Kupja-Kaarli adjustaadid. Eduard Vilde

      Kupja-Kaarli adjustaadid

      Kui vana kupja-Kaarel viimasest kohast lahti lasti, ütles ta eidele:

      «Mina nüid – miks ma uut kohta ei soa! Olen enne soand, soan nüid koa. Mul jo head adjustaadid.»

      «Põlgavad ehk vanaks nagu meiegi oma,» ütles eit.

      «Üks põlgab, teine ei põlga. Küll ma koha soan. Mul head adjustaadid.»

      Ja kui ta uut kohta läks otsima ja teel inimestega kokku sai, siis rääkis, et ta otsivat uut kohta ja et tal olevat head «adjustaadid». Ja kellega sai pikemalt jutusse, sellele näitas oma adjustaadid ette. Ta poetas põuetaskust, südame kohalt, vana kulunud «tassenpuki» välja, mille nahksel vööl oli veel paelast vöö ümber. Tassenpukist tõi ta nähtavale kolm paberit, kaks vana ja koltunut, ühe uue ja valge. Aga et adjustaadid saksa keeli olid kirjutatud, siis pidid külamehed lugemata uskuma, et nad head on. Kirikutrahteris aga juhtus kord üks pottsepasell purjutama; see mõistis selgesti saksa keelt. Ta luges adjustaadid sorinal ära ja ütles ka teistele, mis ta oli lugenud.

      Esimesel lehel kirjutas Päravere parun, et Kaarel Raismik teeninud teda kupjana kuusteistkümmend aastat kõigiti korralikult ja ustavalt. Teisel lehel tunnistas Kobraste härra, et kubjas Kaarel Raismik olnud temale kakskümmend üks aastat agar, truu, hoolas ja kaine teenija. Kolmas tunnistus oli kõige lühem, aga mitte pahem. Liigandi krahv, kes kirjutamist ei armastanud, ütles ainult, et ta olnud Kaarel Raismikuga üheksa aastat täiesti rahul.

      Kuna pottsepasell adjustaate seletas ja kõrtsmik nende omanikku «ontlikuks» inimeseks kiitis, laskis kupja-Kaarel silmad ringi käia, silitas oma halli habet ja ütles:

      «Jaah – ära’p see teeb kokku oma nelikümmend kuus oastakest välja! On ikke soand neid teenida ja ümmardada, nende orje sundida ja nende vara hoida. Nelikümmend kuus oastat saksa teenida – ega see ole jüst nalia-asi.»

      Aga kui vana Raismik näitas oma adjustaadid saksale ette, kellel oli kubjast tarvis, ütles saks: