Minu vangipõlv Ellis Islandil. Eduard Vilde
teie oma poleemikas ka kunagi usulisi asju olete käsitlenud?”
Nüüd oli minu käes kord „ahah!” hüüda. See küsimus valgustas situatsiooni nagu välgusähvatus pimedat tuba.
„Ei, usuliste asjadega pole ma tegemist teinud, küll aga nende isikute poliitikaga, kes usust endile elukutselise äri on teinud.”
„Kas teie millalgi pikemat aega haigemajas olete olnud?” võttis tohter jälle sõna.
„Mitte iialgi mõnes ravilas, mõnes sanatooriumis, mõnes avalikus tervendusasutises?”
„Mitte iialgi.”
„Meie informatsioonide järgi on aga lugu nõnda.”
„Teie informatsioonide järgi? Teie informatsioonide järgi, härra?” Ma kargasin naerdes püsti. „Teie informatsioonide järgi olen ma lihtsalt hullumajas olnud, nagu mulle kõigest selgub! Kas teie ei võiks mulle öelda, kuidas teile meelde tuli minu kui teile täiesti tundmatu isiku üle, kelle siiatulekust teil aimugi ei võinud olla, informatsioone nõutada?”
Minu uudishimu jäeti kustutamata ja ülekuulamine lõpetati. Teine ametnik andis mulle, kui tohter minema oli vehkinud, viisaka seletuse, ma pidavat homse hommikuni paraku veel laevale jääma, siis viidavat mind sisserändamisjaama, kus ma oma tõendused protokolli pidavat andma, mispeale mulle tee Ühendriikide pinnale sedamaid vabanevat. Komisjoni arst ei usaldavat nimelt vastutust minu eest enda peale võtta. „Kaotate ju ainult ühe päeva!” lisas ta trööstides juurde, kuna ta väikesed vesihallid silmad minu omade sees ümber urgitsesid.
Ma arvan, et ma oma vaimse olekuga pika teekonna vältel kellegi tähelepanu laeval endale polnud tõmmanud. Aga nüüd sündis seda. Kuna teised kinnipeetavad kas pisaraid valasid või kohmetu murega nurka pugesid, laskus minu hingele lühikese vihase tusa kannul isevärki soe ja pehme ja lahe huumorituju, mida ma kätehõõrumisega ning laia, südamliku muigamisega avaldasin. Mu meeles mõlkus midagi võitlikku; midagi rõõmustavat näis mul üsna ootamatult korda läinud olevat. Võidurõõm ja magus kahjurõõm segamini. Paar kelnerit vaatasid mind ja väristasid kaastundlikult pead …
Jumaluke, et ikka jälle leidub vastaseid, kes peavad targaks tegema rumalusi! Denuntseeri, eesti veljeke, kes sa sellega oma moonakapõlvest saadik nii harjunud oled, aga ära denuntseeri valega! Vale tuleb välja, ja siis pussitasid sa vastase asemel iseennast ja oma erakonda! Ehk kui sa valeta kuidagi läbi ei saa – ma tean, kui raske see sulle on –, siis valeta vähemasti peenemalt! Ära nii palju paksu peale aja! Ega siis Ameerikagi tšinovnikuil peade asemel tohletanud kaalikad õlgade vahel istu! Ma ei pea eesti tõu intellektist mitte liialiselt lugu, aga seda ei tihka ma tunnistamata jätta, et meie suguvennalised hingekarjased kodumaal poliitiliselt siiski veel nupumehed on nende kõrval, kes suure vee taga sääraseid asju ajavad. Issand, anna neile andeks, aga ka minule, kes ma sellest nii mittekristlikku rõõmu tunnen! [Selguse, mis mul selle valekaebuse üksikasjade suhtes laeval veel puudus, tõi mulle hiljem Ellis Islandile mu naine. Minu denuntseerija oli Ameerika eesti hingekarjane Rebane. See mees andis New Yorgis välja eestikeelset kristlikku nädalalehekest, saades selleks rahalist toetust muulaste protestandi usku kogudustelt. Hirm, et mina hakkan New Yorgis ilmuva sotsialistliku lehe „Uus Ilm” kaastoimetajaks – lehte toimetas minu naine Linda Jürman ja et „Uus Ilm” sööb tema lehekese siis lugejaist lagedaks, oli vaese misjonärikese ajanud marru, nii et ta sule võttis ja minu peale denuntsiatsiooni sepitses, millest rumalamat enam ei võinud ollagi. Mees olnud ka veel nii ennatlik, et tunnistajate kuuldes selle denuntsiatsiooniga ähvardanud. Nõnda sai lugu eesti ringkonnis üldiselt tuttavaks, ja kui mind laevalt maale ei lastud, nähti, et ähvardus oli täide saadetud. – Autor.]
Ma sõin hea isuga õhtust ja saatsin rahuliku öö mööda, hoolimata sellest, et teadsin enese juba vangi olevat. Sest kui ma õhtul tekki mööda laeva nina poole tahtsin jalutada, mis vastu sadamasilda seisis, tuli mulle üks „Saxonia ohvitser keelates vastu: ma võivat ainult mere poole oleval tagatekil liikuda.
