Varjud. Artur Erich
ta toonitas ka igas oma kirjas.
Alla elas juba kolmveerand aastat Berliinis oma mehe juures ja ta ei julgenud ega poleks tahtnudki kellelegi tunnistada, et igatses koju. Hansi oli hea abikaasa, ta hoolitses oma naise eest ja armastas teda. Kuid Alla tundis – ja seda oleks igaüks taibanud – et esimesele kohale jäi ikkagi tema raugast mutike. Seda võis iga jumalapäev näha juba sellestki, et kui mees koju jõudis, suudles ta esmalt muti põske, siis alles abikaasat. Ja armastav mutike kohtles poega nagu ainuomandit. Eks too vist oligi seda. Olgu pealegi, mõtles Alla dušikraani lahti keerates, et lasta veepiiskadel oma keha hellitada.
Alla tuju paranes märgatavalt. Kõige enam oli ta siia jõudes imetlenud seda roosavärvilist vannituba. Sellist kümbluskohta polnud ta varem isegi filmis näinud. Ja nüüd kuulus see vannituba talle. Seda kasutasid ainult tema ja Hansi. See mullivann oli nagu väike bassein, kuhu mahtus ka kahekesi. Kuid Allale meeldis ikkagi üksinda vannivahus mõnuleda. Alla hoidis vannituba justkui oma silmatera ning pesi selle peegelseinu igal õhtul. Hea, et ämm siia tema pühamusse ei pääsenud. Tema kasutas allkorruse vannituba.
Alla suu kõverdus muigeks, kui ta võrdles õe Meeri vannituba enda omaga. Kui Meeri oli uude korterisse kolinud, kust kraanist jooksis ilma kütmata sooja vett, siis oli ta isegi kadestanud õe harukordset vedamist. Ja siis tundus ka õe väike krohvitud seintega vannituba luksuslikuna. Nüüd, tagantjärele mõeldes, oli see ju nagu kroonu pesuruum tema luksusliku kümblusruumi kõrval.
„Oo jaa, juba sellepärast tasub siin elada!” ütles Alla taas kuuldavalt ja seebitas end lõhnava seebiga. Meel muutus jälle rõõmsaks ja ta ei saanud kohe teisiti ning hakkas Krahv Luxembourgist üht viisikest trillerdama.
Kuna ämm mürgeldas taas tema magamistoa ukse kallal, laulis Alla üha kõvemini.
Kui ta lõpuks riides oli ja isegi end veidi jumestanud, astus ta rahuloleva naeratusega magamistoast välja.
Paistis, et ämm oli äsja siin ukse taga istunud, sest kanapee, mis seisis koridoris, oli veel soe.
Alla suundus kööki, mis asus alumisel korrusel, et pansioni külalistele hommikusaia soojendada ja muna keeta.
Viis kandikut lumivalgete linakestega oli ta juba õhtul lauale asetanud.
Külastajate teenindamine käis varem ikka teenija kohustuste sisse. Kuid too nõudis järjest suuremat palka. Ja ämm ähvardas, et kui ta pakutavaga nõus ei ole, siis otsigu endale uus teenistuskoht. Seda see nipsakas teenija tegigi. Siitpeale polnud enam õnnestunud uut ümmardajat palgata. Sest kõik tööotsijad kohtusid kõigepealt Hansi emaga ja kohe, kui nad vanadaami suuri nõudmisi kuulsid, kadus neil huvi seda kohta vastu võtta. Ometi kõneldi siin Lääne-Berliinis üha teravnevast tööpuudusest. See jäi Allale mõistatuseks. Hea et passija veel välja polnud vihastatud ja too neli korda nädalas pansionaadis käis, kraamis ja keetis. Ülejäänud päevadel valmistas toitu ämm ise. Ta ei usaldanud sellist vastutusrikast tööd idast tulnule. Ei aimanud vist, et Alla polnud iialgi armastanud pannidega askeldada. Ta ei teadnud paljugi minia elust. Hansi ei rääkinud oma emale sedagi, et Alla oli endine näitlejanna. Ütles naerdes, et ämm on selle uudise jaoks liiga konservatiivne.
Ämm ilmus vingus näoga uksele.
„Said ikka lõpuks ka voodist välja!” nähvas ta hommikutervituse asemel. „Tuleks õhtul varem magama minna, siis oleks kergem üles tõusta ja oma kohustusi täita!” lisas ta sõbralikumalt.
„Ei ole see mul võimalik,” vastas Alla süütu naeratusega ja täiendas öeldut kiusliku mõnuga: „Pean ju öösel ka oma kohustusi täitma. Või arvad sina, et pean oma himurale mehele voodis selja keerama?”
Vanainimene tegi juba suu lahti, nii et lumivalged proteesid ähvardavalt välkusid, kuid mõtles järele ja sulges selle taas.
Alla aga luges teise mõtteid: tõelised daamid sellistest asjadest ei räägi.
