Teatriromaan. Mihhail Bulgakov
atleetliku kehaehituse ja raskemeelsete silmadega mees, välimuse poolest oma venna täielik vastand, maksis mulle esimese veksli summa välja.
Kogu elu maa põhja vandudes sain teise veksli eest raha kuu aja pärast, nüüd juba mingist ametiasutusest, kuhu protestitud vekslid lähevad (vist mõni notariaalkontor või pank, kus olid võretatud kassaluugid).
Kolmanda veksli puhul olin juba targem, läksin teise Rvatski juurde kaks nädalat enne tähtaega ja ütlesin, et olen tüdinud.
Rvatski sünge vend tõstis esimest korda pilgu ja pomises:
«Saan aru. Aga milleks te tähtaega ootate? Võite ka kohe kätte saada.»
Kaheksasaja rubla asemel sain nelisada ja andsin Rvatskile suurt kergendust tundes kaks piklikku paberit.
Ah, Rudolfi, Rudolfi! Aitäh teile nii Makari kui ka Aloisi eest! Aga ei maksa ette rutata, edaspidi läheb veel hullemaks.
Muuseas, palitu ma endale siiski ostsin.
Ja lõpuks saabus päev, kus ma käreda pakasega tulin jälle sellesse ruumi. Oli õhtu. Sajaküünlase lambi valgus käis väljakannatamatult silmadele. Lambi all vineerist vaheseina taga ei olnud kumbagi Rvatskit (kas on tarvis ütelda, et ka teine sõitis ära?). Selle lambi all seisis Rudolfi, palitu seljas, ja tema ees laual, põrandal ja laua all lebasid vast trükist tulnud ajakirja hallikassinised numbrid. Oo, suur silmapilk! Praegu teeb see mulle nalja, aga siis ma olin noorem.
Rudolfi silmad särasid. Peab ütlema, et oma tööd ta armastas. Ta oli tõeline toimetaja.
On olemas üks sort noormehi, ja teie olete neid Moskvas muidugi näinud. Need noormehed viibivad ajakirjade toimetustes numbri väljatuleku silmapilgul, aga nad ei ole kirjanikud. Neid võib näha kõikides teatrites kõikidel peaproovidel, kuigi nad ei ole näitlejad. Nad käivad kunstinäitustel, aga ise ei maali. Ooperiprimadonnasid ei nimeta nad perekonnanimega, vaid ees- ja isanime pidi; ees- ja isanime pidi nimetavad nad ka vastutavatel kohtadel töötavaid inimesi, kuigi nad ei ole nendega tuttavadki. Esietendusel Suures Teatris trügivad nad seitsmendas ja kaheksandas reas ja lehvitavad sõbralikult käega kellelegi, kes istub beletaažis. «Metropolis» istuvad nad otse purskkaevu ääres asuva laua taga ja mitmevärvilised lambikesed valgustavad nende lehterpükse.
Üks neist istus Rudolfi vastas.
«Noh, kuidas teile järjekordne number meeldis?» küsis Rudolfi noormehe käest.
«Ilja Ivanõtš!» õhkas noormees tundeküllaselt ja keerutas raamatukest käes. «Üliarmas, Ilja Ivanõtš, aga lubage mul täiesti otsekoheselt ütelda: meie, teie lugejad, ei mõista, kuidas teie, nii maitsekas inimene, võisite selle Maksudovi loo sisse panna.»
«Säh sulle nüüd!» mõtlesin mina ja mul hakkas kõhe. Aga Rudolfi pilgutas mulle silma nagu vandeseltslane ja ütles:
«Mis tal viga on?»
«Taevake!» hüüdis noormees. «Esiteks… Te lubate mul olla otsekohene, Ilja Ivanovitš?»
«Palun väga, palun väga,» ütles Rudolfi särades.
«Esiteks on ta elementaarselt kirjaoskamatu! Ma võin teile alla kriipsutada kakskümmend kohta, kus on lihtsalt jämedad süntaksivead!»
«Peab otsekohe üle lugema,» mõtlesin ma, hing kurgus.
«Noh, ja stiil!» kisendas noormees. «Mu jumal, kui hirmus stiil! Peale selle – kõik on eklektiline, ilma isikupärata, kuidagimoodi hambutu. Odav filosoofia, pealispinda mööda libisemine… Halb ja lame, Ilja Ivanovitš. Peale muu – ta ju jäljendab!»
«Keda?» küsis Rudolfi.
«Avertšenkot!» prahvatas noormees, pööras ja käänas ajakirja käes ning tõmbas lahti üksteise külge kleepunud lehti. «Avertšenkot kõige lihtlabasemal kombel! Kohe näitan teile.» Noormees hakkas ajakirja sorima, kusjuures mina ajasin kaela õieli nagu hani ja jälgisin ta käsi, aga kahjuks ei leidnud ta seda, mida otsis.
«Kodus otsin üles,» mõtlesin ma.
