Viimne öö. Eduard Vilde

      Viimne öö

      Üks neid madalaid viletsaid hurtsikuid Härjapea jõe [Endine oja Tallinnas, Tartu ja Narva maantee piirkonnas, muudetud hiljem kinniseks kanalisatsiooni-magistraaliks. – Toim.] ääres, mis tuletavad meelde enam vabadikusaunu kui linnamaju. Hoovis teine veel väiksem ja armetum onn. Selles loomalaut, sest majaperenaine peab lehmi, ja kõrval tilluke üürituba. Ammuvad lehmad, siis kostab see üüriliste tuppa; kõnelevad üürilised, siis kuulavad lehmad pealt. Ja laudast poeb tuppa värsket sõnnikulehka, ja toast imbub lauta kibedat vaesuseleitsakut. Aga nad ei pahanda sellest – ei ühe ega teise korteri elanikud. Nad on leplikud üleaedsed. Juhtub vahel, et päits pistab oma külma, märja nina seina alla uuristunud august tuppa, siis läheb eit ja paitab seda nina, ja päits lakub tal selle eest kätt. Nad on head üleaedsed. «Suures majas», kus elab neli perekonda, on üüriliste vahel alati riidu. Siin mitte.

      Väljas 16 kraadi külma. Eideke kütab ahju. Et oleks vanamehel soe tuba, kui tuleb koju. Eidekese süda naerab põues. Kolme päeva pärast jälle küdev ahi! Soojaks, päris soojaks ei saa see tuba küll iialgi, aga eks või vähemalt ahju küljes käsi ja selgagi soendada.

      Eit on uhke selle küdeva ahju peale. Sest kes muretses kütte? Tema! Vanamees arvab, et vanamoor haliseb sängis rinnavalu käes. Vale! Pani hommikul pärast vanameest kepi najal minema kui tuul … Kes otsib, see leiab. Siit laastuke, sealt lauaotsake, kolmandast kohast puuhalg, mis kukkunud koormast, prügi ja pahna pealekauba. Tee voori kolm päevas – ahjuküte käes! Oh, see vanadus, see vanadus! Nagu luupainaja asub ta inimese kallale, imeb vere, imeb üdi, järele jätab vaid porstunud vareme.

      Hoovis krigiseb lumi. Sammud lähenevad. Ukse taga saab kuuldavaks ähkiv, korisev hingeldamine – vanamees kodu! Uksest sisse astub väike, vimmas seljaga hallhabe, kirves vöö vahel, habe härmas.

      Taat ei tereta. Ta kustunud silmist hiilib pilk küdeva ahju, teine vahva eide poole; ta kollakassinisest, kortsudega kaetud haualisenäost lihvatab midagi üle, mis on osalt meelehea, osalt meelepaha.

      «Mh, kas tervist juba küllalt, et võidakse patseerimas käia?»

      «Pea oma nurin, vanamees! Mis mu tervisel viga?»

      «Tee aga tee, et heidad ja jääd!»

      «No kas pole aeg käes või mis?»

      Vanamees viskab kirve vöölt ja asub küdeva ahju ette käsi soendama. Oo, missugused käed! Need pole käed, need on käpad. Nad pole ka käpad, nad on pändad – on looduse ebasünnitised, mida kui kurioosumeid piirituse sees peaks alal hoitama. Nad on keeruline kogu muhke ja kühme, kerakesi ja munakesi. Adrapuu ja vikat, reha ja vart, kirves ja saag – nad kõik on oma jäljed nende käppade külge igaveseks mälestuseks jätnud.