Usk on uskmatus. Jaan Kaplinski
unustuseks, püüab paradoksideni jõudmist üldse vältida, pakkudes inimesele meelelahutust või joovastust, viies ta eemale intellektuaalsest tegevusest ja emotsionaalsest osalemisest maailma muredes. Mõlemast sai toodud ka näiteid.
Seni on aga jäänud pikemalt käsitlemata kolmas võimalus: kuidas paradokse vältimata nendega hakkama saada. Kõigepealt: ons see üldse võimalik? Ons võimalik käia otse tunnetuse teed, kaldumata vasakule või paremale, usu või unustuse poole? See on arhetüüpne situatsioon: muinasjutukangelane peab minema edasi, laskmata end võrgutada kiusatustest, mida ta teel kohtab. Kangelast aitab ilmselt tema tarkus, arusaamine, et see, millega teda peibutatakse, ei ole see õige, ei ole tõeline, ei ole päris. Meie kirjeldatud olukorras tähendaks see, et usk ja unustus ei ole päris, ei ole tõelised, peab olema midagi muud.
Mis on see midagi muud? Tõde, mida on võimalik mõista ning omaks võtta, sattumata lootusetusse. Lohutav, lepitav, vabastav tõde, ent igal juhul tõde mingi möönduseta. Enamasti on neist kahest tingimusest täidetud ikka vaid üks: lohutuse nimel on tehtud hinnaalandusi tõele. Tõena on pakutud tõestamatut, vahel lausa valet. Kuulame vaid, mida räägivad matustel ilmalikud surnumatjad või pastorid. Nad räägivad mälestusest, mis jääb, puhkamaminekust, sellest, et isa kutsus pojakese igavesse koju, lilledest, mis kasvavad põrmust, ja muud seesugust. Enamasti pole see isegi mitte vale, vaid lihtsalt poeetilis-religioosne sõnamulin, millel rituaalses kontekstis on veidi rahustavat toimet.
Õnneks on mõned inimesed suutnud traagiliselt paradoksaalses olukorras ka hoopis teisiti käituda, nii et enda ja teiste petmine surma ja kannatuse silme ees ei ole päriselt paratamatu. Muidugi on inimene kõige sügavamas kriisis ja ahastuses ikka üksi ja peab sellest oma jõududega välja tulema. Ometi on teadmine, et teised on sellega hakkama saanud, talle abiks, annab talle julgust minna edasi. Loo ühest tuntud inimesest, kes sellega hakkama sai, tahangi nüüd jutustada.
Ta sündis umbes 563. aastal praegusel India-Nepaali piiril. Ta isa oli Sakja hõimu pealik. Ta nimed olid Gautama ja Siddhartha. Tema elu on saanud legendiks ja proosalist tõde on sellest kaunis raske välja sõeluda. Arvatavasti suri Gautama ema Maia sünnitusel, mis pidi tema isa sügavalt vapustama. Võibolla on see üks põhjusi, miks ta tahtis teha kõik, mis oskas, et ta andekas, ilus, aga hellahingeline poeg oleks õnnelik. Legendi järgi pandi ta elama toredasse lossi, kus teda ümbritsesid ja teenisid ainult noored, terved ja kaunid inimesed. Poisil ja noormehel ei olnud puudust millestki, lossis oli küllalt aardeid, kunsti ja kunstkäsitööd, seal mängisid kõige paremad pillimehed, laulsid kõige paremad lauljad ja tantsisid kõige kaunimad tantsutüdrukud, kes olid valmis rahuldama Gautama kõiki soove. Elu lossis oli lakkamatu lust, nauding, meelelahutus ja muidugi unustus. Siia ei lubatud ühtki vana, haiget ega vigast inimest, printsi lähikonnas tuli olla lõbus, siin tegeldi kunstidega, joomise, söömise ning seksiga, mitte mõtlemisega tõsiste ja kurbade asjade üle.
Lugu sellest, kuidas Gautamat kasvatati maailmast isoleerituna lossis, on variant folklooris tuntud teemast, mis võib meilegi mõne muinasjutu kaudu tuttav olla. See näitab omalt poolt, kuidas tegelikult elanud inimese elulugu ajapikku muutub legendiks, folklooritekstiks, alludes selle seadustele. See on saatus, millest ei pääse ükski silmapaistev inimene isegi kahekümnendal sajandil. Muistsed muinasjutumotiivid on tunginud isegi rahvasuus räägitavatesse lugudesse John Kennedyst; Lenini, Stalini ja Hitleri elu ning surm on täiesti mütologiseeritud. Ja nagu ikka, ütleb müüt meile sageli väga vähe selle kohta, mis tegelikult juhtus, väga palju aga meie endi kohta. Nii ka seekord. Jutt on samapalju või rohkem meist kui Siddharthast.
Muinasjuttudes ei anna lapse kasvatamine isolatsioonis kunagi seda tulemust, mida loodeti. See on ka loomulik. Loodusseadustest ja oma psüühikast ei ole pääsu. Ei olnud pääsu ka Gautamal. Võib arvata, et ülepingutatud lõbusus ja meelelahutus iga hinna eest hakkas teda viimaks tüütama, ta hakkas tundma hägusat, endalegi raskesti mõistetavat rahulolematust. Võibolla tekkisid tal unehäired, võibolla ärritushood, võibolla melanhooliahood, mis isale ja ustavatele teenijatele muret tegid. Nagu hoolitsevad vanemad ja teenijad kunagi, ei saanud nad endale tunnistada, et viga on liigses hoolitsuses, et Gautama lihtsalt ei talu illusoorset tehismaailma, milles ta on sunnitud elama. Ei, nemad arvasid, et Gautamal on veel midagi puudu. See midagi sai olla ainult naine. Noormehele oli vaja naine võtta, naine ja lapsed pidid viima tal halvad mõtted peast.
