Surnud hinged. Nikolai Gogol
>N. kubermangulinna võõrastemaja väravast sõitis sisse üsna kena väheldane vedrudega kaless millega sõidavad harilikult poissmehed: eru-alampolkovnikud, – staabikaptenid ja mõisnikud, kel on umbes sada hinge talupoegi – ühesõnaga kõik need, keda nimetatakse keskmist sorti härrasteks. Kalessis istus isand, mitte just iludus, aga mitte ka inetu välimusega, mitte liiga tüse ega ka liiga kõhn; ei saa öelda, et vana, aga mitte ka seda, et liiga noor. Tema sissesõit ei tekitanud linnas vähimatki kõmu ja sellega ei käinud kaasas midagi erakordset; ainult kaks vene talumeest, kes seisid võõrastemaja vastas kõrtsi ukse ees, tegid mõnesuguseid märkusi, mis käisid muide rohkem sõiduki kui selles istuja kohta. «Ennäe,» ütles üks teisele, «mihuke ratas! Mis sa arvad, kas see ratas, kui tarvis peaks minema, sõidab Moskvasse välja või ei sõida?» – «Sõidab,» vastas teine. – «Aga Kaasani, arvan ma, küll ei sõida?» – «Kaasani ei sõida,» vastas teine. Sellega jutt lõppes. Ja veel, kui kaless võõrastemaja ette jõudis, tuli vastu noormees õige kitsastes ning lühikestes valgetes triibulistes puuvillastes pükstes ja moodi taotlevas sabakuues, mille alt paistis manisk, mida hoidis kinni pronkspüstoliga kaunistatud tuula kinnitusnõel. Noormees pöördus ümber, vaatas tõlda, hoidis käega kinni nokkmütsi, mille tuul peaaegu ära pidi viima, ja läks oma teed.
Kui tõld õue sõitis, tuli isandale vastu trahteriteener, ehk nagu neid vene trahterites kutsutakse, polovoi, niivõrd elav ja püsimatu, et oli võimatu näha sedagi, mis nägu ta on. Ta jooksis kärmesti välja, salvrätik käes, ise pikk ja pikas demikottonist [demikotton – XIX sajandi algul tarvitusel olnud tihe puuvillane riie, – Tõlk.] saterkuues, mille seljatagune oli peaaegu kuklas, raputas juukseid ja juhtis isanda nobedasti üles, mööda kogu puust ringrõdu, et näidata talle jumalast antud kambrit. See kamber oli teatavat liiki, sest ka võõrastemaja oli teatavat liiki, s.o. just niisugune, nagu võõrastemajad kubermangulinnades tavaliselt, kus läbisõitjad kahe rubla eest ööpäevas saavad vaikse toa prussakatega, kes nagu kuivatatud ploomid igast nurgast välja vahivad, ning alati kummutiga varjatud uksega kõrvaltuppa, kus seab enda sisse naaber, sõnaaher ja rahulik, kuid äärmiselt uudishimulik inimene, kel on kange tahtmine teada saada kõiki üksikasju läbisõitja kohta. Võõrastemaja välisfassaad vastas tema sisemusele: see oli väga pikk kahekorruseline hoone; alumine korrus oli krohvimata jäetud tumepunastest telliskividest, mis olid kurjadest ilmamuutustest veelgi rohkem tumenenud ning juba iseendastki mustavõitu; ülemine korrus oli nagu ikka kollaseks võõbatud; all olid poed rangide, köite ja barankadega. Nurgapealses poes või õigemini selle aknal asus suslamüüja [suslamüüja – siin: veest, meest ja vürtsidest valmistatud sooja joogi müüja. – Tõlk.] punasest vasest samovariga ja niisama punase näoga kui samovar, nii et eemalt oleks võinud arvata, et aknal seisab kaks samovari, kui üks samovar poleks olnud pigimusta habemega. Seni kui saabunud isand oma tuba vaatles, toodi sisse tema kraam: kõigepealt seanahast, veidi kulunud kohver, mis näitas, et ta ei ole esimest korda teel. Kohvri