«Kodus otsin üles,» lubas noormees. «Number on rikutud, jumala eest, Ilja Ivanovitš. Ta on ju lihtsalt kirjaoskamatu! Kes ta niisugune on? Mis haridus tal on?»
«Ta ütles, et on lõpetanud kihelkonnakooli,» vastas Rudolfi silmade välkudes, «aga eks küsige tema enda käest. Palun, saage tuttavaks.»
Rohekas kõduhallus ilmus noormehe palgele ja tema pilk väljendas sõnulkirjeldamatut õudust.
Kummardasin noormehele tervituseks, ta ajas hambad irevile ja kannatus moonutas tema meeldivaid näojooni. Ta ütles «oi», tõmbas taskust ninarätiku, ja ma nägin, et veri nirises mööda ta põske. Ma tardusin.
«Mis teil viga on?» hüüatas Rudolfi.
«Nael,» vastas noormees.
«Noh, ma lähen siis,» ütlesin ma puise häälega, püüdes noormehele mitte otsa vaadata.
«Võtke raamatud.»
Võtsin autorieksemplaride paki, surusin Rudolfi kätt, kummardasin noormehele hüvastijätuks – too surus ikka veel rätikut vastu põske ning pillas jalutuskepi ja raamatu maha –, suundusin, selg ees, ukse poole, lõin küünarnuki vastu lauda ära ja lahkusin.
Sadas lund, laia jõululund.
Ei tasu kirjeldada, kuidas ma kogu öö istusin, ajakiri ees, ja lugesin siit-sealt oma romaani. Väärib mainimist, et ta kohati meeldis mulle, sealsamas aga pani lausa iiveldama. Hommikuks ajas ta mulle õuduse peale.
Järgmise päeva sündmused on mul hästi meeles. Hommikul käis minu juures varastatud ja õnnelikult jälleleitud brauningu omanik, kellele ma kinkisin romaani ühe eksemplari, õhtul aga läksin koosviibimisele, mille organiseeris grupp kirjanikke üpris tähtsa sündmuse puhul: välismaalt oli elu ja tervisega tagasi jõudnud kuulus kirjanik Izmail Aleksandrovitš Bondarevski. Pidulikkus tõotas seda suurem olla, et ühtlasi pidi seda peetama ka teise kuulsa kirjaniku Jegor Agapenovi auks, kes oli Hiina-reisilt tagasi tulnud.
Nii riietumise kui ka mineku ajal olin ma ülimas ärevuses. Olgu kuidas tahes – see oli minu jaoks too uus maailm, mille poole ma püüdlesin, see maailm pidi nüüd minu ees avanema, ja seejuures kõige paremast küljest – õhtul pidid ju koos olema kirjanduselu kõige hiilgavamad esindajad, tema au ja uhkus.
Ja oligi nii – kui astusin korterisse, tundsin lausa hingesütitavat rõõmu.
Esimene, kes mulle silma hakkas, oli seesama noormees, kes eile kõrva naela otsa katki tõmbas. Tundsin ta ära, olgugi et ta pea ümber oli puhas marliside.
Minu tuleku üle rõõmustas ta nii, nagu oleks ta kokku saanud mõne lähedase inimesega, ja surus kaua mu mõlemat kätt, öeldes, et ta lugenud öö läbi minu romaani, ning see hakanud talle päris meeldima.
«Mina lugesin ka öö läbi, kuid mulle lakkas ta meeldimast,» ütlesin talle.
Sattusime kena jutujoone peale, kusjuures noormees teatas, et serveeritakse sammakala tarretises, üldse oli ta lõbus ja elevil.
Vaatasin ringi – uus maailm võttis mind vastu, ja mulle see maailm meeldis. Korter oli ilmatu suur, laud oli kaetud umbkaudu kahekümne viiele inimesele. Kristall sätendas tulede valguses, isegi mustas kalamarjas välgatasid sädemed; rohelised värsked kurgid tõid pähe tobedalt lõbusaid mõtteid mõnest piknikust, millegipärast ka kuulsusest ja muust sellisest. Siis tehti mind tuttavaks silmapaistvaima autori Lessosekoviga ja novellist Tunskiga. Daame oli vähe, aga siiski neid oli.
Likospastov oli õige vagur ja vaikne, ja otsekohe tundsin ma õhust, et küllap ta on auastmelt teistest madalam, et teda ei saa võrrelda isegi mitte ruugelokilise Lessosekoviga, kes on algaja, rääkimata siis veel Agapenovist või Izmail Aleksandrovitšist.
Likospastov trügis minu juurde, me teretasime:
«Nojah,» ütles Likospastov ja ohkas millegipärast. «Soovin sulle õnne. Kõigest südamest. Ja ma ütlen sulle suu sisse – sa oled osav vend. Oleksin võinud lasta käe maha raiuda, et sinu romaan trükki ei pääse, et see on lihtsalt ilmvõimatu. Mismoodi