Valge rinne. Eduard Grosschmidt-Suursepp
silmil. „Ons sellest tõesti kasu Venemaale?”
„Teie kätes ei lähe nad hukka, Lavr Georgijevitš! Kõik laguneb nüüd kiiresti, ja katsuge päästa Venemaale ta ohvitserid …”
Mõlemad ülemjuhatajad, endine ja praegune, tõusevad istmelt ja suudlevad teineteist liigutatult.
„Olgu Issand meile teenäitajaks!” pomiseb Aleksejev lahkudes ja pühib äraandliku pisara silmist.
Ülemjuhataja sõidab tagasi Stavkasse Mogilevis, kuhu järgnevail päevil hakkavad kümnetena kokku voolama delegatsioonid igasuguseilt organisatsioonelt, tuues oma poolehoiuavaldusi ja palveid, et ülemjuhataja lubaks neid toeks tulla Venemaa uuesti ülesehitamisel. Tulevad Ohvitseride Liidu saadikud, Kasakate Liidu mehed, Georgi-kavalerid, semstvo- ja linnategelased, töösturite esindused, raudteelased, naisorganisatsioonid – kõigil üksainuke hinge haaranud mõte: toetada Kerenski poolt nii mustatud, kuid siiski veel tuhandete heade vene inimeste ainukest lootust Kornilovit.
Stavkasse astub kärsitult pärima aega, millal võib liikvele asuda Petrogradi poole, ka 3. ratsakorpuse ülem kindr. Krõmov, kelle otsesele juhtimisele kuulub muu seas kaukaaslaste Metsik Diviis, väeosa, mille ainus nimetaminegi ajab Kerenskile ning ta poolehoidjaile kananaha ihule.
Kuid Kornilov ei anna veel siiski käsku väeosade koondamiseks Petrogradi, loodab viimse silmapilguni kokkulepet Kerenskiga ja valitsusega, saadab oma voliniku kaudu peaministrile palve, et lõpetatagu vähemalt ässitustöögi tema vastu ajakirjanduses.
Viimane sünnibki, ajalehed muudavad järsult tooni ja korraks näib juba, et tüliasi on lahenemas ja peaminister leplikult kätt ulatamas Kornilovile: nimelt saadab Kerenski 24. aug. Stavkasse sõjaminister Savinkovi, et ülemjuhatajale tutvustada valitsuse poolt kavatsetavaid seaduseelnõusid, milliste aluseks võetud Kornilovi nõuded.
Need ei ole veel küll alla kirjutatud valitsusliikmete poolt, kuid Savinkov kinnitab, see sünnib kohe ta tagasijõudmisel pealinna, ja teatab, et Kerenski on lõplikult nõustunud ka Petrogradi linna ja ümbruse sõjaseisukorda kuulutamisega, milleks palub valitsuse nimel kiiremas korras läkitada Petrogradi vajalisi väeosi julgeoleku tagamiseks võimaliku enamlaste väljaastumise vastu.
Liigutatud neist teateist, raputab ülemjuhataja rõõmsalt Savinkovi mõlemaid käsi ja palub edasi anda Kerenskile:
„Ütelge peaministrile, et ma olen alati valmis teda toetama kõigi abinõudega ja kõigest südamest, kuna see on ju vajalik meie isamaa hüvanguks!”
Savinkov viib selle vastuse Petrogradi, kuna Kornilov hakkab kiirelt tegema korraldusi erilise Petrogradi armee loomiseks, kes peab alalisele valvele jääma Petrogradi ja ta ümbrusse kuni asutava kogu kokkutulekuni.
3. ratsakorpus, mille osad asuvad laiali pealinna ligemas ümbruses – Luugas, Pihkvas, Oudovas, Tallinnas, Valgas, antakse kindral Krasnovi käsutusse ja senine 3. korpuse ülem kindr. Krõmov saab käsu moodustada uus võimas löögikorpus, kuhu kuuluvad Kaukaasia mägirahvaste inguššide, ossetiinide, abhaaside, kabardiinlaste, dagestanlaste jt. polgud, Doni kasakad, Georgi-risti kavaleride eripataljonid ja Kornilovi-nimeline surmapataljon, mis koostatud enamikult ohvitserest ja sõjakoolide kasvandikest.
Nende jõudude pealinna koondamiseks ei anna Kornilov ühelegi väeosa-ülemale muid ülesandeid kui ainult valitsuse ja tulevase asutava kogu kaitsmise eesmärke, kuid polkude ja diviisiülemad, samuti ka korpusejuhid Krõmov ja Krasnov loevad sellest välja Kornilovi varjatud sihi – Ajutise Valitsuse kukutamise – alates oma ühikuis ägedat sellelaadilist kihutustööd.
Ühtlasi asutatakse ohvitseride poolt kõigis Petrogradile lähemais väestaapides ja garnisonides vandeseltsid „Kornilovi asja” läbiviimiseks, kuigi Kornilov ise pole andnud selleks vähimaidki korraldusi. Avaliku saladusena räägitakse ja levitatakse kõikjal „otseallikast” saadud uudiseid, et ülemjuhataja kuulutab end kõrgema riigivõimu kandjaks, nimetatakse juba ministrite nimesidki, kes Kornilovi isiklikul valikul pääsevad uude, isamaalikult häälestatud valitsusse, teatakse kõnelda ka oodatava riigipöörde tähtpäevagi.
