Tasuja. Eduard Bornhöhe
– nii oli nende lepitaja nimi – see oli. kes neid pilkas ja naeris nagu vallatu plika kunagi.
Häbenedes pean kolmandaks tunnistama, et nüüd mõistmata elajas Tarapita see õnnelind oli, kes mõistlike inimeste patud oma koeranaha peale pidi võtma. Esiti pidi ussikeerdudel liigutades, pilgutas altkulmu kollaseid silmi peremehe poole ja laks põõsa taha.
“Ahaa!” naeris Oodo.
“Tarapita pahandab Tölbi üle. Miks sa Tarapita ei hüüdnud? Tule siia, Tarapita!” Tarapita ilmus saba liputades põõsa tagant. Poiss ja koer heitsid selili maha, Tarapita ajas neli jalga sirukile, pigistas silmad kinni ja näitas sügavasti uinuvat. Korraga sosistas Oodo: “Kass tuleb!” – ja koer pühkis kui tuisk ja tolm minema, noor rüütel tagantjärele. Jaanus kohendas oma keha jälle loomulikku olekusse ja ütles, kui Oodo ja koer läinud olid, tasase häälega Emmile, kes kusagilt lehelt lepatriinu oli tabanud ja seda oma valgete sõrmekeste vahel patseerida laskis: “Nüüd pean ma hoovi minema. Isa vast otsib juba.” Emmi pigistas õrnalt pihu kinni, nii et lepatriinu vangi jäi, vaatas kahetsedes Jaanuse otsa ja tahtis midagi öelda. Aga sel silmapilgul tormas Tarapita põõsa tagant välja ja tõukas nii tölbilt tütarlapse käe külge, et pihk lahti läks ja lepatriinu rohu sisse kukkus
"Oh sa rumal Tölp!” hüüdu Emmi ja vaatas naeratades Jaanuse otsa. Laste silmad juhtusid vastastikku. Poisi süda ütles silmade kaudu umbes seda: “Pagana tark tüdruk! Ja kui hea ja uhke ja ilus ja armas ja…” Noore naisterahva südames ei julge mina kui meesterahvas lugeda.
Aiavärav kriiksus ja kubjas, lossihärra laste nimesid hüüdes, tuli nähtavale. Oodo ja Tarapita pistsid võidu värava poole jooksu. Siin näitas Tarapita selgesti, palju ta kõigest noomimisest – meelt parandada ja viisakas olla – pidas. Oodol tuli hullus tujus mõttesse oma neljajalgset venda kupja peale ässitada, mispeale Tarapita paukuvalt haukudes ja edasi-tagasi hüpates vaest meest piirama hakkas. See tõrjus koera käte ja jalgega eemale, pööras ja väänas oma kuivetanud keha naljakal viisil, kraaksus, kähvis kümme korda “uist! uist!” – aga kus kuri vaenlane kuulab! Krauh! – ja ülbe looma hambus kõigub hõlmatükk, millega ta uhkesti, nagu sõjamees võidu järel, peremehe poole traavib. See aga hoiab kõhtu naeru pärast, hoolimata Emmi noomimisest, kes Jaanusega koos ka sinna oli jõudnud. Kubjas katsus haleda näoga katkenud kuuehõlma ja vingus: “Tarapitale oleks tõesti taplemist vaja,” tema täisealine ja suurtsugu Tarapita ühe lapse (Emmi) käest halbade eluviiside pärast läbitungiva noomimise vastu võtma. Teiseks pandi teda külalise auks ja seltskonna lõbuks ajaviiteks kunsttükke tegema. Ta oli kõrgesti koolitatud koer ja mõistis säherdusi vigureid teha, et uued sõbrad endale pisted kõhtu naersid ja Tarapita loojat kiitsid, kes teda nii tähtsate annetega ehtinud.
Kuid tema nimi ei olnud sugugi Jaanuse meele pärast. Tema, kes veel Vahuri juttudest eestlaste vanade jumalate lugu mäletas, pidas seda nime õigusega taevataadi Taara teotamiseks ja päris aru, kes koera sedaviisi nimetanud.
"Tarapita nimi oli enne Tölp,” seletas Oodo naerdes, "aga et ta nii osav ja tark oli, häbenesime teda nii hüüdu ja tahtsime talle õige hiilgava nime panna. Et aga meie oma tarkus ei ulatunud, küsisime kupjalt nõu, ja tema ütles: "Ma mäletan, et talupojad endises ebausus oma peajumalat Taaraks kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd talupoegade hirmuks nimi Tarapita, sest saksa keeles öeldakse Taara asemel Tarapita.” Ja sestsaadik hüüame Tölpi Tarapitaks.” "Kes see kubjas on?” küsis Jaanus. "Kes ta on? Eks ta ole meie kubjas.” "Ei, ma küsin, mis mees ta on – maamees või saks?” "Tont teda teab! Vist mõni värdjas. Ta räägib veidrat keelt, ütleb "Pauerunt”, kus peab olema “Bauerhund”, ja kirub: “Hah, tu teivel! Hah, tu teivel!”” Jaanus ei lausunud selle peale midagi, aga ta ei hüüdnud Tarapitat kordagi nimepidi ja tõmbas kulmu kortsu, kui teised teda nimetasid.
