Punane viir. Eduard Vilde

      Punane viir

      Ookean puhkas esimeste tähtede valvel, ma rinnutasin pau tagumisel reelingul ja kuulatasin tema soolast hingamist. Korraga sahises videvik minu kõrval ja ma kuulsin sosistatavat:

      «Ta tuleb meile järele, ikka järele!»

      «Seal ei ole midagi, usu mind!»

      «Ta on laeva joomes ja tuleb meile järele, ikka järele!»

      «Siin on ju veel teisi nägijaid: küsi neilt, kas meile tuleb midagi järele! – Härra – vabandage! – kas näete laeva joomes midagi, mis ujub meile järele?»

      «Mis see peab olema?»

      «Üks punane viir.»

      Ma vahtisin ja eitasin.

      «Vaadake teraselt ja hoolega!»

      Ma tegin seda ja eitasin uuesti.

      «Kas kuuled, Truude, seal ei ole midagi! Kõik ütlevad, seal ei ole midagi!»

      Truude vaikis, aga tema silmad trotsisid: «On!»

      «Kas sa ei tahaks magama minna, laps?»

      «Ei.»

      «Või salongis lugeda?»

      «Ei, ema.»

      «Siis vahi vähemalt mujale: teki poole, taeva poole, paremale või pahemale poole!»

      Mu meelest oli, nagu päästaks tütarlaps oma penikoormapikkuse pilgu mõne pideme küljest vaevu lahti, kui ta reelingult taganes ja meist eemale teki poole liikus – sammudega, mis visad olid sigima. Ja oma näost ja kujust jättis ta mulle jooned maha, nii kitsad ja teravad, nagu oleksin näinud kedagi tõvevoodist tõusnut. Ma panin ka tähele, et Truude, kui ta siin ja seal veidi oli seisatanud ja silmakirjaks ringi vaadanud, lähenes vargsi ülateki trepile, mille poole ema selg oli pööratud. Ma ei varitsenud teda enam, olin aga kindel, et ta puges trepist üles ja sealt – vahest mõnest meile varjatud kohast – liitis oma tard-usklikud nägijasilmad selle nägematu külge, mis ujus punasena laevale järele.

      «Õigust öelda – ma isegi näen teda,» ümiseti minu kõrval.

      «Punast viiru? – teie ka?»

      «Jaa – ma ei taha seda ainult mitte tema kuuldes öelda.»

      «Te näete seal laevavöödis –?»

      «Mitte üksnes seal – ma näen teda ka mujal. Ma näen teda igal pool ja igal ajal, kui tahan. Truude aga näeb teda tahtmata, ja see on see õnnetu vahe! Ta nägi teda järgnevat laevale, mis tõi meid Alaskast Seattle’isse, ta nägi aknast teda järele kihutavat rongile, mis kandis meid Seattle’ist New Yorki – tuhandeid penikoormaid, härra – ja nüüd saadab ta meid New Yorgist kolmat päeva Hamburgi poole! Minust jääb ta ajuti maha, kui mu mõte mujale kaldub, – minu tütrest ei jää ta mitte maha. See’p see õnnetu vahe on!»