Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale. Essimenne öhtu. Johann Jannsen
nisamma kui ta ka ihnus on, on temma ka essiminne hooplik, wallelik ja petja. Temma körkussest polle ükski assi körgem, kuid üksi weel temma rummalus. Temma maias ei tahhaksin minna mitte ellada, ja kui ma omma pallokest muido peaksin kerjama, mis ma kül häbbiks ja önnetusseks pean, senni kaua, kui ial weel muul kombel leiba woin sada. Nüüd möttelgo iggaüks isse, sia maiasse piddi waene Ewa tullema ja armoleiba söma!
Agga kuida temma ahneauk sedda waest last ommeti ennest jure wöttis, kennest middagi lotust ei olnud?
Ma ütlesin jubba, tedda sunniti kohto polest, sest ta olli Ewa onno ja rikkas mees ning peäle sedda olli temmal ka ommal tahtmist Ewat ennese jure wötta, sest temma sai seläbbi ühhe tüdruko maiasse, kes ärra ei peäsenud ja ilma palgata piddi tenima. Egga Pert igga kord ka rummal ei olnud. Kes tahtis Perti paljo tenida? Temma maias olli igga teenril hobbose korem ja warblase ninnaessine. Üks sullane ja tüdruk tulli, teine läks. – Ni pea kui Ewa maiasse tulli, hakkas wanna ., kaan” warsi temma werd immema. Warra hommikust hilja öhtoni piddi temma töös ollema, ja paljo söminne ööldi muidogi köhhokoormaks ollewad, mis nore innimessele mitte ei kölba. Keik se päwa kuuldi allati: Ewa tulle, Ewa minne, Ewa te sedda, Ewa te teist! ja igga pääw piddi ta weel pälekauba kuulma, et se palloke kuiwa leiba, mis temmale anti, piddi armoleib ollema. Sest otsa ollid Ewa silmad pea allati märjad, ning ta wallas kibbedat silmawet seal, kus ükski ei näinud; agga aegamöda harjub innimenne willetsust kandma ja nuttab paljo wähhem. Ewa kannatas waggusi; ta teggi tööd hommikust öhtoni ja – mis keik immeks pannid – kaswis ja kossus seal jures, nago heinaputk metsas. Wähhe anti temmale siia, agga Ewa olli priske, nago masikas. Wimaks läks wanna „kaan” künka alla ja nüüd arwas iggamees, et waeselapsel piddid parremad päwad tullema; agga walle puhhas; sest „noor kaan” jäi alles ellusse ja se möistis Ewat nisamma pinata, nago temma wanna emma. Ka Truta surri pea omma emma järrele, agga Ewa luggu ei läinud mitte parremaks; sest Perdil ja Trutal olli ka üks Ewa wannadune tüttar, üks „kanipoiakenne” nimmega Tina; agga se lomake olli nago emma ja wannaemma suust mahhakukkunud, tigge, sallalik, ihnus ja wallelik nago önsad wannaemmad mollemad.
Peale selle – nago sa tead, Jürri – on Tinal pea tullipunnased juuksed ja näggo päwa plekka täis, nago Ilwesse nahk. Kaswamisse polest olli tal ka ennam laiust kui pitkust ja inneto nago süggisene ö. Parrem silm olli Tinal pissem kui pahhem, ja teise käe külges, kes tähhele panni, nähti hea tükkekenne kuet sörme ollewad. Noh, ta olli nenda kuida ta olli, egga kegi isseennast polle lonud; agga olleks tal mitte nenda süssimust südda olnud!
Juhtusid Tina silmad Ewa peäle – ja sedda piddi jo allati juhtuma – no siis olli paggan lahti; sest Tina on „perre-tüttar” ja inneto, ja Ewa „waenelaps” ja illus. Oh sedda wihha! Kaddedusse pärrast pinab ta waest Ewat, kus ial woib. Allati össetab ta wanna Perti Ewa kallale. Tõeste, Jürri, ma wiskaksin temmale monni kord haamrega pähhä, ni pahhane on mo meel! On middagi kaddunud: Ewa sü; on monni assi katki: Ewa sü; on pudro pöhja körwend: Ewa sü; on sigga kartohwlis: Ewa sü; on kul kanna winud: ikka Ewa sü. Ülleültse: keik sü on Ewa sü, ja mis ial hästi on, se on Tina tö. Keik kitus saab Tinale ja keik laitus on Ewa pärralt. Wanna Pert on nisamma hul. Silmad temmal kül on, agga ta ei näe. Keik, mis Tina walletab, sedda ussub la sögge, nago Jummala sanna ja ennam weel. Waese Ewal ei olle ial walget päwa. Keige waewa peäle, mis Ewa on näinud, puhkab Tina. Perretüttar teeb keik suga, agga on allati wässind, waene laps teeb kätte ja jalgega hommikust öhtuni ja ep olle mitte wässind. Kui Tina hommikul omma punnased rebbase sabba karwad unniste silmade eest alles ärralükkab, siis peab Ewal jo mitto tööd tehtud ollema. Tina silmad ei näe ial, mil päike touseb ja weiksed metsa lähwad. – Tulleb üks wööras innime maiasse, siis peab waene läps iggakord warjule minnema, et tedda kegi ei nä, ja peab mitto kord isse läbbi ukse peält kuulma, kuida tedda laidetakse ja laimatakse, et willets ning rummal, laisk ning kohmetand peab ollema, agga ei tohhi middagi üttelda.
