Tuli. Henri Barbusse
nägudes näivad silmad elevandiluust ja oonüksist kuulidena. Aegajalt õõtsub rivis teistest pikema senegali laskuri nägu, must nagu kivisüsi. Kompanii viimasel mehel on täägi otsas punane vimpel rohelise käega keskel.
Vaatame neid ja vaikime. Neid ei kõnetata. Nad äratavad aukartust ja sisendavad veidi hirmugi.
Aafriklased näivad olevat lõbusad ja heas tujus. Nad lähevad muidugi eesliinile. Seal on nende koht, nende saabumine aga vihjab õige peatsele rünnakule. Nad on loodud tormijooksuks.
„Neile ja seitsmekümneviiestele tuleks kirikusse küünal panna! Kui midagi suurt käsil on, siis saadetakse ette ikka nemad, need Maroko Diviisi mehed!”
„Nad ei sobi meiega kokku. Nad käivad liiga ruttu. Ja kes jõuaks neid peatada…”
Mõned neist otsekui heledast puust, pronksist ja eebenist kokkusulatatud kuradeist on tõsised. Nende näod on rahutust tekitavad ja tummad nagu mingid püünised. Teised naeravad, nende naer kumiseb eksootiliste muusikariistade helidena ja paljastab hambad.
Mehed jutlevad marokolaste omadustest: võitluskirest rünnakul, nende ihast söösta täägivõitlusse, nende põlgusest ulualuse vastu. Korratakse lugusid, mida nad ise meelsasti jutustavad, – kõiki neid antakse edasi umbes ühesuguste sõnadega ja ühesuguste liigutuste saatel: nad tõstavad käed üles: „Kamraad, kamraad.” – „Mitte kamraad!” Ja nad näitavad, kuidas tääk lüüakse kõhtu ülalt alla ja kuidas see välja tõmmatakse alt ülespoole, jalga abiks võttes.
Üks marokolane kuuleb meist mööda minnes, millest räägitakse. Ta vaatab meid, naerab laialt oma kiivriga kaetud turbani alt, ja kordab eitavalt pead raputades: „Ei ole kamraad! Kamraad mitte iialgi! Pea maha!”
„Oma presentnahaga on nad tõesti teist tõugu kui meie,” lausub Biquet, ehkki ta ise pole argade killast. „Puhkust nad ei salli, tead sa, nad elavad ainult silmapilgule, mil ohvitser pistab uuri tasku ja ütleb: „Noh, edasi!””
„Niisugused need õiged sõdurid ongi.”
„Meie pole sõdurid, oleme inimesed,” ütleb paks Lamuse.
Ilm on pimenenud, ometi heidab see õige ja selge sõna nagu mingi helgi nende nägudele, kes siin ootavad, ootavad hommikust saadik, ootavad juba kuude viisi.
Nad on inimesed, elust äkki välja kistud tublid mehed. Nagu ükskõik missugused suure hulga seast võetud inimesed, on nemadki harimatud, pealtnäha ükskõiksed, piiratud mõistusega, aga täis tahumatut arukust, mis mõnikord vääradele rööbastele satub. Nad lasevad end meelsasti juhtida ja teevad, mis teha kästakse, nad on vastupidavad raskustele ja võimelised kaua kannatama.
Need on lihtsad inimesed, keda veelgi on lihtsustatud ja kelles olukorra sunnil on teritunud ainult kõige algelisemad vaistud: enesesäilitamise tung, egoism, visa lootus ellu jääda, söömise, joomise ja magamise rõõm.
Aeg-ajalt tõuseb nende suurte inimlike hingede pimedusest ja vaikusest inimlikke karjeid, sügavaid värinaid.
Kui enam hästi ei näe, kuuldub eemalt tasast, siis lähenevat ja valjemat käsklust:
„Teine rühm! Koguneda!”
Rivistutakse. Toimub loendus.
„Nõõ!” hüüab kapral.
Hakatakse liikuma. Tööriistadelao ees peatutakse ja tammutakse paigal. Igaühele antakse labidas või kirka. Uks allohvitser ulatab neid meile pimedas vartpidi kätte.
„Teile labidas, laske jalga! Teile ka labidas, teile kirka. Noh, kähku! Tehke teistele ruumi!”
Hakatakse minema mööda kaevikuga ristuvat jooksukraavi otse edasi – praeguse liikuva, elava ja õudse rindejoone suunas.
Taeva halluses tiirleb nähtamatu lennuk suurte laskuvate ringidega, avarust oma tõukelise ja võimsa hingeldusega täites. Ees, paremal, vasakul – kõikjal heidab äike tumesinisesse taevasse võimsaid, ent põgusaid sähvatusi.