Gautamale võeti naiseks kaunis ja oma naiserolliks hästi ette valmistatud kõrgest soost neiu Yasodhara. Võib arvata, et perekonnapeaks saamine parandas ta tuju. Noorpaaril sündis varsti ka poeg. Rahu ei olnud Siddharthal aga siiski kauaks. Pärimuse järgi viisid tema rahu lõplikult paar sõitu läbi linna. Kuigi isa korraldusel püüti tema teelt eemaldada kõik inetu ja ehmatav, ei õnnestunud see siiski päriselt. Prints näinud hädist rauka, surnukeha, haiget ja viimaks mediteerivat, küllap üsna kõhna ja kasimata väljanägemisega askeeti. Ta küsinud oma saatjatelt, kes need olendid on, ja saatjad pidid talle avaldama tõe haigustest, vanadusest, surmast ja inimeste püüetest oma kurva saatuse käest usu abil pääsmist või lohutust leida.
Vaevalt see nii oli. Ei ole ilmselt võimalik kedagi, ka mitte kõrgest soost poissi elutegelikkusest nii eemal hoida, et tal ei oleks kokkupuuteid surma, haiguste ja vanadega, niisamuti askeetide ja teiste pühameestega, kellel toonases Indias oli oluline osa. Võime kujutleda, et tegelikult teadis Gautama inimeste hädadest, ei olnud aga nendega tõsisemalt kokku puutunud. Nüüd, kui ta meelerahu oli tõsiselt häiritud, oli ta muutunud tundlikumaks ning tähelepanelikumaks ümbruse suhtes ja on täiesti mõeldav, et üks kohtumine surnu, pidalitõbise ja raugaga võis olla esimene tõeline kogemus surmast, vanadusest ja haigusest. Ühel heal päeval ta lihtsalt nägi, sai aru, mõistis.
See nägemine ja mõistmine andis ta rahutusele ja murele selge sisu. Ta hakkas mõistma, mida tahab ja mida ei taha. Ta sai aru, et teda on elutõelusest eemal hoitud, kasvatatud illusoorses õnnemaailmas, mis aga puruneb ja hääbub nagu kõik elav. Ta sai ka aru, et tema ei ole inimene, kes saab leppida unustusega, elada illusioonis.
Mida pidi ta siis tegema? Ilmselt lahkuma illusioonist. Kuhu? Gautama meeles püsis askeedi kuju, sügavasse meditatsiooni vajunud inimene, kes tundus olevat üle elust ja surmast, haigusest ja murest. Võibolla oli tema leidnud pääsmise elu vaevadest, kannatustest, aga ka illusioonist. Vahest tema teadis kõige olulisemat tõde.
Gautama tegi seda, mida paljud enne ja pärast teda. Ta põgenes kodunt, jättes kõik – varanduse, naise, lapse, teenijad, tantsutüdrukud, terve endise elu. Ta pidi lahkuma salaja, teist teed tema seisuses oleval noorel perekonnaisal ei olnud. Ortodoksse traditsiooni järgi lahkus inimene kord küll kodunt, aga alles vanas põlves, pärast seda, kui oli oma kohustused pere ja ühiskonna ees täitnud. Nii kaua ei saanud Gautama oodata. Ta pidi leidma vastuse oma valusatele küsimustele kohe, muidu oleks tal olnud võimatu edasi elada. Pärimuse järgi lahkus ta öösi, jätmata isegi hüvasti omastega. Vaevalt naine, kelle meelelaad ja kasvatus oli teistsugune, oleks teda mõistnud. Vaevalt nende vahel sügavamat vaimset kontakti oligi. Igatahes lahkus Gautama kodunt, kadudes jäljetult metsades-mägedes elavate ja ringirändavate askeetide hulka. Unustuse periood tema elus oli lõppenud. Algas usu periood.
Pärimuse järgi otsis Gautama abi ja õpetust paljudelt õpetajatelt. See, mida nad talle õpetasid, millise usuga ta kokku puutus ja mis askeetlikke harjutusi tegi, pole õieti teada. Võib arvata, et ta puutus kokku kolme sorti religioossusega.
Kindlasti oli tal tegemist joogidega või nende eelkäijatega, kes püüdsid leida vabanemist elumuredest ja surmahirmust isiksuse täieliku muutmisega. Nende õpetus – jooga tegeles nii keha kui vaimuga, tõmbamata mõlema vahele selget eraldusjoont, nagu oleme harjunud tegema meie. Joogi pidi õppima hingama, sööma, seedima, magama, astuma ja istuma uut moodi, puhastama end seesmiselt ja välimiselt veeprotseduuride, paastumise ja muude harjutustega. Inimest, kellel see õnnestus, ootas suur õndsus, surematus ja vabadus. Kuigi jooga filosoofilised alused fikseeritakse pärast Gautamat, on sellel praktikal kahtlemata põlised juured Indias ja mujalgi. Rahva hulgas peeti joogisid muidugi imetegijateks, kes suudavad lennata, elada ainult õhust ja kastest, süüdata oma pilguga maju, äratada surnuid ja muud seesugust. Nende liialdatud kujutluste taga on muidugi tõepoolest imelisi saavutusi. Küllap saavutas üht-teist ka Gautama, kuid miskipärast ei leidnud ta joogas tõelist rahuldust.
Võime