Tallinna jutud. Kollid. Eduard Bornhöhe
Varsti sain ka seletuse, mispärast mehe riided märjad olid. See oli minu elupäästja. Enne veel, kui paati alla lasta jõuti, oli tema minu allavajumist nähes kõrgelt pardalt vette hüpanud ja mind välja toonud.»
«Braavo!» kiitis vana parun ja pastori noorem tütar lisas vaimustatult juurde: «Vaat niisuguseid mehi mina armastan!»
«Ei tea, kas teie armastusel kestust oleks, kui teda ligemalt näha saate,» naeratas Benno. «See on kahtlemata väga julge, aus ja haruldane mees, aga oma näojoonte poolest mitte just noorte preilide ideaali laadi. Küllap näete ise – ta lubas varsti siia tulla.»
«Kas täna veel?» küsis paruninna veidi murelikult.
«Ta võib viie minuti pärast siin olla.»
«Kes ta siis on?»
«Seda ma ei tea.»
«Vist mõni madrus?»
«Ei ole.»
«Mis ta siis siia tuleb?»
«Mina ise kutsusin teda ja oleksin ta heameelega kohe kaasa võtnud, aga ta pidi enne võõrastemajasse sõitma.»
«Sul polnud vist parajaks jootrahaks küllalt kaasas,» ütles parun Stern-Himmelshausen vana inimesetundja peenikese naeratusega.
Ka Benno naeratas: «Jootraha? Sina, papa, oled parandamatu oma inimeste-põlgamises ja vaatad oma kõrgelt seisupaigalt umbusaldusega kõige peale, mis sinuga mitte vähemasti ühekõrgusel seltslikul astmel ei seisa.»
«Tänan õpetuse eest, mu poeg.»
«Võta heaks, armas papa. Selle poolest eksid sa küll vägevasti, kui arvad, et vaene või alamat sugu inimene ennast ainult jootraha eest ohverdada võib.»
«Soo-soo. Sa näitad ju vaeste ja alamate seltsis õige rohkesti elutarkust kogunud olevat.»
Benno punastas teadmata põhjusel ja lõi silmad maha.
«Kas vähemasti tead, kuidas selle… elupäästja nimi on?» küsis paruninna.
«Mister Jostson,» vastas Benno, nime inglise keele-viisil välja rääkides.
«Kuidas? Misterdshister?»
«Mis-ter Džost-son,» veeris Benno.
«On ta inglane?»
«Ei, ameeriklane.»
«Siis ei või ta vaene olla,» naljatas vana parun. «Ameeriklased on kõik rikkad. Vahest võime temale päästmise-medali muretseda.»
«Sa võid mind uskuda, papa, härra Jostson ei tarvita jootraha ega päästmise-medalit, vaid ta tuleb kui viisakas, haritud mees vaatama, kuidas inimese käsi käib, keda tema oma elu pandiks pannes surmasuust päästis,» ütles Benno tõsiselt. «Ma ei tea, kui rikas tema on, aga ta reisib esimeses kajutis ja ülikondasid on tal nii rohkesti, et ma tema omadest kohe ühe välja valida ja selga tõmmata võisin, kuna minu märjad vatid laeva pealt siia lubati saata. Peale selle on ta minust palju paremini koolitatud, tunneb maailma ja oskab huvitavalt juttu vesta. Selle tunni ajaga, mis laev veel sadamasse jõudmiseks tarvitas, saime meie vanadeks sõpradeks… Aga nüüd» – Benno tõmbas uuri taskust – «peaks ta õigusepärast juba siin olema. Ameeriklased ei ole teatavasti ajaraiskajad.»
Naisterahvaste pilgud libisesid kähku ülikondade üle. Pastori tütred tõusid püsti ja tegid – muidugi ilma mingi ettearvamiseta – peeglite ees tegemist. Mõned minutid läksid peaaegu vaikselt mööda. Kõik koosolijad seisid põneva ootuse mõju all.
Uksekell kõlises. Benno kargas kui nõelatult püsti, lippas toapoisist ette, tegi oma käega ukse lahti, aitas tulijal palitu seljast võtta ja talutas ta käe alt kinni võttes saali. Sinna oli ka vana parun juba uuele külalisele vastu läinud, missugune viisakus lihtlabase «misteri» vastu tema poolt palju tähendas.
«Minu isa – härra Jostson,» esitles Benno.
Parun Stern-Himmelshausen raputas õige tugevasti võõra kätt.
«Ma olen teile tõsist tänu võlgu,» ütles ta soojemalt, kui see muidu tema viis oli. «Ma ei täna teid mitte ainult selle eest, et teie minu poja ja suguvõsa viimase alalhoidja elu päästsite, vaid et teie oma vapra, suur-meelse teoga õiget rüütlimeelt ilmutasite, mis – paraku! – nüüdsel ajal maailmast niihästi kui kadunud on.»