Järgmisel hommikul oli tollirevisjon. Minu reisikorvis huvitasid ametnikku kõige enam raamatud. Teatava pettumusega vaatas ta mulle otsa, kui talle muu seas pihku puutus Heine teoste kogu iluköites. Anarhist, kes loeb Heinet, ei meeldinud talle nähtavasti. Otsis ta aga pomme ja terroristlikke lendlehti mu kehva vara hulgast, siis viitis ta aega asjatult. Varsti oleme oma kolidega väikesel aurulaeval, mis sõidutas meid Ellis Islandi poole, kuna terve meie kolmas klass, umbes 1700 inimest, juba varemini sinna oli veetud.
Tilluke saareke, mis kannab mainitud nime, on New Jersey riigi päralt ja asetseb New Yorgist natuke maad edela pool, Upperi lahte voolava Hudsoni jõe suudme ligidal. Saarekesele on ehitatud kobar massiivseid telliskivihooneid, mis oma nägusate tornide, suurte portaalide ja rõõmsate aknaribadega soetaksid üsna imponeeriva ja ühtlasi küllakutsuva mulje, kui sind ei heidutaks teadvus, et see ehituslikult nägus, igast küljest veega piiratud kindlus on suur vangikoda. Sest reisija, kelle jalg vastutahtlikult selle hoonestiku lävedest üle astub, on lühemaks või pikemaks ajaks Ameerika Ühendriikide arestant. Ta elab trellide taga ning vahi all ja õhtust hommikuni lukutatud uste taga. Sa oled vang, kas sul mingit süüd on või mitte, ning kui sa nii kehvake oled, et sõitsid kolmandas laevaklassis Uude Maailma, siis lähed ainuüksi selle süü pärast pokri, kuigi ainult päevaks või paariks.
Selle vangla tume tähendus on saanud tänavuse aasta l. jaanuarist peale uue varju juurde. Ameerika sisserändamisseaduste käsitlemist on kõvendatud. Iga tõkkemäärust tarvitatakse suure rigoroossusega.
Ühendriigid kaitsevad endid nende arust üleliigseks läinud sisserändamise vastu. Nopitakse hulkade seast tervise, tööjõu, ainelise järje ja kõlbluse poolest kobedamad ollused välja, kõik teised saadetakse, sageli õige tühistel põhjustel, tuldud teed tagasi. Laevaühingud on seaduslikult kohustatud tagasilükatuid maksuta sinna viima, kust nad tulid, ja neid Ellis Islandil nii kaua toitma, kui laev teele läheb. Uus seadus, mis sisserändamist veelgi kitsendab, on ettevalmistusel.
Aurupaadist viidi meid munderdatud vahimeeste juhtimisel peahoone määratusse, inimestest kubisevasse sisikonda. Ilmatu saalikoppel, traat-taradega pikkadeks kõnnikodadeks jaotatud, võttis meid vastu. Siin formeeriti meist, nähtavasti põhjuste järgi, mis kellegi siiatoomise tarvilikuks olid teinud, üksikud salgakesed, keda hakati pikema ootamise järel kantseleidesse toimetama. Mina leidsin enese viimaks ühest väheldasest ruumist, mille uksel seisis „Arstlik jaoskond” ja kus mitu virka ametnikku tinti ilusale valgele paberile sikutasid. Siin hakatakse siis vist su kruvisid järele vaatama, mõtlesin. Ega nad sind ometi pikemaks ajaks mõnda kummiseintega üksikkongi uurimise alla ei pane – see oleks pagana igav nali! … Nimi võeti kirja, ka laeva oma, siis paluti istet võtta ja oodata. Istun ja ootan. Tund möödub. Teine tund möödub. Kolmandast tunnist möödub pool. Kõigi teistega ootajaist tehakse tegemist, vanad lähevad, uued tulevad – ainult minu hõlma ei hakka keegi, minu kärsitust ei pane ükski tähele! Kas see provokatsioon ei ole? Ehk loodetakse mind nii kaugele saavat, et kargan kantseleihärradele karvu või pillun midagi pähe? See lühendaks ja lihtsustaks tõepoolest mu protsessi märksa! Kuid tulgu, mis tuleb – leppida ma selle ümberkäimisega ei või. Ma supsasin istmelt, astusin suure puldi ette ja seletasin härradele, et ma ei mõtle kauemini enam oodata. Mul olevat kõht, ja see olevat tühi, ning mul olevat ergud, ja need ei laskvat ennast mitte kauemini vägistada. „Veel ei ole ma Ameerika seadusi rikkunud – teie asi on selle eest hoolitseda, et see jääks ka lähemail hetkil sündimata.”
Kui suur suu kuskil mõjub, siis Ameerikas. Seda tarkust sain hiljemgi koguda. Kohe mindi abi otsima. Paar minutit hiljem olin teises ruumis kahe arstliku ülekuulaja ees, kellest üks küsis inglise keeli, teine aga küsimused saksa keelde ja minu vastused inglise keelde tõlkis.
Seesama eilne laul minu varitsevatest vaenlastest. „Kas te Euroopas mitte tähele pole pannud, et teile uulitsal järele kõnnitakse?”
„Olen küll: ühed kõnnivad järel, teised ees.”
„Mitte nii: et teile keegi alatasa järele hiilib, teid vahetpidamata silmas peab, teie liikumise üle arvatavasti mingi salanõuga ja kurja tahtega valvab?”
„Ei, doktorihärra, tagaajamishullust ma ei põe.”
Nad