Säärane mulk. Lydia Koidula
teile pulmi teha, mis teile meelde jäävad! Vanameest ennast nüüd, enne kui jälle mõni risti ette tuleb! – Seal ta on … Pagana lugu: jälle juba sabatäis teisi taga! Ma olen nagu rebane lõksus siin pagana parsil üleval! (Ronib jälle üles.)
10. etendus
Rehe alt: Aadu, Peeter ja Anne (kes supivaagnat ja lusikat kannab). Enn (parsil).
Peeter (vesti väel, piip suus). Aga mulk ta on ju, mulgiks jääb, ja mina seda heaks ei kiida!
Aadu (ikka Anne poole, kes teda lauda kutsub). No muidugi on, muidugi, Peeter! – Mulk? mulk? No mis sest on, Peeter! Mulkidel on jõudu, ja vaata, mis kena poiss ta on, Peeter, ja kui ausasti ta on rendikohta harinud tänini, ja ma olen ka, hm, nagu kuulnud, et ta nagu enesele päriskohta osta otsib, Peeter, jah! (iseeneses) Kui see ometi juba möödas oleks!
Anne (kes kõik lauale seadnud, väga lahkelt). Istuge lauda, Kure onu, võtke sedagi soola-leiba, mis Jumal meile õnnistanud – olgu Jumala ristike juures! Jah, mis ma pidin ütlema: no ega temagi süüdlane ole, et ta mulgiks loodud! (Mehe poole kõrvalt) Kas sa sõge oled, et sa ei mõista vastu võtta? (Aadu poole) Või päriskohta osta otsis? Vaata! Ei tea misukest?
Peeter (urisedes). Jälle mõnda seest välja ajada? Säärane mulk!
Anne (kõrvalt mehele). Sina oma kiusuga! (Aadu poole) No jah, ta on tark ja viisakas poiss. (Tõukab meest puusa) Eks ole tõsi, Peeter?
Peeter. Mis? Ei tea, mis mina tema tarkusest või viisist tean? Võtku tont kõike tarkust! Mulk ta on, seda ma tean!
Aadu (süües). No muidugi, muidugi, Peeter, aga – .
Anne. Tule Jumal appi, nagu mulk enam inimene ei olegi? Võtke õlut veel kõrva, Kure onu! Jah, mis ma pidin ütlema, meie Maiel on nüüd ka kosilasi küllalt käinud, no aga ega meie laps ka igaüht vastu ei võta! Ja Maie on usin ja viisakas ja oskab keeta, küpsetada, kedrata, kududa, sukavarrast veeretada: küll ma näitan teile pärast, mis ilus veimevakk tal on, Kure onu! Ja lehmad-mullikad tunnevad tema kaugelt ära – Jumaluke, jah, – nagu iseennast! Ja tema nägu nüüd ja jume nimetada – Jumala ristike jäägu juurde – ei pea küll ise omasid mitte kiitma hakkama, aga, hm, eks ta ole nüüd kõige maailma näha: libedaks loodud nagu – nagu mul enesel, Kure onu! Jah, nõnda küll! Võtke ometi leent veel. (Valab riista täis.)
Peeter. Nooh! (Iseenesele) Õnneks varblastele, et me hernepõllul ei ole!
Aadu. Noh muidugi, muidugi! Eks ole teada, Mäeotsa Mai on vile ja sile laps! Ja Männiku Märti nüüd, Peeter, et ta küll mulk on! vaata, need on ju need ülitargad veel, Peeter: ei tule neist ükski üle raja tühja pungaga! Ja Märti jälle, Peeter, tublimat ja targemat poissi sa ei leia kõigest kihelkonnast! Ma ütlen sulle, Peeter, usu mind, Peeter: Aluste Ann oleks teda kahe käega võtnud, aga kust teine tahtis! Mitte!
Peeter (kärgatades). Aluste? Ära sa mulle nimeta seda nime! Pagana väärt, mu süda tuleb täis! See oli ka mulgi süü.
Aadu. No muidugi, muidugi, Peeter, – aga miks sa ise ei võtnud?
Anne (kõrvale, meest puusa tõugates). Kas sa vägisi kõik tahad hukka ajada? (Suure häälega) Jah, tühjale tõrrele ei kulu kaant ära! (Aadu poole) No ega meil ka ole teadmata, et ta vanemat rahvast oskab austada, ja oleme ka näinud küllalt, kuidas ta viimati kirikupingist üles tõusis ja ruumi andis, kui olin hiljaks jäänud tulema. Maie võib küll temaga vist rahul olla! – Üsna värske õlu, Kure onu!
