Ülestähendusi põranda alt. Fjodor Dostojevski
ilma esmase põhjuseta, tõrjudes teadvuse vähemalt niigi kauaks eemale, vihka või armasta, et sa ei peaks istuma, käed rüpes. Juba ülehomme, kui mitte varem, hakkad sa ennast põlgama sellepärast, et sa iseennast tahtlikult petsid. Tagajärg: seebimull ja inertsus. Oh, härrased, võib-olla ainult sellepärast ma peangi ennast targaks inimeseks, et ma pole elus suutnud midagi alustada ega lõpetada. Las ma olen pealegi lobamokk, kahjutu, tüütu lobamokk – nagu meie kõik! Jah, mis teha, kui iga targa inimese otsene ja ainus kutsumus on lobisemine, teadlik tühi töö ja vaimunärimine?
VI
Oh, kui mu mittemidagitegemine tuleneks ainult puhtast laiskusest! Jumaluke, kuidas ma siis küll endast lugu peaksin! Peaksin sellepärast, et siis oleksin ma suuteline kas või laiskustki talletama, siis oleks mul vähemalt ükski määratletav omadus, mille olemasolus ma ise võiksin kindel olla. Küsimus: kes sa oled? Vastus: laiskvorst, ja seda oleks enda kohta ülimeeldiv kuulda. Seega oleksin ma positiivselt ära määratud, seega oleks midagi, mida võib minu kohta öelda. «Laiskvorst» – see on tiitel, see on kutseala, see on karjäär! Jah, just, ärge naerge midagi! Ma olen siis õigusega esmajärgulise klubi liige ja tegelen üksnes sellega, et ma lakkamata endast lugu pean. Ma tunnen üht isandat, kes eluaeg uhkustas Lafite’i veinide tundmisega. Ta pidas seda positiivseks omaduseks ja ei kahelnud seega kunagi oma täisväärtuslikkuses. Ta suri rahuliku või õigemini lausa triumfeeriva südametunnistusega, ja tal oli täielik õigus. Mina aga oleksin sellist karjääri teinud: ma oleksin olnud laiskvorst ja õgard, aga mitte lihtlabane, vaid näiteks selline, kes pooldab kõike kaunist ja ülevat. Kuidas see teile meeldib? Mul keerleb see juba ammust ajast peas. See «kaunis ja ülev» on neljakümne aastaga mulle küllalt kõvasti pealuusse kulunud, seda nüüd, mu praeguse neljakümne eluaasta jooksul; aga siis – ohoo, siis oleks kõik läinud teisiti! Ma oleksin endale kohe otsinud vastava tegevuse, ja nimelt – juua kauni ja üleva terviseks. Ma oleksin kinni hakanud igast juhusest, et kõigepealt oma pokaali paar pisarat tilgutada ja juua ta siis tühjaks kõige kauni ja üleva terviseks. Kõik asjad siin maailmas oleksin ma siis kauniks ja ülevaks muutnud; kõige jäledamast ja täielikumast rämpsustki oleksin ma kauni ja üleva välja otsinud. Ma oleksin olnud pisarlev nagu märg käsn. Näiteks on mõni kunstnik maalinud Gay maali6. Ja kohe joon ma kunstniku terviseks, kes Gay maali maalis, sest ma armastan kõike kaunist ja ülevat. Mõni autor kirjutab «nagu kellelegi meeldib»7; kohe joon ma selle ükskõik kellele meeldija terviseks, sest ma armastan kõike «kaunist ja ülevat». Vastutasuks nõuan ma lugupidamist enda vastu ja hakkan taga kiusama igaüht, kes minu vastu lugupidamist üles ei näita. Elan rahulikult, suren triumfeerides – küll see oleks tore, imetore! Ja vägeva vatsa oleksin ma endale ette kasvatanud, kolmekordse lottlõua soetanud, sandelpunase nina välja aretanud, et iga vastutulija oleks mind nähes võinud öelda: «Puhas pluss! Tõeline positiiv!» Võtke, kuidas tahate, härrased, aga meie negatiivsel ajal oleks selliseid hinnanguid ülimeeldiv kuulda.
