Toronto. New York. Los Angeles. Olev Remsu
mingit looduslikku seost, ent siin on vahtraleht justkui valitsev tunnus, tekitab meeleolu, mida võiks ehk nimetada Kanada-pärasuseks.
Toronto saarelt avaneb majesteetlik vaade pilvelõhkujatele. Järve rõhtpind lõikub kõrghoonete vertikaalsusega ja niisugune visuaalne kontrast mõjub eriti tugevalt. Oo, osa pilvelõhkujaid koguni peegeldub järvepinnalt, otsekui oleks pea peale pandud! Efektne!
Lisaks teletornile küünib teistest pilvelõhkujatest välja First Canadian Place, mis asub oma 298 meetriga ja 72 korrusega kõrghoonete maailmaedetabelis praegu 34. kohal, ent ehitamise aastal 1975 oli 8. kohal. Silma paistab ka praegu 55. kohta hõivav Scotia Plaza – 68 korrust ja 275 m kõrge.
Vaade pilvelõhkujatele Toronto saarelt
Scotia Plaza – kõrguselt maailma 55. hoone
Suurlinna filmidest tuttav panoraam
Ent kõrged-kõrged kraanad nagu kurenokad töötavad – ehitatakse ikka uusi ja uusi pilvelõhkujaid, kuna neid rajada on kõige odavam. Maksavad miljardeid, ent sisse toovad veel rohkem. Raha on see, mis hoone kõrguse määrab.
Suur osa tänaseid suurlinnafilme filmitakse tegelikult Torontos – esiteks on linnapanoraami kasutamine siin odavam kui New Yorgis või Los Angeleses, teiseks on pilvelõhkujadki siin muljetavaldavamad, kuna neid saab vaadata eemalt. Asi lahendatakse lihtsalt. Kõigepealt näeb filmivaataja mõnd kuulsamat kohta New Yorgis või Los Angeleses, mille ta ilmtingimata ära tunneb, filmivaataja kinnistab endale, et ahaa, tegevustik toimub seal ja seal, ning edasi ei pane tähelegi, et tegelikult on film tehtud mujal.
Öeldagu mis tahes, kuid mulle pilvelõhkujad meeldivad! Ent… Mõni päev hiljem käisin pargis, kuhu on korjatud tükke nendest majadest, mis olid Yonge Streetil enne pilvelõhkujaid. Oli seal sambaid, fassaadikaunistusi, tänavalaternaid, tihti vaskttahvlil juures kadunud hoone kontuurpilt ja seletus, kust too detail pärit on. Ja siis mõistsin, milline suurepärane arhitektuur on lammutatud! Ma määraksin selle uusklassitsimiks ja juugendiks, aga ma tean, et anglosaksidel on arhitektuurivoolude eristamiseks oma nimetused. Kanada euroopalik ajalugu on ise juba üsna lühike, kuid pilvelõhkujate püstitamisega on sealt veel sadakond aastat maha kustutatud. Kahju, väga kahju. Tekib tunne, et kedagi või midagi on ülekohtuselt tapetud.
Ja kuidas on selline kummaline park tekkinud? Leidus teadlikke inimesi, kes esmalt vanade majade lammutamise vastu võitlesid, ja kui nad võitluses rahale alla jäid, korjasid ekskavaatorikoppadest ja kallurautode kastidest kokku iseloomulikumad detailid ning tõid need siia, et eksponeerida igavesti kadunud linna ning süüdistada inimeste ahnust ja rumalust. Kas siis tõesti ei oleks saanud oma pilvelõhkujaid ehitada niimoodi, et oleks säilitatud vähemalt nende kaunite majade fassaadid? Ei, siis oleks ehitamine kallimaks läinud, mõned tulutoovamad ruutmeetrid büroopinda oleks vähem olnud, ja seda ärimehed endale ei luba.
Pilvelõhkujas on nähtud püsti fallost nagu kirikutorniski, mehe teohimu ja tahtejõudu, püüdu jumala poole, soovi jumalat käega katsuda.
Ent pilvelõhkujate all kihavad kõnniteed kerjustest, keda on uskumatult palju, mujalgi kui ainult kesklinnas Ontario järve kaldal. Peaaegu igale kirikutrepile oli end seadnud elama mingi pere või üksikhulkur, elasid nad siis telgis või mingil madratsil. Eriti rohkelt oli neid hüljatuid minu elamise, Tartu College’i lähedal Bloori W-Streeti ja Madisoni avenüü nurga lähedal. Tõtt- öelda ei ole ma nõnda tihedalt kerjuseid näinud ei kuskil Araabia riigis ega isegi mitte Petseri kloostri peavärava ees.
Hakkame mõtlema. Kanada kuulub elatustaseme ja elukvaliteedi poolest maailma riikide esikümnesse, siin on ameerikalik tootmishoog ja skandinaavialik sotsiaalkaitse. Kuidagimoodi on need kaks asja – üks marukapitalistlik ja teine sotsiaaldemokraatlik – ühitatavad ning Kanada on siin ehk parimaks näiteks maailmas.