«Kui teie minu usaldust oma ujumiskunsti sisse rüütli meeleks tahate nimetada, siis ei ole see nüüdsel ajal sugugi veel nii haruldane asi,» vastas ameeriklane naeratades. Ta rääkis saksa keelt puhtasti, kuigi veidi inglase libiseval kõneviisil.
Vana ja noor parun talutasid külalise, teda eneste keskele võttes, salongi.
«Meie tänane päevakangelane mr. Jostson,» esitles vana parun.
Naisterahvad silmitsesid võõrast pilusilmil. Ei, ilus ja esimesel silmapilgul külgetõmbav ta küll ei olnud, iseäranis mitte kena Bennoga kõrvu seistes. Näost lai, kaunis lopergune ja üleliiga päevitanud, kehast jämedavõitu, ka juba julgesti oma 30 aastat või rohkem vana, aga laitmata riides ja ladusa liikumisega. Kummardus oleks võinud natuke sügavam olla, aga palju sa ameerika misterist loota võid? Paruniproua tõmbas kergemalt hinge, tema südamelt veeres mure, et ameeriklane seltskondlikku kokkukõla liiga tölbaka olekuga rikkuda võiks. Jumal tänatud, seda ei olnud otsekohe karta. Ka ei jätnud mr. Jostsoni saapatallad mingit jälge läikiva parketi peale ja istudes ei kiigutanud ta tooli ega sirutanud jalgu laua peale. Aga kes ta oli ja mis ta oli? See küsimus ei tohtinud kõigepealt seletamata jääda. Sa kallis aeg, meie ajal tikub ju iga rikkaks saanud käsitööline, iga tööstuserüütel ja iga õnnekütt kõrgemasse seltskonda, iseäranis kui ta jumal teab kust ilma-nurgast tuleb!
Kui siis mr. Jostson kõigiga tutvustatud ja istet võtnud, esimese tänuavalduse tormi oma kõrvust mööda lasknud ja kohvitassi kätte saanud oli, arvas paruniproua paraja silmapilgu tulnud olevat, et ääri-veeri mööda oma peasihti kätte püüda.
«Teie ei pane vist mitte pahaks,» algas ta väga lahkesti, «kui ma teile ühe veidi lapsiku küsimuse ette panen. Niipalju kui mina siiamaani ameeriklastest kuulnud olen, kirjeldatakse neid ikka kui kalgi südamega ärimehi, dollariküttisid ja kõigi paleuste põlgajaid, kelle meelest võõras elu midagi ei maksa. Nüüd aga olete teie, mr. Jostson, oma kallimeelse teoga minu arvamist kõige kaunimal viisil parandanud. … või ei olegi teie vahest mitte päris ameeriklane?»
Jostson naeratas kentsakalt. Naisterahvad märkasid imestusega, et tema teravad hallid silmad väga ilusaks läksid, kui ta naeratas.
«Mina olen Ühendriikide kodanik,» oli tema lühike vastus.
«Aga vist mitte kaupmees ega vabrikant,» kobas paruninna uurimise teel edasi. «Vabandage. … ma ei või enesele kõige parema tahtmisega suurkaubanduse asemikku (esindaja.) ette kujutada, kes võhivõõra inimese pärast mässavasse merre hüppaks.»
«Miks mitte? Ka suurkaupleja võib osav ujuja olla.»
«Tõsi küll, kuid oma osavuse ilmutamiseks valiks ta vist sündsama paiga,» tähendas vana parun pilklikult. «Õigust ütelda – minagi oleksin teie pärast vaevalt külma vette hüpanud. Ma ei karda surma, aga seda enam kardan ma nohu ja kopsupõletikku.»
«Sel härral on vahest niisugune amet, mis tema keha haiguste vastu teritab,» algas paruninna uuesti. «Kõik ameeriklased ei või ju ka mitte kaupmehed ega vabrikandid olla – eks ole tõsi, härra… Johnson?»
«Jostson,» parandas ameeriklane lahkesti. «Armuline proua leiab väga teravalt ja õigesti, et Ameerikas, mis suuruse poolest teine maailmajagu on, mitte ainult kaupmehed ja vabrikandid ei või elada. Muidugi on meil ka oma kerjajad ja hulgused, põlluharijad ja käsitöölised, kindralid ja ministrid. Meil on ülepea kõik ametid olemas nagu teilgi, ja meil ei põlata ühtegi ametit.»
«Maha arvata need, mis vähe sisse toovad,» tähendas vana parun.
«Ja missugune amet teil siis on?» küsis paruninna, keda mr. Jostsoni sissejuhatus head aimata ei lasknud, nüüd juba otsekoheselt.
Jälle libises kentsakas naeratus