VII
Ent kõik need on vaid kuldsed unistused. Oo, öelge mulle, kes kinnitas esimesena, kes kuulutas esimesena välja, et inimene teeb jõledusi ainuüksi sellepärast, et ta ei tea, mis on tema tõeline kasu, aga et kui teda valgustataks ja näidataks talle kätte tema tõeline, normaalne kasu, siis lakkaks ta otsekohe jõledusi tegemast, muutuks otsekohe heaks ja üllaks inimeseks, sest olles valgustatud ja mõistes oma tõelist hüvangut, hakkaks ta just headuses nägema omaenda kasu8, ja on ju teada, et ükski inimene ei toimi tahtlikult omaenda hüvangu vastu, järelikult hakkaks ta nii-öelda paratamatult häid tegusid tegema? Oo imevat last, oo puhast, ilmsüütut lapsukest – kunas on see esiteks nii olnud, kõigi nende aastatuhandete jooksul, et inimene toimib ainuüksi oma kasu ajel?! Mida teha nende miljonite faktidega, mis näitavad selgesti, kuidas inimesed tahtlikult, see on – täiesti teades oma tõelist kasu, jätavad selle tagaplaanile ja sööstavad teisele teele, riski peale, hea õnne peale, ilma et keegi või miski neid selleks otseselt sunniks – peale selle, et nad justkui nimme ei soovi minna neile kättejuhatatud teed mööda, vaid rühivad jonnakalt, isepäiselt käia teist teed, rasket ja mõistusevastast, otsides seda peaaegu pilkases pimedas? Eks tähenda see ju tegelikult, et jonnakus ja isepäisus meeldib neile rohkem kui mis tahes kasu? Kasu! Mis on see kasu? Ja kust te võtate selle kindluse täpselt ära määrata, milles inimlik kasu üldse seisneb? Mis siis, kui asi on hoopis nõnda, et inimlik kasu mõningal juhul võib seisneda ja koguni peab seisnema selles, et inimene teinekord endale hea asemel pigem halba soovib? Ja kui asi nõnda on, kui niisugune juhtum on võimalik, siis on kogu see põhimõte tühjaks tunnistatud. Mis teie arvate, kas on niisuguseid juhtumeid? Te naerate; naerge pealegi, härrased, aga vastake siiski: kas meil on inimlikkudest kasudest päris õiget ülevaadet? Kas pole seesuguseidki, mida pole paigutatud ja mida ei saagi paigutada mingisse kategooriasse? Sest teie, härrased, niipalju kui mina tean, võtate kogu oma inimlike kasude registri aritmeetilise keskmisena statistilistest arvudest ja majandusteaduse valemitest. Sest teie kasud on: heaolu, jõukus, vabadus, rahulik elu ja nõnda edasi, ja nõnda edasi; nii et inimene, kes astuks näiteks avalikult ja täie teadmisega kogu selle registri vastu, oleks teie arvates, noh, ja muidugi ka minu arvates obskurant või püstihull, eks ole? Aga siiski on see imelik: millest see tuleb, et kõik need statistikud, tarkpead ja inimsoo armastajad unustavad inimlike kasude loetlemisel ühe kasu alati ära? Isegi arvesse ei võeta teda sel kujul, nagu peaks võtma, ja ometi sõltub sellest kogu arvestus. See poleks ju suur õnnetus – eks võtame ta siis, selle kasu, ja kanname nimekirja. Aga see’p see häda on, et see isevärki kasu mingisse kategooriasse ei passi, ühtegi nimekirja ei sobi. Mul on näiteks üks semu… Ah jaa, härrased, teilegi on ta ju semu; kellele, kellega ta siis semu ei oleks! Kui sel härral midagi teoksil on, kannab ta teile otsemaid ilukõneliselt ja selgesõnaliselt ette, kuidas seda asja tõe ja mõistuse seaduste järgi teha tuleb. Veelgi enam: innustunult