolest pisut napakas, kõneleb lastega nagu vanainimestega, ja üksinda olles räägib ta kassi, koera või puuhalugagi. Kuidas nüüd väike keeleuurija uuritava sõna muu seas kõnesse võtab, jääb teadmatuks, aga Jens, kes sõbrale järele on hiilinud, kuuleb, kuidas Julie suuke kõlbelise pahandusega hüüab: „Kuule aga kuule jõmpsika suud! Lits on ropp naisterahvas, kelle juures mehed magamas käivad! Ära sa nii rumalat sõna enam suhu võta!”
Holger saagiga jooksu! Ukse ees põrkab ta Jensiga kokku ja teatab talle võidurõõmul, mida teine isegi juba kuulis. –
Ema pidas Jensi vastu sõna: ei ta võtnud Holgerit ise vastutusele, ei läinud ka tema mammale kaebama. Sündmuseke mõjus aga temale nõnda, et ta paaril esimesel kuul ühtegi öösist külalist uude korterisse ei toonud, jah, õhtutel üldse väljagi ei läinud. Kuid kolimine oli kulu nõudnud, Jensi uued saapad ja ülikond maksid mitu krooni, laenukassas ootasid mõned