Maimu. August Kitzberg
midagi. Ta teadis ainult, et ta surra ihkas. Surmas igatses ta oma hingele ja piinatud ihule rahu.
Nüüd õnnistasid papid teda püha kujuga ja piserdasid tema peale pühitsetud vett. Nüüd tõsteti ta kitsa torni alusmüüri õõnsusesse, ja pappide valju laulmise ning pealtvaataja rahva hädakisa ja appihüüete saatel tegid müürsepad tema ümber tulise kiirusega tööd. Kivi kasvas kivi peale, – Katariina silmad olid kinni, ta oli enam surnud kui elus, – müür tema ümber tõusis kaelani, – Katariina huuled liikusid, aga sõna ei tulnud ta suust. – Nüüd ulatas müür juba peani, ainult väikese augu läbi oli tema kahvatanud nägu veel näha, – nüüd tõusis võlv juba üle pea, – nüüd oli ta elusalt maetud!
Hirmus kiljatus kõlas äkki kitsast torniaugust ja segas vaimulikkude laulu, – ühe inimese hingekisa surmahädas. August sirutas ta appi hüüdes valged käed välja – oh! müür oli paks ja tugev, ainult sõrmeotsad ulatasid nähtavale, ning meistrid jätkasid tööd. Lehte oli elavalt hauas, ükski vägi ei võinud teda enam päästa, tema surmani kohkunud sugurahvas ammugi mitte, keda kubjaste piits ja rüütlite oda juba laialigi ajas.
Mis see õieti oli, mis tähendas niisugune talitus?
Selleaegse pimeda ebausu sunnil, mille vastu katoliku usu selleaegne järg selgust ega valgust ei andnud, arvati, et niisugune suur ehitus alles siis õnnestub, kui jumala auks keegi inimene elavalt sisse müüritakse. Vaga, priitahtlik märtrisurm pidi issandale head meelt tegema, teda lepitama. Ja Lehte-Katariina oli pappide manitsuste ning avatluste peale valmis ennast seks andma.
Mis ajas teda aga äkki kisendama? Eks ta teadnud juba ennegi, et temaga nii sünnib, nagu sündinud oli?
Oh – Lehte oli siiamaale kui eluta, poolsurnud olnud. Nüüd korraga oli tal midagi meelde tärganud, mille peale ta enne ei olnud mõtelnud. Ta karjus valjusti, kuni tema jõud rauges ja ta minestusse langes.
Nüüd oli elavas hauas kõik vait, ja vaikne oli ka lossimäel. Ainult eemal ehitusplatsilt, telkide alt, sealt kõlas kisa ja kära, nali ning lustiline laul, seal pidasid rõõmupidu rüütlid ja papid, seal joodi ning priisati. Isegi vahid ehitusplatsil olid joobnud.
Südaöötunnil, kui rüütlid ja vahid piduväsimusest puhkasid, hiilis pimeduse katte all keegi ehituspaigale, ettevaatlikult, siiski kärmelt, nagu metsloom, terava pilguga enese ümber vaadates. Elava haua ees peatas ta. Oli, nagu tahaks tema jõud lõppeda, nagu ei kannaks teda enam jalad, nagu käiks tema pea ümber, aga see oli kõigest silmapilguks. Ligemal silmapilgul näis ta teadvat, mis teha. Ta nägi, et seda kanget torni salaja üksi võimata oli maha lõhkuda; “mis siin veel teha jäi, oli, et maetuga, kui ta veel elas, ainult mõni sõna rääkida. Aga kas saab ta kähiseva viha ja südamevalu pärast sõnu suust?
See mees oli Venda.
Hiiglajõuga veeretas ta päratu suure kivi torni ette, astus selle peale ja vaatas torni august sisse. «Lehte, armas kallis Lehte,» sosistas tema hääl, «elad sa veel, või oled juba surnud?» Must auk ainult haigutas temale vastu. Veel kord hüüdis mees, ja nüüd valjemalt. Nagu mahasurutud valukisendus sügavast hingepõhjast kõlas tema hüüd: «Lehte, Lehte!» Nüüd, nüüd kostis oigamine ja ägamine kitsast torniaugust, ja jõuetu nagu viimne hingeõhk, kostis sosin: «Venda – mu kaasa – jää jumalaga – võta minu – viimane suuanne – oma – lapse – huulilt vastu – minu jõud – on – otsas!» —
Ja torni kitsa augu kohale ilmus midagi, mis mehe kui haavalehe värisema pani.
Kohmetanult sirutas Venda käed torni august sisse, kuid mõlemad käed ei mahtunud andi vastu võtma, üheainsa käega pidi ta seda tegema. Ahastades suudles ta seda, mis temale anti, ja peitis siis oma ihupõue riiete vahele. Siis pööras ta oma suu jälle torniaugu poole: «Lehte, mu naine, sa kõige õnnetum, kas võin ma midagi su kergituseks teha? Räägi veel üksainus sõna, Lehte!» Aga midagi ei kostnud enam augu pimedusest, ainult kui surija viimne hingetõmbus kõlas raske, korisev ohe tema kõrvu, siis oli kõik vait kui puusärgis. Kõige haledamad, kõige härdamad sõnad, palved ja needused kõlasid läbisegamini ahastava Venda suust, aga haud ei andnud enam vastust.
