Lunastus: ühe töölise noorpõlv. Eduard Vilde
nii putukapisikeseks, et ta kuhugi prao wahele pidi pugema, tahtis ta oma allesolemise kohta teadwusele jääda. Mõnest wärawanurgast wõi ukseläwelt wahtis ta siis pelglikult ja laia imestamisega selle laenetuse sisse; ta otsaesine oli mõttes ja kitsad huulekesed liikusiwad healetut juttu ajades. Jens jagunes nende wäiksete, kinniste, pikaliste laste kilda, kelle sisemine iseelu nähtuserikkas ümbruses, paljude mõjundite all, soiku jääb, nagu tupe sisse poeb. Kuna elawad lapsed ta ümber wallatatsiwad, o m a elu elasiwad silmad kihawa ümbruse wastu ainult pooleldi lahti, konutas Jens oma nurgakeses ja wahtis, wahtis, wahtis! Ainult harwa tegi ta mõne jooksu, mõne ronimise, mõne ühise mängu uulitsal kaasa. Ainult harwa tõi ta oma wähesed mänguasjad suure kihina sisse, kuna ta nendega toas wõi üksikus õues wahel kestwa ja sügawa huwitusega wõis mängida, enamaste üksi wõi mõne loomusesugulasega kahekesi. Muidugi polnud tal sel lool palju sõpru, hoopis wastupidi, ta tagasihoidlus tekitas talle wäikseid wastaseid, kes teda ta tossuse pärast tõukama ja krääpama kippusiwad.
Aga Jensile meeldis uulitsal. Niipalju kui ilm lubas püüdis ta ikka seal olla. Tema elustatud nägu ja sosistaw suu tunnistasiwad, et ta mitte tühjalt ja tuimalt selle podisewa paja sisse ei wahtinud, mis tal igapäew silma ees seisis. Ja wahel laienesiwad ta silmad pärani, palgele ilmus põnewus, suuke unustas liikumise – ta pidi rohkem nägema, kui ta nägi, ta pidi nähtusi jätkama, selle poolest täiendama, mis talle nende tulles nägemataks wõi arusaamataks jäi: wäike Jens lisas olewale ilmele oma peakesest arwatawat ilma juurde. See aga ülendas nähtusi lihtsast huwitawusest laia imestawuseni.
Tüdines Jens waiksest paigalolemisest ära, siis hakkas ta luusiwaid käikusid mööda kõnniteesid tegema. Jaamaks oli talle iga äriline waateaken. Esiotsa tõmbasiwad teda kõik niisugused ehitud aknad ligi, siis kinkis ta oma tähelpaneku iseäranis piltidele ja mänguasjadele. Aga mida pikemale aeg wenis, seda magnedilisema mõju saiwad tema kohta kompweki-, koogi- ja saiaaknad. millede juurde lõpuks liha- ja worstiaknad tuliwad. Wesise suu ja sööwate silmadega seisis ta nende ees, kaua, kaua ei raatsinud ta pilku nende küllest lahti kiskuda, ja kui ta ositjaid ruudu taga nägi, kellele kõiki neid taewalikka asju kotti pakiti, ilma et nad kohe sealsamas midagi oleksiwad suhu pistnud, siis käis säherdune wastuseismisejõud tema mõistusest üle – ta wahtis säherdusi isikuid nagu imeelukaid. Ja imeks pani ta ka müüjaid, kes kõige selle külla sees talitasiwad ja keda ta siiski ilmaski ei näinud midagi suhu pistwat, Kudas wõisiwad nad seda ometi wälja kannatada?
Wäikese Jens Nielseni kõht oli nimelt alati tühi. Tal näris ja näkitses rinnakile all ikka see mõistatuslik tige loom, keda ta ei näinud, aga seda enam tundis. Jens polnud ju mitte söömata, ta leidis, kui ta koju wiitsis jooksta, kapist leiba, millele wahel margarinigi peale oli määritud, ja hommikul oli ta kohwi saiaga saanud. Aga kõik see ei löönud ette. Kilealune waenlane hammustas walusamine ja ikka walusamine, Jensi suuke jooksis wett, ta silmad sõiwad terwed aknapealsed toitudest puhtaks. Wõitlus selle täitmata ja rahuandmata sisemise waenlase wastu, kellele leiwast küllalt ei saanud, kes räpakalt ka liha, suhkrut, wõid ja piima nõudis, wiitis tal kõik selle aja ära, mis tal ta „waimliste” huwide täitmisest järele jäi. Ta kartis muidu wäga ühte toidupoekaupmeest Slots Gade nurgal, sest et selle walge, räpane kuub eest alati werine oli, kuna tal pikk haljas nuga nagu mõrtsukal käes wälkus. Aga kui wägiwaldne elanik kõhus märatsema hakkas, siis kaotas Jens werise mehe eest iga kartuse ja neelas tema waateaknalt silmadega kõik seakintsud ja wasikapraed niisama üdilt ära, nagu ta muidki aknaid rüüstas.
Räägitaw waenlane tõi talwel weel teise kaasa. See oli lülm. Mida tühjemaks Jensi kõht lõuna wõi õhtu eel läks, seda enam hakkas külm teda raputama. Sel oli kerge tema külge teed leida. Kingade taldadest tungis ta aukude kaudu porise märjana wäikese mehe jalgade, läbi katkiste pükste ja õhukeste kuubede tema kõhna, werewaese ihu kallale. Ka selle waenlase wastu ei leidnud ta toast tarwilikku abi, sest üksnes lõuna ajal söögitegemiseks pisut köetud raudne pliitahjuke seisis waewalt tunni aega soe; muidu oli hingeauru toas peaaegu niisama näha, nagu wäljas. Et wäike Jens sel lool sagedaste koha ja nohuga wõitles, oli niisama wähe ime, kui et ta kõik muud külmetamisest, toidu-ja hoolepuudusest tekkiwad kergemad ja raskemad lapsehaigused järgemööda läbi põdes.
