Surnud hinged. Nikolai Gogol
mis mul mõisast sinna toodi, müüdi kõige parema hinnaga ära. Eh, vennas, kuidas ikka sai pummeldatud! Praegugi, kui tuletad meelde… kurat võtku! See tähendab, küll on kahju, et sind ei olnud. Kujuta ette, kolme versta kaugusel linnast oli laagris tragunipolk. Usud sa, et ohvitserid, nii palju kui neid iganes oli, nelikümmend meest, olid kõik linnas… Kuidas me siis, vennas, kukkusime jooma… Staabirittmeister Potselujev… tore mees! Vurrud, vennas, säherdused! Bordood nimetab lihtsalt burdaškaks. «Too õige, vennas,» ütleb ta, «burdaškat!» Porutšik Kuvšinnikov… Ah, vennas, kui ütlemata kena mees! See juba, võib ütelda, on ehtne prassija. Olime temaga kogu aeg koos. Mihukest veini Ponomarjov meile müüs! Sa pead teadma, et ta on kelm ja tema poest ei tohi midagi osta: veinisse segab ta kõiksugu rämpsu – sandlipuud, põletatud korki ja isegi leedripuud ajab ta, lurjus, sinna sisse, aga kui see-eest toob kusagilt tagatoast, mida tal nimetatakse eritoaks, mingi pudelikese – noh, vennas, oled lihtsalt seitsmendas taevas. Kus meil oli alles šampus – mis on selle kõrval kuberneri oma? Lihtsalt taar! Kujuta ette, mitte klikoo, vaid mingi klikoo matraduura, see tähendab topeltklikoo. Ja tõi veel ühe pudeli prantsuse veini nimega bonbon. Lõhn? – rosett ja kõik, mida tahad. Küll ikka pummeldasime!.. Pärast meid saabus sinna keegi vürst, saatis poodi šampuse järele – mitte ühtegi pudelit terves linnas, ohvitserid olid kõik ära joonud. Kas usud, et mina üksi jõin lõunasöögi ajal seitseteist pudelit šampust!»
«Noh, seitsetteist pudelit sa ikka ära ei joo,» tähendas valgevereline.
«Kui aumees ütlen, et jõin,» vastas Nozdrjov.
«Sa võid ju rääkida, mida tahad, aga mina ütlen sulle, et sa ei joo kümmetki.»
«No tahad kihla vedada, et joon?»
«Milleks siis kihla vedada?;
«Noh, pane välja oma püss, mille sa linnast ostsid.»
«Ei taha.»
«No pane aga välja, proovi!»
«Ei taha proovidagi.»
«Jah, oleksid ka püssist kohe ilma nagu mütsist. Eh, vennas Tšitšikov, see tähendab, küll mul oli kahju, et sind ei olnud. Tean, et sa ei oleks porutšik Kuvšinnikovist lahkunud. Kui headeks sõpradeks te temaga oleksite saanud! Tema on midagi muud kui prokurör ja kõik kubermangu ihnuskoid meie linnas, kes iga kopika pärast aina värisevad. Tema, vennas, mängib nii galbikut kui ka panka ja kõike, mida tahad. Eh, Tšitšikov, oleksid ikka võinud sinna tulla. Tõesti, igavene siga oled sa selle eest, tõprakarjus sihuke! Suudle mind, kullake, armastan sind pööraselt! Mižujev, vaata, kuidas saatus meid kokku on juhtinud! Noh, mis on tema minule või mis olen mina temale? Tema tuli jumal teab kust, mina ka elan siin… Ja kui palju, vennas, oli tõldu, ja kõik engros. Kukkusin fortuunat mängima: võitsin kaks purki pumatit, portselanist tassi ja kitarri, siis panin veel korra ja lasksin, pagana pihta, veel üle kuue rubla lendu. Ja kui sa veel teaksid, mihuke naistekütt on see Kuvšinnikov! Me käisime temaga peaaegu kõigil ballidel. Üks daam oli hiiglama toredas tualetis: kroogid ja poogid ja kurat teab, mis tal kõik ümber oli… Mina mõtlen endamisi ainult: kurat võtaks! Kuvšinnikov aga, see tähendab, on sihuke lojus, istus tema kõrvale ja kukkus talle prantsuse keeles niisuguseid komplimente puistama, et… Usud, isegi lihtsaid katasid ei jätnud ta vahele. Seda nimetab ta maasikmarja maitsmiseks. Toredaid kalu ja balõkke oli kokku toodud. Minagi tõin ühe kaasa; hea, et märkasin osta, kui veel raha oli. Kuhu sa nüüd sõidad?»
