Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia
ratsutavat sõjamalevat. Päikese käes helkisid kiivrid. Ta istus sadulasse ja andis hobusele kannuseid.
Naine võttis räti peast ja mässis pistriku ettevaatlikult rätikusse, nõnda et ainult linnu pea välja jäi, ning pistis ta hellalt põue. Vöö tapetud vuttidega pani ta endale ümber ja sundis oma äraaetud hobuse liikvele.
XVII
Kui Otšani kindlus paistma hakkas, jaotas Zviad järelejäänud maleva veel kord pooleks, ühe rühma etteotsa pani ta Tao üliku Phanaskerteli, teist rühma juhatas ta ise. Phanaskerteli pidi lähenema kindlusele põhjapoolsest küljest püha hiie poolt. Zviad arvas, et phovid ei julge nagunii pühasse sallu taplema minna. Ta ise liikus edasi piki mäelõhet; jõudnud Otšani kindluse kohale, hakkasid mehed kiiresti mööda nõlva üles ronima. Kui neile pantvange antakse, siis lähevad nad edasi; kui pantvange ei anta, siis võtavad nad kindluse pihtide vahele.
Põhjast piirasid Otšani kindlust mäekünkad, läänest ja idast ligipääsmatud kaljud, lõuna pool laius lauge tasandik, mis piirnes kuivanud jõesängiga. Jõesängi kaldal kasvas harv künnapuumets, vaheldumisi kibuvitste ja astelpõõsastega.
Mäelõhe oli nii sügav, et ratsanik ennast seal vabalt varjata võis. Tõusuks kasutati kariloomade tallatud radu. Sealtkaudu tuligi sõjaväel jõeorust tasandikule jõuda.
Zviad oli saratseenidega sõdides kogenud, et ründava ratsaväe selja taha jääv kuristik mõjub lahingus soodsalt – siis ei tule kellelgi tahtmist taganeda. Saratseenid kaevasid mõnikord meelega selliseid kraave. Seekord abistas väeülemat loodus ise.
Zviad andis käsu, et iga teine ratsanik jätaks hobuse orgu ja järgneks ratsutavale kaaslasele jalgsi. Kaasa tuli võtta kas viskoda, ling või piik. Zviad teadis, et mägilastele annavad eelise phovide ja didolaste tugevajalgsed mägihobused. Lahingutes püüdis ta alati kõigepealt vastase hobuseid võitlusvõimetuks teha, lastes neid rünnata piikide, odade ja viskelingudega.
Veel enne kui Konstantine Otšanisse jõudis, teatasid vahisõdurid kindluse ülemale Zviadi vägede lähenemisest. Vaevalt olid vahid lähenevat malevat märganud, kui kindluses hakati trummi lööma. Tornide otsas süüdati lõkked. Kindlus valmistus kaitseks.
Põhja poolt läbi püha hiie hiilis kindluse poole Phanaskerteli rühm.
Harv künnapuumets aga ei varjanud Zviadi malevat.
Hetke pärast oli lagendik täis phovi ja dido ratsanikke. Esmalt astusid vaenlase vastu välja didolased, nemad torkasid läbi esimeste pealetungijate hobused. Puude vahel ja põõsarägastikus ei tulnud taplusest midagi välja, Zviadi sõjamehed ei saanud siin oma mõõku kasutada.
Kitsas mäelõhe oli Zviadi ratsanikke täis. Üles viisid vaid mõned ahtad rajad ja hobused ei pääsenud üksteisest mööda. Ülal ootasid neid didolased, kes halastust tundmata mehi ja hobuseid tapsid.
Noolte ja odadega läbitorgitud ratsanikud kukkusid hobustelt ja veeresid alla mäelõhesse. Heitunud hobused ajasid end tagajalgadele ja langesid hirnudes rüngastelt alla.
Äkki lendas võitlejate peade kohale kaarnaparv, kurjakuulutavalt kraaksudes laskusid mustad linnud künnapuudele.
Hirnusid peremeheta jäänud hobused, oigasid haavatud, didolased ja phovid kisendasid metsikult.
Zviadi hobune sai haavata ja langes maha. Kannupoiss kihutas ta juurde, virutas didolasele odaga ja Zviad tõukas hiiglasekasvu mehe kaljunukalt alla.
Džavahheti maleva vasak tiib hakkas järele andma, ratsanikud pöördusid mäekuru poole.
Siis väeülem Zviad vihastas, «ta hõikas oma sõdalasi, pasunad puhusid ja nad tormasid edasi nagu metsalised».
Samtshelased tulid hobuste seljast maha, ronisid mööda mäenõlva jalgsi üles ning istusid ülal uuesti hobustele. Džavahhid paljastasid mõõgad ja sööstsid vaenlasele vastu. Tapeti arvutul hulgal phovilasi ja didolasi, Otšani kindluse ümber jäi laipu lademetena. Veel kord puhuti kuningaväes pasunat, parem tiib asus pealetungile ja vallutas kindluse ees seisva kõrgendiku.