Aadu. No muidugi, muidugi! Ja seda tarkust, ja seda mõistust, sina minu aeg, ja seda jõudu ma ütlen sulle, Peeter, ma olen ise tema Kadrina-rublasid näinud, (pikalt ja vagalt) ja laste südameid peab ikka ka küsima, Peeter, ikka ka, see on juba nüüd see uus seadus, Peeter, jah!
Peeter (pahaselt). Kas ma oma lapse mulgi kaela kannan, mis?
Aadu. No muidugi, muidugi, Peeter, Jumal hoidku! (Kõrvale) Minu vallaseisust ta ei karda ühtegi?
Peeter. Erastu Enn käib ju ammugi temal kosjas.
Aadu (süües). No muidugi, muidugi – Erastu Enn? See pöidlata pealuu?
Anne (kõrvale). Ta on pime peast! (Meest tõugates.) Mis sa ometi peaksid – ! (väga lahkesti Aadu poole) Siin on veel liha, Kure onu! Jah, jäägu siis selle peale! Kui arvate, et nõnda sünnib, mis meilgi siis selle vastu võib vaielda olla. Ja nagu Peetergi enne ütles rehe all: kui Maie mehele läheb: oma 50 vakka rukkeid saab ta kaasa ja teist niipalju otri, nisu, see on niisama palju kui Aluste Annele antakse! Mis muidu veel pihku juhtub, kass ja kana, on ise asi. Ega meie oma last alasti ka ära ei anna, olgu küll, et me rikkad ei ole.
Aadu (süües). No muidugi, muidugi, seda pole mõteldagi! Kust sa seda teed, Peeter! Ikka ma ütlen: Mäeotsa pere, vaat' need on rahvas! Jõudu on neil ja mõistust pealegi ja kõik vald võiks teist märku võtta! (Pead raputades, kõrvale) Väga raskesti hakkab kinni! (Suure häälega) Muidugi jah, seda ma ütlen! Ja nüüd ka aitüma Jumalale – (Anne poole, kes ette tõstab) ärge enam pange, perenaine, kõht kaelani täis ja minek käes! Ma räägin siis Männikul, et nii ja nii ja et täna õhtul võib ise tulla.
Anne. No kui te nüüd ise arvate, Kure onu. (Peetri poole, sundides) Eks sa ka räägi ometi? (Aadu vastu) Vist ikka kõht pooleli jäi? Ei meie toit maitse ühti! Olid ju nagu tihase nokatäied!
Aadu. No muidugi – . Sina kallike, Jumal õnnistagu teie lauda, minu süda ei kanna suutäit peale panna! Ja nüüd: Märt vaene mees ootab! Jäägu siis seks korraks jumalaga! Ja ma ütlen ikka, Peeter: kui Mäeotsal kümme tütart kasvaks, need kõik nopitaks ära üksteise järele nagu maasikad, jah! Usu mind, Peeter! Mina olen valla ametmees!
Anne (väga lahkelt). No mis sa nüüd ka – nii ilmaaegu kiidad -
Aadu. No mis ma ütlen! Aga Märt on ka rikas poiss ja tark ja mis ütelda mees! (Iseeneses) Tänu Jumalale, et see nüüd otsas on. (Suure häälega) Head päeva siis! (Õue.)
Anne (temaga välja minnes). Teist teile! Ja oma lapsele ma jagan ära kõige viimse hinge takka: pada ja pann, kala ja katel, kõik tema oma! (Õue järele.)
11. etendus
Peeter (ukselt tagasi tulles). Enn (nagu ülemal, ronib tagasi).
Peeter. Ma viskaksin ta pilpaga uksest välja kõige tema rikkuse ja tarkusega! Ei tea, mis minul tema tarkust tarvis läheb? Mulk ta on, ja mulgid on petjad kõik! Aga mis ma teen nende naistega? Nagu hullud tema järele, ja va Ann veel ise – selle vastu ei mõju minu väeti nõu! Seda see tarkus kõik toob, et nüüd lapsed isa enese vastu võimust võtavad! Kes mind käskis oma Maie kooli panna? See on ka jälle mõni mulgist väljaarvatud aru, et nüüd naised peavad lugema ja kirjutama õppima ja kes teab mis kõik – puhas naiste rikk, muud ühti! Ja oma Juku ma võtan küünlapäevaks koolist lahti – kui Ann laseb, – muidu rikuvad selle mul ka käest. See sõna jääb peale. Ma ei ütleks veel midagi, – aga – Oh, et ma nii rumal olin seda Aluste talu käest ära andma nende kätte! Seda ma ei anna elades neile andeks! Nüüd istuvad mulgid minu vanas kotuses, ja mina näeksin, et nad Siberimaal oleksid: nüüd anna veel oma laps ühele mulgile! Kui ma ometi Ennu kätte saaksin, see teaks ehk nõu. (Üle ukse) Jüts, ae!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской