Reaalpoliitiline epistel. Eduard Vilde

      REAALPOLIITILINE EPISTEL

      Meie rahva poliitiline küpsus on paraku veel laiguline. Kuna ühed aega mõistavad ja oma poliitilise kella mõistlikult on seisma pannud, lasevad teised teda vestitaskus ikka edasi tiksuda. Seega käivad viimased küll tuttava prantslase Grenzsteini kuldse sõna järgi „Tasa ja targu“, aga too ei vabanda neid, sest nad peaksid ometi märkama, et see sõna oleviku kohta maksvuse on kaotanud.

      Kahtlemata on eduerakond ajast aru saanud ja selle järgi oma taktika seadnud, millele ma kitsendamata kiitust võin laksutada. Vagusasti piipu popsides istub ta oma tare lävel ja vaatab, kuidas kapsad ja kaalid kasvavad. Nõnda on õige. See tähendab ajakõrgusel seismist. Ja see poliitiline küpsustaktika on erakonna üksikutele liikmetelegi nii lihasse ja luusse põlvnenud, et nad iga ettevaatamata sammu eest, jumalale tänu, hoitud on. Kutsub näiteks keegi tulipea koosoleku kokku, siis jääb see, nagu kord ja kohus, pidamata, sest keegi kutset ei täida. Veel suurem aga on minu rõõm eduerakonna mõlema saadiku üle, keda saksad riigivolikogusse läkitasid. Missugused kained, kaaluvad, oma ülesande sisse pugenud mehed on need! Väga hästi teades, et vaikimine kuld, lõugamine aga plekk on, ning silmas pidades, et küsijale praegu suu peale lüüakse, nohisevad nad oma tunnikesed duumas tasakesi maha ja – „kaugel näen kodu kasvamas“. Või ei ole see Eesti kodu kasvamine, kui meie saadikud enestele mõne aasta pärast mõisad ostavad? Või ei tähenda see rahva olukorra paranemist, kui jälle paar mõisa sakste käest eestlaste kätte lähevad?

      Ainult inimene, kes oma rahvust ja kodumaad ei armasta, võib teisiti mõelda ja meie saadikutele ette heita, et nad riigivolikogus küllalt agarasti üleüldsuse kasude eest ei seisa, nagu eduerakonna aateline põhimõte nõuab. Meie saadikud vaikivad kulda, ütlen mina, ja ma ei kaldu tõest vist mitte väga kõrvale, kui arvan, et duuma liikmete palgakõrgenduse projekt niisugustest kuldsetest vaikijatest algatuse sai. Et meie saadikud peene takti ja veel peenema taktika poolest sakste omadestki üle käivad, näitab härra Benecke rahanorimise-lugu. Eks isandad Teras ja Schulzenberg võiks ka mõnele eesti pitspalli-seltsile kroonu abiraha nõuda, aga nad ei tee seda, mõistlikult meeles pidades, et nõudmise ajad on möödas. Mis nüüd tuleb, tuleb armust, ja kes nüüd saab, peab ennast viisakalt ülal pidama. See on reaalpoliitika, üks 20. aastasaja suurematest leidustest edumeelsuse põllul.

      Seda kurvema meelega näen, et rahva seas ringkondasid ja isikuid leidub, kes säärasest poliitikast veel tarvilisel määral ei oska lugu pidada. Hoopis rääkimata teatavatest ühiskondlikkudest ollustest tööstusepaikades, kes, nagu uuem ajalugu õpetab, paraku ilmparandamatud on, juhtub ka meie maarahva seas asju, mida ainult kahetseda tuleb. Ja kui nad säherdused kurvad juhtumised salajakski jätaksid! Aga ei – ajalehtedesse topivad, laia ilma ette kannavad! Et võimud, millede poolt meil nii palju oodata on, kinkiva käe umbusklikult tagasi tõmbaksid!