Väikelinna šerif. Peeter Urm
Nad olid ju toime tulnud mitu kuud ilma korravalvurita ja juhtunud polnud midagi. Ärevus, mis oli kihama pannud suured linnad, paistis oma tõusuvees neist mööda loksuvat. Vaevu siia tulnud, olin minagi juba valmis seda nende kombel uskuma. Aga kui petlik see oli!
Rahvast oli rannas päris tublisti. Uudsed asjad minu jaoks olid siin piki randa paigutatud riietumiskabiinid. Siin-seal liival lebas päevitajaid, väike punt mängis ringis palli ja Anna viipas neile.
„Lähme nende juurde, Harri,” kutsus ta mindki, nööpis kleidi lahti ja oligi supelriiete väel. Ta oli pikk sihvakas tüdruk, näost päris kenake ning üsna arenenud kehaga. Kuid ma kavatsesin hoida temaga distantsi. Ta kippus käituma minuga nagu oma teismelistest sõpradega.
„Mulle ei meeldi plikatirtsude järelt liivalt palle korjata,” laususin kuivalt. Parem oli kohe selge vahe sisse teha, ütlesin endale.
Ta vihastaski paugupealt, kehitas solvunult õlgu, pööras kannalt ringi ning lonkis sõprade juurde. Tõstsin riided kuhilasse ja läksin ujuma. Kaks kutti kimasid mootorratastel kohutava plärinaga otse veepiiril minust mööda. Viibutasin rusikat ja sumasin sisse. Vesi oli soe, sest siinne rand oli madal. Ujusin kaua ja mõnuga. Kui tagasi tulin, istus Anna juba ühe mootorratturi selja taga ning nad tiirutasid piki liivaluiteid. Tõmbasin kaasavõetud teki laiali ning heitsin maha. Ilmatuma mõnus oli. Sulgesin silmad ja hakkasin veeretama tulevikumõtteid. Järgmisel nädalal sõidan Tartu ja ajan oma ülikoolipaberid korda ning niipea kui esimese avansi saan, ostan ka sõrmused ära. Ja võib-olla sel või järgmisel nädalavahetusel sõidab ka Angelika mulle külla. Mu keha tõmbus meeldivalt pingule, kui mõtlesin, mis me siis kõik omavahel teha võime.
„Harri,” katkestas mu mõtted vali hääl otse minu jalgade juures ning ma avasin silmad. Anna seisis, jalad liivas, kahe džiinides võõra tüübi seltsis teki otsa juures ning vahtis mind silmi kissitades. Taipasin nüüd üllatudes, miks ma teda nii hästi kuulsin. Hirmus võrriplärin oli lakanud, neil oli villand saanud. Mõlemad võrrid seisid üsna meie ligidal ja kolmas, mustas trikoosärgis kutt askeldas tagumise juures.
„Võta koomale,” käsutas Anna mind, nagu teeks ta seda iga päev, ning istutas end prauhti minu kõrvale. Ta viipas noormeeste suunas, kes näisid end niigi koduselt tundvat. „Tulge kah, saa tuttavaks, Harri, Repo ja Ats ja mis too kolmas oligi … Neil on õltsi ja nad arvavad, et võiksime kaarte mängida.”
Ta ütles seda peaaegu mõnitaval toonil. Aga tekk oli ju tema oma. Niisiis surusin kuttidel kätt ja lasin nad tekiservale. Nad ütlesid endid olevat Tallinnast pärit suvitajad. Istusime seal veel tunnikese, siis tulime koju ja ma kirjutasin Angelikale oma esimese kirja.
Olin end oma kabinetis sisse seadnud. Uurisin järelejäänud pabereid, leidsin paar kausta ringkirjade ja määrustega ning hunniku avamata kirju. Oli mu eelkäija kes ta oli, aruannetega polnud ta igatahes end vaevanud. Kuidas oldi siin hakkama saadud keskusega Tallinnas ja eriti major Nikitiniga, jäi mulle täiesti arusaamatuks. Aga mind oli hoiatatud ning ma kavatsesin seda respekteerida. Võtsin puhta kausta ning alustasin otsast peale. Lisaks vajasin hulga formulare, et pidada korras statistikat. Järgmine kord Tallinna sõites toon neid kaasa ning lasen end veel kord major Nikitinil instrueerida, mis talle kahtlemata meeldib. Kuna teine miilits asus Kiivast alles kolmekümne kilomeetri kaugusel, tuli mul peale Kiiva korda hoida ka seda ümbritseval üsna laial maa-alal. Sellel asusid mõlemad kalurikülad, Sotsialismi Võidu kolhoos ning naabruses asuv Kiltsi küla. Tegin endale ka kohe päevaplaani. Iga päev kell 9-14 võtan vastu piirkonnavoliniku töökabinetis ja kaks korda nädalas käin ära nii kolhoosis kui kalurikülades. Kinnitasin sellekohase teate oma uksele ja alevinõukogu koridori teadetetahvlile. Ja muude ettearvamatute juhtude tarvis lisasin juurde ka oma siinse elukoha aadressi ning telefoninumbri. Pärastlõunal käisin läbi kõik kolm aleviku kauplust ja postkontori ning esitlesin ennast. Samal pärastlõunal koostasin ka oma esimese protokolli ― purjus mehele, kes oli pooleldi kogemata lõhkunud kaupluse vitriini. Nähtavasti oli kuuldus minu ilmumisest üsna kähku levinud, sest järgmisel õhtul sain ma esimese väljakutse.