No miks ta warjule peab minnema? küssisin minna.
Oi Jürri – ütles wannake – eks sa sedda ei moista? Sepärrast et ta nenda kenna laps olli ja Tina jälle inneto. Peäle sedda, ehk kül Ewa neid hilpusid peab kandma, mis Tina ennam ei tahha, moistab Ewake ni wisi pärrast kohhendada, et ta sellegi pärrast puhtamalt rides on, kui Tina, ja sedda „punna nup” ei salli; Ewa peab senniks kambri, lauta ehk lauda tahha minnema.
Mikspärrast siis Ewa nisuggusest maiast mitte ärra ei läinud, woöraste jure?
Jah, sul on hea üttelda – wastas meister. – Kas ta siis tohhib? Tedda hoitakse nago kanna kongis; ja et ta kellegiga kokko ei pea sama, selle eest walwawad Pert ja Tina möllemad, nago sadan rahhaaugo peäl. Kirriko ei lasta tedda muido, kui pühhade aial üks kord; agga meie ning teiste tüdrukud rägiwad, et Ewa wagga tüttarlaps peab ollema. Se woib ka olla, muido olleks ta ammo surnud olnud. Jummal issi peab temma waese troost ja abbi ollema, muud temmal ei olle.
Justament kui meister sedda ütles, nähti Hannusse Pert isse külla tannawast tullewad.
Pea kinni, Jürri – ütles wannamees – sinna ei tunne tedda weel ni hästi; agga ma tahhan tedda nattukest pilkama hakkata, siis sa näed warsi, kui häbbematta hooplik ja wallelik temma on. Oot', oot', lass wanna „piitsa pael” sisse tulla.
Hannusse Pert Piits tulli möda tannawat, höbbewaskega piip tormas suus, teine kässi püksikallitses, müts teise körwa peäl ja uhkus ja rummalus wahtisid teine teisest silmast wälja. Nenda tulli ta seppikoia ukse ette. Ta astus sisse, agga ilma terretamatta, nago koer tuppa.
„Kule seppawanna, kas sa woid mulle tullewa näddali üht uut wankert rautada?” küssis temma surelisse kombega.
Mikspärrast mitte – wastas meister – kellele ma siis weel pean rautama, kui mitte Hannusse perremehhele, kes ülle teiste on?
Pert naeratas. Kitussest olli temmal wägga hea meel.
Istuge ommeti nattuke mahha – pallus meister – egga Teil ni rutto ei olle. Olleks meil ni joukaid – mis ma piddin ütlema – rikkaid ja häid mehhi ennam küllas ollewad, siis olleks minnosuggusel rauataggujal ka ennam leiba.
Pert naeratas jälle, sest meistri sannad ollid ta melest, nago rasw ratta peäle. Tedda kita olli, nago sigga wasto päwa süggada.
Agga Teil on ka runad – ütles meister Me – nisuggusid ei olle wiekümne pennikoorma peal ümberringi kustkilt leida! Jummal anna lomadele terwist, need on mehhe hobbosed.
„Jah, agga kus selle rahha ots, mis nad ka maksawad?” hakkas Pert nüüd walletama.
No kas meiesuggune tohhib sähhärdusse loma hinda ka teada? küssis meister pilkades.
„Miks mitte – wastas Pert – minno nelli runa makswad iggaüks omma sadda „walget” puhhast rahha.”
Ots kolmatkümmend – ütles meister immekspannes – sadda höbberubla üks ainus hobbone! Seäl peab rahha ollema. No agga sedda wäärt nad on. Parremaid polle moisnikkul ka mitte.
„Mõisnikul? – ütles Pert – misga nemmad nisuggused hobbosed ostawad? Monnel ennam wölgo, kui karwo peas.”
Teäda muidogi – wastas meister. Ja kuida Teie runad, nenda on ka Teie lehma mullikad. Kui ma neid monni kord juhtun näggema, siis ma mötlen ikka: nisuggused woisid wist kunninga Warao lehmad olla, mis ta unnes näggi. Ja kui Teie tüdrukud pima nõudega weiste aiast mäele lähwad ja äggawad, siis ma mötlen jälle: neil woib ka raske kanda olla!
„Äh, äh, äh! – naeris Pert – Mul on peälegi weel üks lehm, kes omma 20 topi päwas annab ja koort ülle pole pütti!”
„„Sedda ma kulen”” – ütles üks kurt, kui ta körwalopso sai. Nenda naeris meister Perdi walle peäle. Agga Pert ei möistnud sedda mitte, waid walletas nenda, et öige innimessel silmad ja körwad kinni jäid, ja meister kihhutas tedda narri ikka weel takka. Wimaks tulli jut ka Tinast.
Minna pannen sedda immeks – ütles meister jälle – et Teie armas Tinakenne alles koddo on. Egga need küllapoisid ommett pimmedad ei olle? Temma peaks ammo tanno al ollema.
„Se polle ka mitte kossiatte sü – kiitles Pert. – Igga pä seitse tükki toas!”
No