Multikulturaalses ühiskonnas on ka multirkulturaalsed almusepalujad. Ehkki ma ei hakanud neid õnnetuid üle lugema, võis silma järgi öelda, et värvilised ei domineerinud. Valgenahalisi kerjuseid ei olnud sugugi vähem kui teisi, üsna palju väristasid kätt noored. Kohati jäi mulje, et tudengid on otsustanud pidada õppimises mõni tund pausi ning teenida peatuulutamise ajal priske kopika. Oli neid, kes mingit pilli mängisid, oli niisama lamasklejaid. Oli neid, kes kandsid kaltsuvammuseid, oli ka päris viisakalt rõivais santijaid, vaata et uhkem rüü seljas kui neil, kes münte nende almusetopsikutesse kõlksatasid. Korjekarpideks olidki peamiselt papist kohvikopsikud – ju käidi vahepeal kohvikus ennast turgutamas. Politsei suhtub kerjustesse rahulikult: kuni nad möödakäijaid ei tülita, ei luba seadus nendega midagi peale hakata. Ja miks ka peaks?
Kerjusterivi on omamoodi kontrastne dekoratsioon jõukusele, mis Kanadas igal pool silma hakkab. Aga kust nad ometi tulevad? Lihtne on süüdistada inimesi laiskuses: näe, ei viitsinud õppida, ei viitsi tööd teha, armastab logelda ja kätt väristada. Mõned kerjused ei viitsinud isegi kerjata, paigal püsida ja almust paluda.
Kõnniteed kihavad kerjustest
Kui ma sealsamas Bloor W-Streetil ühest aeglaselt kõndivast korralikult riides inimesest möödusin, küsis ta minult raha.
“Helde aeg, miks ma peaksin teile raha andma?” uurisin temalt.
Mees seletas, et ta on skisofreenik – näeb ja kuuleb seda, mida pole olemas.
“Kas te siis sotsiaalabi ei saa?” tahtsin teada.
“Saan küll, aga sellest jääb väheseks,” põhjendas mees.
Ehkki hull tekitab hirmu – mine tea, mis ta ette võtab, kui ei saa seda, mida soovib –, vastasin talle, et minu arvates võib tema pension olla suurem kui minu sissetulek, ja ta oli sellega lahkelt nõus, kui kuulis, et ma olen Ida-Euroopast. Just sellise vastuse tõttu usun, et mees skisofreeniaga ei luisanud, kuigi võimalik on ka variant, et tegemist oli simulandiga.
Oletamisi sain ka jälile, miks see mees kõndis, miks ei püsinud ta paigal ühel kohal nagu teised santijaid. Nägin dokumentaalfilmi Toronto kerjustest. Üks filmi autor oli end maskeerinud sandiks, endal diktofon taskus, kolleeg filmis teda varjatud kaameraga.
Tuli välja, et kerjuste seas valitseb raudne hierarhia: parimatele kohtadele pääsevad ainult autoriteedid, teised surutakse jõu ja ähvardustega eemale. Filmi libakerjusest autoril ei lastud sugugi rahulikult end kõnniteele mütsitööle seada, ta aeti minema, tal hõõruti rusikat nina all. Siiski sai libakerjus paljugi teada. Tuli välja, et parimatel kohtadel teenivad kerjused kuni 200 dollarit (2000 krooni) päevas, mis on suur raha isegi kanadalase jaoks ja ületab meie Riigikogu liikme sissetuleku poolteisekordselt. Ja ehkki meie riigikogulasel on palga kõrval muidki sissetulekuid ja soodustusi, ei jää Toronto kerjused selleski maha. Nemad saavad veel kas töötu abiraha või sotsiaaltoetust – see 200 dollarit päevas on neile vaid kõrvaltuluks.
Jää hüvasti, Toronto, miljonäride ja rikaste kerjuste linn!
Teekond Ontarios
Kui juba olen Põhja-Ameerikas võõras, siis teen seda, mida põhjaameeriklane naljalt ei tee. Nimelt sõidan Torontost New Yorki bussiga, kuna mulle lihtsalt meeldib liikuda maa peal. Lennukiga lennates läheb elamus kaotsi, ehkki võiks arvata, et pilvitu ilma korral avaneksid hunnitud vaated Ontario järvele ning paarile suurlinnale, millest tuleb üle lennata. Ent vahest ei saa kohta akna alla? Rongisõit on ära proovitud eelmisel korral.
Võiks küsida: mitu rongi päevas sõidab lugeja arvates Toronto ja New Yorgi vahel? Sama suurusjärku Peterburi ja Moskva vahel kurseerib ööpäevas umbes kakskümmend viis rongi. Vastus: üks. Ja teine küsimus: mitu bussi sõidab päevas Torontost New Yorki? Peterburi ja Moskva bussiühendust ma ei tea, aga oletan, et see on väga tihe. Vastus: kaks.
Põhja-Ameerikas domineerib pikkadel ja keskmistel teekondadel liiklusvahendina kindlalt lennuk, lühemate maade puhul auto ning rongi ja bussiga sõidavad ainult imelikud inimesed.