Kornilovi tulised pooldajad on nii kõik oma konspiratsiooni viinud avalikule turuplatsile sõelumiseks, talitades, kuigi küll suurest isamaa-armastusest juhituna, sootu risti vastu ülemjuhataja soovidele, kes Kerenski kukutamist on ette näinud vaid kõige viimase abinõuna, kui läbi proovitud on kõik vähimadki võimalused sõbralikuks koostööks.
Samal ajal tuuakse vastuluure poolt Stavkasse vääramatuid tõendeid, et Kerenski ja Kornilovi vahelist tüli on ära kasutada otsustanud enamlased, tehes palavikulisi ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks juba lähemate päevade jooksul, mille nad loodavad sooritada enamliste madruste ja Petrogradi lodevate varupataljonide abil.
Oma täielises lojaalsuses Kerenski vastu läheb Kornilov isegi nii kaugele, et samal ajal kui Kerenski tõstab juba ajakirjanduses hädakisa „Kornilovi mässust” ja „kodusõja ohust”, paneb ülemjuhataja talle ette ühes sõjaminister Savinkoviga sõita Mogilevi Stavkasse, kus lubab neile tagada täielise julgeoleku seniks, kui inimeste meeled on rahunenud, enamlaste väljaastumisoht kõrvaldatud, ning tema, ülemjuhataja, kogu maailmale näidata suutnud, et tal pole mingitki kavatsust võimu haaramiseks, niikaua kui koostöö võimalused pole veel kadunud.
Hirmunud Kerenski loeb aga sedagi puhtsüdamlikku ettepanekut ainult uueks „alatuks tõenduseks”, kisendab valitsuse koosolekul hüsteerikasse sattunud naisena, et Kornilov ähvardavat teda tappa, milleks muuks siis see Stavkasse kutsumine ja milleks kõik need poolavalikud vandeseltsid, milliste olemasolust talle toodud teateid kõigist suuremaist väekeskusist.
Et veelgi kindlamaid süüdistusi saada ülemjuhataja vastu, saadab Kerenski 26. aug. Kornilovit usutlema oma usaldusmehe, endise ministri Lvovi, kes Mogilevi ilmudes eeskätt satub Kornilovit ümbritsevate staabimeeste hulka.
Nende jutte, arvamusi ja oletusi kuulatades jääb Lvovile kindel mulje, et Kornilovil on riigipöördega tõsi taga: Stavka juures viibiv valitsuse komissar Savoiko, ehtne provokaatoritüüp „à la Azef”, sosistab talle koguni kõrva, et ülemjuhatajal on juba valmis une kabineti nimestikki, mille ta siinsamas viskab pliiatsiga paberile. Ülemjuhataja ultimaatum valitsusele koosnevat 3 punktist: 1) kõige sõjalise ning kodanliku võimu üleandmine Kornilovile; 2) Ajutise Valitsuse viibimatu kohalt lahkumine; 3) Petrogradis piiramisseaduse väljakuulutamine.
Ülemjuhataja enese suust aga Lvov kuuleb sootu teist: et ta ei soovi muud kui kindlustada valitsuse seisukorda, kõrvaldada enamline hädaoht pealinnast, ning veel sedagi, et kui valitsuse lahkumine üldse võib kõnesse tulla, siis ainult peaministri enese nõusolekul. Samuti kinnitab Kornilov Lvovile veel kord, et ta on Kerenskit Mogilevi kutsunud ainult puhtinimlikest tunnetest juhituna, tahtes sellega tagada tema puutumatust Petrogradis puhkeda võiva enamlise mässu puhul.
Lvov sõidab tagasi pealinna, räägib Kerenskile kõigest kuuldust-nähtust Mogilevis ja katsub peaministrit veenda Kornilovi riigipöördejuttude tõelises alusetuses, ülemjuhataja enese sõnade kohaselt. Samas pistab ta aga Kerenskile pihku komissar Savoikolt saadud „uue kabineti” nimestiku ja seletab ka „Kornilovi ultimaatumi” 3-st eeltoodud punktist, pooliti naljatoonil, nagu mõnd värsket anekdooti.
Kerenski kahvatub, lugedes kortsunud paberitükikest värisevail sõrmil.
„Kas olete valmis tõendama oma allkirjaga, et oma kõrvaga kuulsite Kornilovi ultimaatumi kolme punkti?” küsib ta järsult, astudes sammu ligemale täiesti kohmetunud Lvovile.
„Niipalju, kui seda kuulsin Savoikolt ja staabiohvitserelt,” kogeleb Lvov.
„Pange see kirja ja kirjutage alla!” nõuab Kerenski.
Ehmunud Lvov istub laua taha ja kirjutabki:
„1) Kuulutada Petrogradis välja sõjaseadus. 2) Kõik sõjaline ja kodanlik võim peab üle antama kõrgema ülemjuhataja kätte. 3) Kõik ministrid, välja arvamata ka peaminister, peavad lahkuma kohalt. Ajutine võim peab üle antama ministriabidele kuni uue valitsuse moodustamiseni kõrgema ülemjuhataja poolt.“ V. Lvov. Petrogradis, 26. aug. 1917. a.
Võiduka