kandsid sisse kutsar Selifan, lühike mehike lambanahkses kasukas, ja toapoiss Petruška, pealtnäha pisut karmi näoga, väga paksude huulte ja ninaga umbes kolmekümneaastane mees laias kantud saterkuues, mis nähtavasti härra seljast pärit oli. Kohvri järel toodi sisse väike maarjakasest väljalõigatud ilustustega punasest puust laadik, saapaliistud ja sinisesse paberisse mähitud praetud kana. Kui kõik see oli sisse tassitud, läks kutsar Selifan talli hobuseid talitama, toapoiss Petruška aga hakkas end sisse seadma väikeses esikus, õige pimedas pugerikus, kuhu ta oli juba jõudnud tuua oma sineli ja ühes sellega mingi omaenda leha, mis käis kaasas ka seejärel sissetoodud, mitmesuguste toapoisiasjadega täidetud kotiga. Selles pugerikus seadis ta seina äärde kitsa kolmejalgse sängi, kattes selle väikese madratsitaolise esemega, mida tal oli õnnestunud võõrastemaja peremehelt välja nuruda ja mis oli magatud kõvaks ning lamedaks nagu pannkook ja oli vist ka niisama rasvane kui pannkook.
Seniks kui teenrid õiendasid ja askeldasid, läks isand üldsaali. Missugused on tavaliselt need üldsaalid, teab iga läbisõitja väga hästi: samad õlivärviga ülevõõbatud seinad, ülalt mustunud piibusuitsust ja alt kõiksugu läbisõitjate, veel rohkem aga kohalike kaupmeeste selgadest läikima hõõrutud, sest kaupmehed käisid siin turupäevadel kuue-seitsmekesi oma tuntud paari klaasi teed joomas; seesama tahmunud lagi, seesama suitsunud laelühter suure hulga rippuvate klaastilgutitega, mis hüplesid ja kõlisesid iga kord, kui polovoi mööda kulunud linoleumi jooksis, hõljutades südilt kandmikku, millel oli niisama loendamatu hulk teetasse kui linde mererannal, samad üle terve seina ulatuvad õlimaalid – ühesõnaga, kõik seesama mis igal pool; vahe oli ehk ainult selles, et ühel pildil oli kujutatud nii suurte rindadega nümf, milliseid lugeja ei ole vist küll kunagi näinud. Säärast loodusemängu tuleb muide ette mitmesugustel ajaloolistel piltidel, mis teadmata kunas, kust ja kelle poolt meile Venemaale on toodud, mõnikord isegi meie kõrgete aukandjate, kunstiharrastajate poolt, kes need Itaalias neid küütivate postipoiste nõuandel kokku ostsid. Isand võttis nokkmütsi peast ja harutas kaelast lahti vikerkaarevärvilise villase kaelaräti, niisuguse, nagu neid naisemeestele omaenda käega valmistab abikaasa, varustades meest sobivate juhatustega, kuidas seda kaela siduda, poissmeestele aga – kindlalt ma ei tea öelda, kes neid teeb, jumal seda teab, mina ei ole kunagi selliseid kaelarätte kandnud. Harutanud kaelaräti lahti, käskis isand endale lõunasööki tuua. Seni kui talle ette kanti mitmesuguseid trahterites tavalisi roogasid, nagu: kapsasupp lehttainast pirukaga, mida mitu nädalat just läbisõitjate jaoks hoitakse, aju hernestega, viini vorstid kapsaga, praetud nuumkana, hapukurk ja vältimatu magus lehttainast kook, mis on alati teie käsutuses; seni kui talle kõike seda ette kanti, küll soojendatult, küll lihtsalt külmalt, laskis ta teenril ehk polovoil jutustada kõiksugu loba sellest, kes pidas trahterit varem ja kes peab praegu ja kas see toob palju sisse ja kas nende peremees on ka suur lurjus; mispeale polovoi oma harjunud kombe kohaselt vastas: «Oi, armuline härra, suur