Risti Joonas oli kuuskümmend viis täis, aga jõudu ja kangust oli temas veel küllaga. Tihedais hoolimatult kammitud juustes ning mustavas habemes oli halligi üsna napilt. Kui ta aru pidades keset koridori seisis, tundus tema kõrge jändrik keha täitvat seda tervenisti. Piisavalt järele mõelnud, silmitses ta kaht ootajat ukse taga. Need mõlemad mehed olid tast nooremad ja küllap oli neidki siia toonud pigem uudishimu kui tahe. Nemadki pidid kõhklema, kas polnud kõik see tulnud liig vara ― liiga ebakindel tundus veel kõik. Aga kui need mehed võisidki veel oodata, polnud temal, Risti Joonal, enam sugugi aega. Temal mitte … Nõndaks, tuldi välja ja mõlemad mehed läksid koos sisse. Siis ei lähe enam kaua …
Naine istus laua taga ja näis pisut hämmeldunud.
„Oli sul midagi muret, Joonas?” küsis ta siis otse.
Mees vaikis viivu. Kuidas võis naine nõnda tema poole pöörduda, sest kas ei tundnud ta teda läbi kogu tema elu?
„Sa võid mind ka lihtsalt isaks kutsuda,” sõnas ta tusaselt. Nüüd oli naisegi kord vaikida. „See on mulle harjumatu,” sõnas ta siis, „isaks olemine ei tähenda ainult minu ema tundmist.” Jah, Maretis, tema tütres ning alevinõukogu esimehes, oli sama tihket kangust kui tas endaski. Kuid üpris tihti oli see võtnud Risti Joona arvates vale suuna. Aga ta ei tulnud siia tüli norima.
„Ma lugesin, see uus omandiseadus, nüüd siis lubatakse jälle talusid teha?” uuris ta.
„Jah,” vastas naine kärmelt, „me toetame seda ja valitsuski toetab.”
„Kui kauaks?” küsis teine nüüd järsult täis salvavat kahtlust. Naist näis see toon pahandavat, aga pigem oli see vari, mis libises üle ta näo, andes kohe ruumi harjunud kannatlikkusele.
„See on nüüd seadustes kirjas,” ütles ta, „ja kindlasti peetakse sellest kinni. Aeg on muutunud, väga kõvasti muutunud.”
Mees vaikis ja silmitses teda viivu. Võib-olla oligi Maretil, tema tütrel, õigus, aga ohte teadis ta vähem. Mida võiski panna üks ilusaid sõnu seadma harjunud tarkus tema, Risti Joona tarkuse kõrvale? „Hästi,” ütles ta, „siis tahan ka mina talu teha, ma tahan oma talu tagasi.”
Need sõnad avaldasid mõju, ta nägi seda selgesti naise näost. Tolle ilmesse oli siginenud nõutus.
„Maade tagastamise asjus pole veel täit selgust,” sõnas ta aeglaselt. „Ma tean, Joonas, et sulle on ülekohut tehtud, aga küllap saab seegi korda. Sinu maa peal elavad praegu inimesed ja pole nemad süüdi, et aeg selline oli. Momendil tehakse talusid ainult vabade maade arvel. Mine meie kolhoosi ja räägi esimehega.”
„Eile ütles üks mees, et Sotsialismi Võidu kolhoosi esimees oli kõigile, kes küsisid, ära öelnud ― tal polevat vaba maad. Aga mina ei tahagi võõrast, mulle piisab oma isa ja sinu vanaisa maast küll. Miks see seadus, mis talusid lubab teha, minu talu siis minule keelab?”
„Seadus lubab inimestel elada, kus nad elavad, ja ei luba neid ära ajada. Majad, mis on ehitatud ükskõik kelle maa peale, saavad aiamaad enda ümber ja see jääbki neile. Seadus kaitseb inimesi, kes elavad sinu maa peal, Joonas.” Esimehe hääl kõlas leebelt. „Püüa sellest aru saada, Joonas, me võime armastada vana, aga kunagi ei õnnestu meil teda päris endist viisi kokku panna.”
Võib-olla mõtles naine sellega pisut rohkemgi, aga tema sõnad ainult ärritasid vana meest. Pilk tihedate kulmude all oli muutunud jäiselt liikumatuks. Tugevad jooned mehe näos olid veelgi teravnenud, muutes selle ilme jõhkraks. Ta vaatas naist üksisilmi ja see side, mis neid pidanuks ühendama, näis jälle sulgunud riivide taha.
„See oli kunagi ka sinu vanemate kodu, aga kui sa oma verd vaenlastega segi oled pritsind, siis ei saa see sulle muidugi olla tähtis.” Rohkem sõnagi lausumata astus Joonas ukse juurde ning läks. Naine vaatas talle veidi kahju tundes järele. Kas polnud seadus Risti Joona taoliste näol pannud talle õlule liialt suure koorma, küsis ta endalt.
Ta ronis mööda kivitreppi üles ja tundis vastumeelsust.