Phovilaste väge juhatas vanem Gudušauri. Kõrgendikul teatati talle, et Phanaskerteli on tunginud hiiemetsa. Teades, et phovilased ei julge hiies võidelda, saatis ta sinna suure didolaste rühma. Phanaskerteli malev ei kasutanud odasid ega piike; metsast välja tulnud, hakkas ta kohe mõõkadega ründama.
Didolased sattusid ärevusse, sest Phanaskerteli meeste mõõgad purustasid nende saableid nagu jääpurikaid.
Gudušauri tahtis didolastele appi rutata, kuid juba tõmbusid need tagasi. Phanaskerteli malev hakkas liikuma esimese kindlusetorni poole. Gudušauri mõistis, et ta ei tohi oma kohalt lahkuda, või muidu tungivad Zviadi väed talle ka selja taha. Ta hüüatas, paljastas mõõga ja viis viissada ratsanikku Zviadile vastu.
Tao malev kohtas neid võitlusvalmilt.
Väeülem Zviad kannustas oma kogukat täkku ja kihutas ummisjalu Gudušauri madalakasvulisele tšerkessi hobusele peale. Oruvanem põikas kõrvale ja virutas talle mõõgaga. Zviad lõi ta hoobi tagasi ja oruvanemale jäi kätte vaid mõõgapära. Talle ei jõutud veel uut mõõka ulatada, kui Zviad ta juba vööni pooleks raius.
Väeülemat ründas oruvanema poeg Thorgvai, kuid noormehe tuline traavel hakkas perutama ja Thorgvai mõõk tabas vaid Zviadi täku kõrva.
Näinud, et kuninga sõjameeste mõõgad lõikavad luud ja rauda, pöörasid phovilased otsa ümber ja kihutasid püha hiie poole.
Kindluseväravad löödi sisse. Kindluseülem palus vaherahu ja lubas pantvange anda.
Samal päeval raiuti tal pea otsast ja ta surnukeha riputati üles kindlusetorni.
Zviad võttis saagiks rohkesti sõjavarustust ja relvi ning purustas Otšani kindluse.
Koidu ajal hakkas ta mööda orgu Kvetari poole liikuma, teel ei kohanud ta enam mingit vastupanu.
Phovid tulid talle vastu ja pakkusid aralt soola-leiba, oruvanemad aga olid endale patukahetsuse märgiks köie kaela sidunud ja palusid rahu.
Vihane Zviad käskis nad samade köitega kellatornidesse üles puua. Teel võttis ta vange, täiendas veel oma relvatagavara ja laskis orupealikutel pantvange tuua. Kõik arvasid, et Zviadi järgmine löök tabab Kvetari linnust. Et Kolonkelidzele hirmu peale ajada, kasutas väeülem tõepoolest Kvetarisse viivat teed.
Kolonkelidze oli juba enne Konstantine Arsakidze tulekut salakuulajailt kuulnud kuningavägede saabumisest Phovimaale. Kolm päeva tagasi olid ka Mamamze ja Tohhaisdze talle teatanud, et kuningas ja Zviad tulevad suurte malevatega Kvetari peale. Eristav oli tahtnud Zviadi vägedele vastu astuda Gudamakaris, sest Mamamze ja Tohhaisdze olid nõustunud temaga ühinema üksnes siis, kui ta viib oma väed Aragvi orgu. Ent nüüd oli väeülem Kolonkelidzest ette jõudnud ja Mamamze keeldus mässajaid toetamast, kartes, et Zviad teeb kõigepealt maatasa tee äärde jääva Korsatevela.
Kolonkelidze oli arvanud, et Kvetarisse jõudes on Zviadi malev oruvanematega kähmeldes ning mäelõhede suudes asuvate kindluste vastupanu murdes juba jõuetuks jäänud. Ta oli nõuks võtnud linnusest väljuda ning anda vaenlasele linnuse lähistel lõplik hoop.
Kui õnn peakski Zviadi poole kalduma, siis võib ta ju uuesti linnusesse sulguda. Saabuv talv on tema liitlane, ilma toidumoonata ei pea kuningaväed linnuse all kevadeni vastu.
Ent Otšani kindluse langemine, didolaste lüüasaamine, Phanaskerteli väe ilmumine, mis lõikas ära tee mägedesse, ning lõpuks luud ja rauda lõhestavad mõõgad – kõik need asjaolud hirmutasid Kolonkelidze ära ja sundisid teda oma kavatsust muutma.
Ta oli juba otsustanud Zviadile pantvange saata, kuid siis saabus kiirkäskjalg Uplistsihhest, kes teatas, et kuningas koos saatjaskonna ja suure sõjamalevaga on teel Kvetarisse. Anti edasi, et kuningas nõuab pantvange ja tahab sõlmida rahu, et siis ühiste jõududega rünnata Kahheti-Hereti piiskoppi. Thalagva Kolonkelidze teadis, et Giorgi, kes on võitluses välisvaenlastega «kartmatu otsekui kehatu vaim», püüab riigis verevalamisi vältida.
Seepärast arvas ta, et olles allutanud Phovimaa ja kihutanud