Oodo ei pannud seda tähelegi. Ta oli koera südamesõber ja mängis temaga kui oma vennaga. Nad ajasid teineteist taga, võitlesid rind rinna vastu, veeretasid end kaisus maas, lõid kukerkuuti ja tegid muid narritempe. Kord ajas Oodo enese pea peale püsti, sirutas jalad laiali ja hüüdis:
"Hüppa, Tarapita!” Ja Tarapita sirge ning sitke keha lendas kui nool ta jalge vahelt läbi.
"Katsu sina sedasama.” ütles Oodo Jaanusele. Jaanus seadis enese pea peale, ajas jalad laiali ja hüüdis:
"Hüppa, Tölp!” Aga Tölp-Tarapita pistis keele pikalt suust välja, otsa altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: “Küll ma sind kägistaksin, hundisööt!”) “näe nüüd, mis ta tegi! Hõlm puru! Kanz fei jereisst! Miks noorhärrad ei keeland, ta oleks mu püksid peaaegu lõhki kiskund, kan fi heine alte Sack! Hah tu teivel! Hah tuu teivel!”
"Oh, Tarapita, kuldne Tarapita!” karjus Oodo naeru vahel. “Omaenese ristiisa hõlma krapsti kinni – ha hahaa.. hah tu teivel, hah tu teivel!”
Jaanus silmitses seda meest, keda ta esimest korda nägi, ja tundis, et äkiline arusaamatu viha ta südant täitis. Tal oli, nagu peaks ta käega selle inimese rinnust kinni hakkama ja talle “lurjus” näkku hüüdma. Aga ka kubjas luuras altkulmu tema poole, ja kui nad läbi aiavärava hoovi astusid, küsis ta tasakesi Oodolt: “Kes see junkur on?” “Jah, kes ta on?” kordas Oodo ja imestas ise, et tal veel kordagi meelde ei tulnud oma uue sõbra nime järele küsida “Kuule, mis su nimi on?” küsis ta nüüd, kui nad üle hoovi lossitrepi poole sammusid. “Minu nimi on Jaanus,” oli vastus.
"Kelle poeg sa siis oled?” küsis kubjas ootamatu julgusega. Jaanus tegi, nagu poleks ta kupja küsimust kuulnudki. Kupja hääl oli talle vastumeelt.
"Kas kuuled, ma küsin, kes sa oled ja mis sa siit otsid?” kordas kubjas uuesti. Jaanuse talupoja laadi nimi ja see, et noorhärra teda veel ei tundnudki, andis häbemata inimesele korraga julgust. Kes teab, kas ta seegi kord vastust oleks saanud, kuid lähemal silmapilgul vihises Oodo koerapiits õhus ja laksatas kupja pihale.
"Kuidas julged sina, kelm, minu sõbraga sedaviisi rääkida?” käratas Oodo näost lõkendades. “Ai, ai, kust mina seda teadsin, et ta noorhärra sõber on,” kogeles kubjas, “ma arvasin… ma arvasin, mõni hulgus… hein Pauerunt… ai, ai noorhärra, ega ma nõnda ei ütelnud, andke andeks, pai junkur! " Kubjas vingerdas pai noorhärra piitsa all.
"Kasi minema, lurjus!” käskis Oodo ja andis minejale veel hoobi tagantjärele. “Oled sina ka rüütli poeg?” küsis ta pärast seda Jaanuselt.
"Mina olen vabamehe poeg,” vastas Jaanus uhkusega. "Kas sa elad ka niisuguses lossis kui meie?” päris Emmi. “Kas teil on ka aed ju hoov?”
"Meie ei ela niisuguses lossis kui teie, aga meil on oma maja,”
"Ja aed kah?” “Aed on kah.”
"Kas teil hobuseid ja suluseid ka on?” päris Oodo. "Jah on. Head hobused ja tublid sulased. Aga kubjast ei ole.” Parajasti astusid rüütel Raupen ja Tambet lossiuksest välja trepile. Lapsi silmates hüüdis rüütel:
"Ae, kust te selle seltsilise võtsite? Kes see on?”
"See on meie sõber Jaanus,” vastasid Oodo ja Emmi ühest suust.
"Temal on ka loss ja hobused ja sulased,” seletas Oodo. “Ja aed ja hoov on tal ka,” lisas Emiilia juurde. "Tohoo!” naeris rüütel, “küll on rikas sõber! Kes ta siis on?” “See on minu poeg Jaanus,” seletas Tambet alandlikult. Lossihärra laste sõprus tema poja vastu meelitas teda väga “Nii? Või sinu poeg?” Lossihärra armastas alama rahva viimaseid sõnu küsides korrata. “Pidage aga head sõprust, lapsed, kui kokku juhtute. Oskab ka midagi?” “Ta on kaks talve kloostris õppimas käinud.” “Nii? Kaks talve kloostris õppimas käinud? Näe. Viks. Noh, olge head lapsed. Head päeva, Metsa Tambet, head päeva!” Rüütel nokutas Tambeti sügava kummarduse peale kergesti pead. Jaanus pidi kahetsedes kolmest sõbrast – kolmas oli neljajalgne – lahkuma. Lubati varsti jälle näha ja palju koos mängida. Siis hüppasid isa ja poeg hobuste selga ja ratsutasid väravast välja. Teel küsis Tambet pojalt:
"Kas on himu tuleval korral jälle minu kaasas lossi tulla?”
"Jah on.” Kui natuke maad ära oli sõidetud, küsis Tambet