«Sõidan ühe mehe poole,» kostis Tšitšikov.
«Noh, mis sellest mehest, jäta ta! Sõidame minu poole!»
«Ei, ei saa, on asja.»
«Noh, õige mul asja! Mis sa veel välja ei mõtle! Oled sina ikka tümikas küll!»
«Tõesti, on asja, ja pealegi tarvilik asi …»
«Vean kihla, et valetad! No ütle ainult, kelle poole sa sõidad?»
«Noh, Sobakevitši poole.»
Nüüd pahvatas Nozdrjov naerma seda kõlavat naeru, mida lagistab ainult priske, terve inimene, kellel seejuures viimseni paljastuvad suhkurvalged hambad, värisevad ja hüplevad põsed, ning naaber kahe ukse taga, kolmandas toas kargab unest üles, jõllitab silmi ja lausub: «Eh, on ikka naerulusti teisel!»
«Mis siin siis naljakat on?» küsis Tšitšikov mõnevõrra pahasena säärase naeru üle.
Kuid Nozdrjov hirnus kõigest kõrist edasi, korrates sealjuures:
«Oi, halastust, ma päris lõhken naerust!»
«Ei ole siin naljakat midagi: andsin talle sõna,» ütles Tšitšikov.
«Küll saad rängalt kahetseda, kui tema juurde lähed – ta on ju lausa ihnuskoi! Ma tunnen su iseloomu, sa pettud hirmsal kombel, kui loodad leida sealt panka ja tubli pudeli mingisugust bonboni. Kuule, vennas: käigu kuradile see Sobakevitš, sõidame parem minu poole! Millise balõkiga ma sind kostitan! Ponomarjov, tõbras, kummardas maani, ütles: «Ainult teile; otsige kogu laat läbi, aga niisugust te ei leia.» Suur kelm on ta siiski. Ütlesin talle seda suu sisse. «Teie olete ühes meie monopolirentnikuga esimese numbri sulid!» ütlesin talle. Naerab, tõbras, ise silitab habet. Meie Kuvšinnikoviga einetasime iga päev tema poes. Ah, vennas, näe, unustasin sulle ütelda: tean, et sa nüüd rahule ei jäta, aga kümne tuhandegi eest ei anna ma ära, ütlen juba ette. Hei, Porfiri!» hõikas ta akna alla astudes oma teenrile, kes hoidis ühes käes nuga ja teises leivakoorikut balõkitükiga, mida tal oli õnnestunud möödaminnes lõigata, kui ta kalessist midagi võttis. «Hei, Porfiri,» hüüdis Nozdrjov, «too kutsikas siia! On ikka alles kutsikas!» jätkas ta Tšitšikovi poole pöördudes. «Ta on varastatud, peremees ei tahtnud mingi hinna eest müüa. Lubasin talle küll selle võigu mära, mille, nagu mäletad, Hvostõrjovilt vahetasin …» Tšitšikov muide polnud eluilmaski näinud ei võiku mära ega Hvostõrjovi.
«Härra! Kas te ei soovi midagi süüa?» küsis sel ajal vanaeit talle lähenedes.
«Mitte midagi. Eh, vennas, kuidas sai ikka pummeldatud! Muide, anna pealegi pits viina. Missugust sul on?»
«Aniisiviina,» vastas eit.
«Noh, anna siis aniisiviina,» lausus Nozdrjov.
«Anna siis juba mullegi üks pits!» ütles valgevereline.
«Teatris üks näitlejanna, sindrinahk, laulis nagu kanaari lind! Kuvšinnikov, kes istus mu kõrval, ütles: «Näe, vennas, kuluks õige pisut maasikmarja maitsta!» Ainuüksi palagane, arvan, oli viiskümmend. Fenardi keerles neli tundi nagu veski.» Siinkohal võttis ta vanamoori käest viinaklaasi ja eit tegi talle selle eest sügava kummarduse. «Aa, anna siia!» hüüdis ta, nähes Porfirit kutsikaga sisse astuvat. Porfiril oli samuti nagu härralgi seljas mingi vateeritud arhalukk, kuid pisut rohkem võidunud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.