Nõrkedes langes vali mees kivilt maha. Ta mõistis, et ta oma kalli abikaasa viimast hingetõmbust oli kuulnud. Veel kord tõusis ta kivile, hinge pidades kuulas ta – ei, siin ei olnud elavatel enam midagi tegemist. Temal olid nüüd pühamad kohused täita, kellegi vastu, kes tema karedas põues – kuule, esimene kord häälitses. Nagu tasa palvetades liikusid Venda huuled, nagu õnnistades tõstis ta oma käe torni poole üles, siis kadus ta kui vari mäeharjalt. Kukkuvate kivikeste ja mulla rabin ainult kuulutas, et lossimäelt keegi kiiresti põgenes.
Nüüd alles oli täitsa vagune lossimäel. Haud ei olnud enam elav, kivine puusärk varjas tõesti surnukeha. —
Kui järgmisel hommikul vahid torni juurde tõttasid ja august sisse hüüdsid, ei kostnud neile midagi vastu. Tuimalt seisid nad seal, ja kui lossiülem tuli, laskis ta niisama tuimalt kivid augu suhu müürida. —
Rahvasuus aga on ühe Karksi lossi tornirusule tänapäevani Kadrina tulp nimeks jäänud. Teatakse öelda, et sinna eesti naine Kadri elusalt müüritud, et ta «kirikuvõtmeid kannaks».
MAIMU
Emakene, ennekene, jätid mu maha marja suuru, kivi kõrva kirbu kõrgu, läve alla läätsa laiu.
Versta viis Karksi lossimäelt, suure sinava metsa ääres, asus kõrge mäe jalal kaunis talu. Kõrged kased varjasid tahumata palkidest ülesraiutud majakest, mis oma laia sammaldanud õlgkatusega nagu mõni lopsakas hiiglaseen näis, sest katuseräästad ulatasid majaseintest kaugele üle. Eluhoone lähedal nähti paar teist niisamasugust hurtsikut. Valtaga kaevu lähedal, kesk tarasaiaga piiratud õue, seisis aga püstipandud roovikutest koda, milles suvel – kui suitsu nii sagedasti tuppa ei tahetud teha – toitu keedeti.
Siin elas mees, nimega Kaski, oma alles noorepärase naise, vana ema ja lastega. Talu hüüti mäe järgi, mille jalal ta asus, Kõrgemäeks; küllap vist olid kased, mis pere õue kaunistasid, peremehele nime andnud.
Kaski oli kütt ja osav linnupüüdja. Tema olid rüütlid orjusest priiks jätnud, kuid ta pidi iga nädal teatava osa metslindusid lossi muretsema. Seda ta ka tegi, pidigi tegema.
Oli kord Kaski südametäie ja vihaga tedrepoegade asemel varesepoegi lossi viinud ja ennast lolliks tehes seletanud: lind olla lind ja muud lindu seekord tema lõksu ei olla läinud, kibe karistus oli niisuguse pilkamise kannul käinud. Sellest ajast ei katsunud Kaski enam härrastega nalja heita, vaid oli tänulik, et talle priius jäeti. Ei olnudki linnumaks temale raske; tema osavasti ülesseatud püünised, lõksud ja võrgud jäid harva tühjaks. —
Kuked laulsid alles esimest ao-aega, kui Kaski pere õuevärav kägises ja tugevat, kõrge kasvuga meest talu elumaja poole nähti astuvat. Tulija ei näinud võõras olevat, sest tugevad koerad, kes valju haukumisega talle kallale tikkusid, jäid paarisõnalise häälitsemise peale: «Vait, Pakkand, vait, Pauki, mis te kisate, vaadake, kus kriimsilm» varsti vait ja püüdsid saba liputades võõra käsi lakkuda. See aga oli juba maja läve ette jõudnud, kobas rutuga ukse käepulka ja tõmbas hooga ukse tagasi, nõnda et see soones kräuksus. Ka tares, kust soe õhk tulijale vastu lõi, näis ta kodus olevat, sest ühe sammuga oli ta kolde ees ja soris nüüd pilpaga tuhas, liimakute2 ja virna3 alla maetud tuld otsides. Varsti põles peerg pihis ja valgustas taret, kuna mees väsinult koldekivil savikule toetas, karvase kübara peast võttis ja käisega üle higise, kõrge ning laia otsaesise äigas. Järgmisel silmapilgul puhus ta oma käsi hingeõhuga soojemaks ja päästis siis nahkpoognad, mis lühikest karusnahast kasukat tema keha ümber koos hoidsid, lahti ja vaatas imeliku hella pilguga oma põue, nagu oleks temal seal kes teab kui kallis varandus peidus. Siis koputas ta madala ukse pihta, mis tarest kõrvalisse kambri näis viivat, ja hüüdis pooltasase, painduva häälega:
«Marna!»
«Kes
Väikesed, vaevalt hõõguvad söe-ebemed.
Virn – ka tuhk.