III
VAHETUS
Alles mustendava vormitu maastiku kohal on hahetav koit vaevalt nähtav. Paremal, pimedusest laskuva kallaku tee ja Alleux’ metsa tumeda laigu vahel, kust kuuldub – ilma et seda näha oleks – voorirakendite seadmist teeleasumiseks, laiub mingi väli. Meie, 6-nda pataljoni omad, jõudsime siia öö lõpul. Panime püssid hakki ja oleme nüüd siin, udus ja poris, keset seda ähmase valguskuma sõõri; seisame paigal tumedate, vaevalt sinakaks muutunud salkadena või üksildaste viirastustena; kõigi pead on pööratud eemal laskuva tee poole. Ootame rügemendi ülejäänud osa: 5-ndat pataljoni, mis oli eesliinil ja lahkus kaevikuist pärast meid.
Mingi müra…
„Seal nad on!”
Läänest hakkab paistma pikk ebamäärane mass ja vajub otsekui ööhämarus valendavale teele.
Viimaks ometi! Lõppes see neetud vahetus, mis algas eile kell kuus õhtul ja kestis terve öö; nüüd on viimanegi mees välja roninud viimasest jooksukraavist.
Seekord oli kaevikuis kohutav. Ees oli kaheksateistkümnes kompanii. Ta sai raskesti kannatada: kaheksateist surnut ja ligikaudu viiskümmend haavatut – vähem kui nelja päevaga langes iga kolmas mees rivist välja; ja seda ilma rünnakuta, ainult pommitamise tagajärjel.
Meile on see teada. Kui kurnatud pataljon eemalt läheneb, lausume porisel lagendikul kokku sattudes ja üksteist ära tundes:
„Vaata! Kaheksateistkümnes…”
Seda öeldes mõtleme: „Mis saab meist kõigist, kui see nii edasi kestab? Mis saab minust?..”
Seitsmeteistkümnes, üheksateistkümnes ja kahekümnes saabuvad üksteise järel ja panevad püssid hakkidesse. „Seal on kaheksateistkümnes!”
See tuleb pärast kõiki teisi: ta oli eesliini kaevikuis ja vahetati välja kõige viimasena.
Esimene päevavalgus heidab juba esemetele kahvatut kuma. Tunneme ära kompanii kapteni, kes sammub mööda teed üksi oma meeste ees. Ta kõnnib vaevaliselt, kepile toetudes vana, Marne’i ääres saadud haava pärast, mille reuma uuesti valule äratab, – ja ka ühe teise valu pärast. Ta kapuutsi mähitud pea on rinnale vajunud; tundub, nagu sammuks ta matuserongis. Ta näikse mõttes olevat ja oma kujutluses tõesti matuserongis sammuvat.
Seal on ka kompanii.
See tuleb täielikus korratuses. Otsekohe ängistab miski meie südameid. Pataljoni kolonnis on see kompanii ilmselt lühem kui teised.
Ma lähen tee peale, et vastu minna kaheksateistkümnenda meestele. Pääsnute mundrid on mullast ja savist ühetaoliselt kollakad; võiks arvata, et nad on khakisse rõivastatud. Nende rõivad on kuivanud ookrisisaldusega porist üleni kõvad; sinelihõlmad kõlguvad kui lauaotsad vastu kollast koorikut, mis katab põlvi. Näod on kõhnunud, nõgised, silmad suured ja palavikulise vaatega. Tolm ja mustus joonistavad nende nägudele uusi kortse.
Hirmsast hävingust saabunud sõdurite hulgas kuuldub kõrvulukustavat möllu. Nad räägivad kõik korraga ja väga valjusti, vehivad kätega, naeravad ja laulavad.
Neid nähes võiks uskuda, et see on teele pudenenud pidutsejate jõuk.
Möödub parajasti teine rühm eesotsas pikakasvulise nooremleitnandiga, kes ümber keha pinguli tõmmatud ja rihmaga vöötatud sinelis meenutab vutlaris vihmavarju. Teen endale küünarnukkidega teed ja jälgin möödujaid, kuni tuleb Marchali jagu, mida on tabanud kõige suuremad kaotused. Neid oli üksteist meest, kes poolteise aasta jooksul üksteisest kunagi polnud lahkunud. Nüüd on järele jäänud vaid kolm meest kapral Marchaliga.
Kapral silmab mind. Ta hüüatab rõõmsalt ja naeratab laialt, laseb siis püssirihmast lahti ja sirutab mulle käed; teise käe küljes ripub aasapidi ta kaevikukepp.
„Noh, vennas! Läheb sul ikka hästi? Kuidas käsi käib?” Pööran pea kõrvale ja sõnan peaaegu sosinal:
„Teil läks siis halvasti, vaene vana.”
Ta nägu