ja hingestatult räägib ta teile tõelistest, normaalsetest inimlikest kasudest, sarkastiliselt sõitleb ta lühinägelikke lollpäid, kes ei taipa omaenda kasu ega mõista vooruse tõelist väärtust; ja – täpipealt veerand tunni pärast, ilma igasuguse ootamatu, kõrvalise ajendita, vaid just nimelt mingi seesmise impulsi tõttu, mis on kõigist tema kasudest tugevam, viskab ta hoopis teist sorti viguri, see on: toimib avalikult selle vastu, mida ta ise äsja kõneles – nii mõistuse seaduste kui ka omaenda kasu vastu, noh, ühe sõnaga, kõige vastu… Hoiatan ette, et minu semu on koondkuju, ja sellepärast on siiski raske teda isiklikult süüdistada. See’p see ongi, härrased, kas ei eksisteeri päris tõeliselt midagi seesugust, mis on peaaegu igale inimesele kallim kui tema kõige suurem kasu, või siis (et mitte loogikat ignoreerida) on olemas üks selline kõige kasulikum kasu (just see, mis ikka ära unustatakse, see, millest oli praegu juttu), mis on kõigist muudest kasudest olulisem ja kasulikum ja mille pärast inimene on vajaduse korral valmis astuma kõigi seaduste vastu, niisiis mõistuse, au, rahu ja heaolu vastu – ühe sõnaga, kõigi kaunite ja kasulike asjade vastu, et saavutada ainult seda põhilist, kõige kasulikumat kasu, mida ta kõigest kallimaks peab.
«Nojah, niisiis on ikkagi kasud mängus,» ütlete teie vahele. Lubage, kohe selgitame, asi pole ju sugugi kalambuuris, vaid selles, et see kasu just selle poolest silma hakkab, et ta pidevalt kõik meie kategooriad tühjaks teeb ja kõik süsteemid, mida inimsoo armastajad inimsoo õnne nimel kokku seavad, purustab. Ühe sõnaga, rikub kõik ära. Ent enne kui ma nimetan teile selle kasu, tahan ma iseennast kompromiteerida ja teatan seepärast jultunult, et kõik need kaunid süsteemid, kõik need teooriad, mis inimsoole tema tõelist, normaalset kasu niimoodi selgitavad, et inimsugu seda kasu taga ajades paratamatult heaks ja üllaks muutub, – kõik see on minu arvates olnud siiamaani tühipaljas logistika! Just nimelt logistika! Sest möönda seda teooriat kogu inimsoo uuendamisest tema enda kasude süsteemi läbi on minu arvates peaaegu niisama hea… kui, noh, möönda näiteks koos Buckle’iga9, et inimloomus leebub tsivilisatsiooni mõjul ning muutub järelikult vähem verejanuliseks ja vähem sõjakaks. Loogiliselt paistab ta selle tõestamisega toime tulevat. Ent inimene ihaleb niivõrd süsteemi ja abstraktseid järeldusi, et ta on valmis sihilikult tõde moonutama, on valmis sulgema silmad ja kõrvad, et aga oma loogikat õigustada. Sellepärast ma toongi selle näite,
Mõeldud on N. Gay maali «Püha õhtusöömaaeg», mille kohta Dostojevski «Kirjaniku päevikus» on kirjutanud: «Härra Gay maalis on väljendust leidnud võlts ja eelarvamuslik idee, ja valelikkuse tõttu ei saa ükski võltsing realism olla.»
Vihje N. Štšedrini artiklile «Nagu kellelegi meeldib» («Sovremennik» 1863, nr. 7).
Dostojevski polemiseerib siinkohal N. Tšernõševskiga, kes oma artiklis «Antropoloogiline printsiip filosoofias» (1860) väidab, et: «Mõistlikud on ainult head teod; arukas on ainult see, kes on hea, ja just nimelt sedavõrd, kuivõrd ta on hea.»
Jutt on H. T. Buckle’i «Inglismaa tsivilisatsiooni ajaloost» (1857-1861).