Olles vaikimisega oma solvumist juba küllalt näidanud, hakkas ämm kamandama: „Liiguta nüüd ometi kiiremini, külalised on kohe söögisaalis!”
„Ära unusta, mutikene, et teen seda kõike vabast tahtest. Olen Hansi abikaasa, mitte teenija.” Ta asetas saiad, munad ja kohvikannud kandikuile ning võttes ühe neist graatsiliselt kätte, marssis puusi hööritades köögist välja.
„Võta teine kandik veel, nii vähendad oma jalavaeva!” hüüdis ämm talle järele.
Kuid Alla ei teinud kuulmagi, nagu oleks hoopis ta ise kurt, mitte ämm. Kaht kandikut korraga oleks ta jõudnud küll võtta, aga siis poleks ta suutnud enam nii kergelt ega hõljuvalt kõndida. See oli veel ainuke lõbu selle tüütu tegevuse juures.
Nende korter asus läbi kolme korruse. Ülemine korrus oma kahe toa ja avara esikuga oli abielupaari valduses. See oli nii olnud juba Hansi esimese abielu ajal. Keskmisel korrusel asus viis tuba, mida üüriti pansioni külastajaile. Allkorrusel asus vanaproua tuba, suur söögisaal, nagu vanaproua seda nimetas – tohutu massiivse tammepuust lauaga keset tuba ning kolme väiksemaga akna all, kus külastajatele hommikusööki serveeriti. Veel asus seal avar vastuvõtusaal – kui jällegi ämma kõneviisi pruukida.
Allale meeldis neist treppidest üles ja alla käia. Siis tundis ta end suure maja tõelise perenaisena ja pealegi oli treppidel liikumine kasulik, oli kui võimlemine, mis tal viimasel ajal unarusse jäänud.
Söögisaali suurt lauda kasutasid pansionaadi külastajad vaid siis, kui pansionis olid kõik toad välja üüritud. Ja muidugi kasutati seda ka perekonna isiklike sõprade võõrustamiseks. Enamasti tarvitasid mõne päeva üürnikud aknaaluseid väikseid laudu, kuhu mahtus mugavalt paariviisi istuma.
Tänagi istus eile saabunud keskealine härrasmees akna lähedal ja luges ajalehte.
„Tere hommikust!” sädistas Alla ja asetas kandiku külalise ette. „Kuidas magasite uues kohas?”
„Aitäh küsimast, suurepäraselt. Siin on nii kena ja rahulik koht. Voodi oli samuti suurepärane!”
Alla langetas korraks pilgu, nagu kombekal saksa naisel tavaks, kui keegi on nimetanud voodi nime. Siis aga ütles naeratades: „Mul on hea meel kuulda, et teile minu pansionis meeldib!” Ta tarvitas tahtlikult minavormi, et võõras ei peaks teda harilikuks teenijannaks. „Kas jääte pikemalt meile?”
„Kaks ööpäeva vaid,” kahetses külaline, ja seletas: „Olen siin konverentsil.”
„Ah nii,” naeratas Alla oma võluvaimat lavanaeratust ja tahtis veel midagi lisada, kuid märkas ukseaval ämma end kurja pilguga vaatamas ning kartes, et too võib teda ehk mehe ees teenijana kohelda, soovis head isu ja eemaldus.
Kuna teised külastajad polnud veel söögisaali tulnud, võttis Allagi ühe värske ajalehe ja hakkas seda köögis lugema. Ämm aga ei andnud talle asu.
„Mine kohe üles ja pane üks korralik pluus selga!” kamandas vanainimene. „Kui vahepeal keegi sööma tuleb, siis viin ise talle kandiku ära!”
„Miks?” Alla uuris kohkunult oma helesinist pluusi, ega sel ometi mõnda plekki peal ei ole? Ja rahunes kohe, sest pluus oli endiselt puhas ja hästi triigitud. „Mis sul nüüd hakkas?” küsis ta.
„Nii minuga ei räägita!” noomis rauk ja selgitas: „Su pluusil on liiga lahtine dekoltee!”
„Ära liialda! See pluus on üsnagi tagasihoidlik,” kaitses Alla oma riidehilpu ja kinnitas: „Hansile meeldib väga see pluus!”
„See on hoopis teine asi,” halvustas ämm. „Ma lihtsalt imestan, et sulle see arusaamatu on. Aga mis parata, oled ikkagi ida poolt tulija, kus kombed ega etikett enam üldse ei loe.” Ja lisas veidi lahkema tooniga: „Kui sa Hansiga kahekesi oled, siis ma luban seda kanda.”
„Sina lubad!” osatas Alla, „ei noh, tunnen end tõelise backfischina.”
„Ära unusta, minitütar Alla!” Nii kõnetas vanainimene teda vaid siis, kui oli eriti pretensioonikas. „See siin on ikkagi minu pansion ja mina dikteerin, kuidas peab külalisi teenindama!”
„Kes siis teenindamisest