suli!» Nagu haritud Euroopas, nii on nüüd ka haritud Venemaal üsna palju auväärseid inimesi, kes ei saa trahteris süüa, ilma et nad kelneriga juttu ei ajaks ja mõnikord tema üle koguni lõbusat nalja ei heidaks. Muide, sissesõitnu ei esitanud ainult tühiseid küsimusi; äärmise täpsusega päris ta, kes on linnas kuberneriks, kes kohtupalati eesistujaks, kes prokuröriks ühesõnaga, ei jätnud vahele ühtki tähtsamat ametnikku; kuid veelgi suurema täpsusega, kui mitte koguni osavõtuga, päris ta kõigi tähtsamate mõisnikkude üle: mitu hinge talupoegi kellelgi on, kui kaugel keegi linnast elab, isegi missugune iseloom tal on ja kui tihti ta linnas käib; ta päris hoolega selle maanurga olukorra üle: kas nende kubermangus ei ole ehk olnud mingeid haigusi – soetõbe, mingeid tapvaid palavikuhaigusi, rõugeid või muud selletaolist; ja kõike nii üksikasjaliselt ja niisuguse täpsusega, et see näitas rohkemat kui paljast uudishimu. Kogu isanda käitumises oli midagi soliidset ja nina nuuskas ta äärmiselt valjusti. Mine tea, kuidas ta seda tegi, aga tema nina kõlas nagu pasun. See pealtnäha päris tühine omadus tõi talle siiski palju austust trahteriteenri silmis, nii et too seda häält kuuldes iga kord juukseid raputas, enese aupaklikumalt sirgu ajas ja pead sügavalt alla kallutades küsis, kas vahest midagi vaja ei ole. Pärast lõunasööki jõi isand tassi kohvi ja istus diivanile, seades endale selja taha padja, mis vene trahterites topitakse elastse lambavilla asemel täis midagi, mis äärmiselt sarnaneb telliste ja munakividega. Siis hakkas ta haigutama ja käskis end oma tuppa viia, kus heitis pikali ja magas kaks tundi. Pärast puhkamist kirjutas ta trahteriteenri palvel paberitükile oma auastme, ees- ja perekonnanime-teatamiseks sinna, kuhu tarvis, s.o. politseisse. Paberilt veeris polovoi trepist alla minnes järgmist: «Kolleegiuminõunik Pavel Ivanovitš Tšitšikov, isiklikes asjus.» Sel ajal kui polovoi ikka veel sedelit veeris, läks Pavel Ivanovitš Tšitšikov ise linna vaatama, millega ta jäi nähtavasti rahule, sest ta leidis, et linn ei jää teistest kubermangulinnadest sugugi maha: kõvasti lõikas silma kollane värv kivimajadel ja tagasihoidlikult mustendas hall puumajadel. Majad olid ühe-, kahe- ja poolteisekorruselised, ikka ja alati esineva ärklikorrusega, mis kubermanguarhitektide arvates on väga ilus. Paiguti näisid need majad äraeksinuina keset väljakuna laia tänavat ja lõputuid plankaedu; paiguti olid nad kobaras koos ning seal oli märgata rohkem liikumist ja elevust. Puutus silma vihmast peaaegu mahapestud silte kringlite ja saabastega, teisal pealemaalitud siniste pükste ja kellegi Varssavi rätsepa allkirjaga; ühes kohas oli nokk- ja vormimütside kauplus sildiga: «Välismaalane Vassili Fjodorov»; teises kohas oli sildile maalitud piljard kahe niisuguses frakis mängijaga, milliseid meil kannavad teatrikülastajad, kes viimases vaatuses lavale lähevad. Mängijad olid kujutatud sihtivate kiide, pisut tagasikäänatud käte ja kõverate jalgadega, mis äsja olid teinud õhus tantsuhüppe. Kõige selle alla oli kirjutatud: «Ja siin on see asutus.» Siin-seal seisid otse tänaval lauad pähklite, seebi ja präänikutega, mis sarnanesid seebiga; teisal oli söökla, mille