Nende haiguste wastu polnud Jensil midagi. Ei – oli tundisid, kus ta waimunatukesest salasoow läbi lõikas: Peaksin ma jälle haigeks jääma! Sest siis oli tal kõik, mis tal nüüd puudus. Tal oli ema, tal oli süüa ja juua. Ema oli siis terwe päewa tema juures kodus, ja mis ta haigele hammustada wõi rüübata andis, oli haruldane ja maitsew. Mida Jens muidu paksu klaasi tagant kaupmehe waateaknal kui kättesaamata kallist wara ihaldusepiinas wesise suuga wahtinud, sellest sai talle nüüd üks wõi teine asi tõeste osaks. Seepärast oli üsna loomulik, kui Jens kord pärast terwekssaamist emale ütles: „Ema, Jens tahaks jälle haigeks jääda!” – „Miks?” – „Siis on Jensil jõulud. – ” Kuid wist mõtles Jensine Nielsen pühade üle, milledeks Jens oma haiguseaega pidas, teisiti, sest poja üteluse üle naeratades wajutas ta käeseljaga kaks hõbedast haawlitera põse peal laiaks.
Kui Jens Nielsen oma ennelõunastel luusimisetundidel kaupluste aknaid imestas, hakkas ta sel määral, kudas läbikäimise kihin uulitsatel kaswas, ikka terasemalt kõrwu kikkis hoidma. Ta kuulatas, kas mitte wabrikute torud juba hüüdma ei hakka: üks õige jämeda kõriga kahehealeline eel, teised ühehealelised ja heledamalt uilgawad tagajärel. Sest siis tuli ema! Niipea kui jämeda toru nagu raske wajutuse alt lahtipeasew ürg wäikese ootaja kõrwu puutus, pani tugew elektriwool mehikese siputama, ning lähemal pilgul pistis Jens Nielsen surnuaia poole jooksu.
Ema tuli nimelt Nörrebio platsi poolt kõnniteed mööda, mille äärt Assistentsi surnuaia müür piirab, wahel ka laia paplipuiesteed mööda, mis surnuaialt pikiti läbi käib. Surnuaia wärawa ees sai ta siis pojakesega harilikult kokku. Mõlemad tõttasiwad lennul üksteisele wastu, käsi asus käekese pihku, ja lennul tõtati koju, sest Jensine Nielsenil oli üksainus tunnike lõunaaega. Selle tunnikesega pidi söök tehtud, söödud ja tee edasi-tagasi käidud olema. Ei wudistanud Jensi wäsitatud jalad küllalt wäledaste käia, siis kahmas ema ta käewarrele, ja – edasi!
Kodus läks nüüd küll kõik kirinal-kärinal. Söed ja süütepilpad oliwad ahju ees kastis juba walmis, puhas pann wõi kastrull pliidikese tuleaugu peal ootel, ja keedu- wõi küpsetuseaine tõi ema tulles kaasa. Muidugi pidi see ruttu söögikstehtaw olema – tükike sealiha wõi mõned munad, wõi piim, millest mannaga kerge supp sai. Wahel ei jätkunud aga aeg sellekski, ja siis söödi poest ostetud külma toitu ning joodi keetmata piima peale. Lihaleem ja kõik muud toekamad toidud jäiwad pühapäewasteks maiusteks, sest õhtud kulusiwad emal palju hädalisemate koduste talituste peale ära, kui söögitegemine oli. Jensine Nielsen ei liialdanud, kui ta wahel kurtis, talle ei jääwat lõunaajast ja enamaste ka argipäewaõhtust niigi palju järele, et pojakest korraks sülle wõtta ja waadata, kas tal kõik luud-liikmed weel alles on. Enamaste pani ta lõunalt minema, enesel puru weel suus ja teine käewars jakikäisest wäljas. Pidi ta ju wabrikuwärawa suus olema, tui toru jälle hüüdis – hiljaksjäämine tõi trahwi.
Seega algas Jens Nielseni pärastlõunane ulaelu. Jälle oli uulits wäikese hulguse maailm. Mida see meeldiwat ja wastikut, lõbustawat ja kohutawat nähtawale tõi, seda hingas poisike silmadega sisse. Muist jäi hingesse pildikestena rippuma, muist kustus warem wõi hiljem nagu krihwlikiri tahwli pealt niiske käsna all.
Jens jooksis puujalaga leierkastimehele, kelle wäntpilli peal wäike ahw istus, hoowist hoowi järele, ja kui keegi aknast paberi sisse mässitud raha alla wiskas, wõttis ta selle üles ja wiis wanamehele kätte, mis aga mitte ilma wõistluseta ei sündinud, sest et teised lapsed ahwimehe wastu niisama tänulikud püüdsiwad olla. Ahw tegi Jensile palju nalja, aga miks ta ahela otsas kinni oli? Ahel oli wangi kaela ümbert kõik karwad juba maha nühkinud ja poos teda igakord, kui ta natuke kaugemale tahtis keksida. Niisugune wali mees! Aga kui Jens nägi, kui upakile see wali mees wajus, kui ta leierkasti selga wõttis, siis andis ta temale andeks. Ja weel enam: Jensi meelest oli, kui peaks wanamees igakord walusaste aietama, kui ta oma puujala, mille peale ta „haige” põlweots oli seotud, kiwist maad wastu tõukas, ja et wanamees ei aietanud, siis aietas Jens tasakeste ise.
Ahwile järgnesiwad apelsinid ja bananid. Neid müütas punase peaga, tigeda näoga mehenäss