Spioonid. Michael Frayn
midagi?”
„Ei.”
„Ei.”
Kas ta nägi meid? Kas ta sai aru? Kui kaua ta on meid jälginud? Jääme kolmekesi kõik endale kindlaks, teadmata täpselt, kuidas olukorda lahendada.
„Miks teil nii naljakas ilme on?”
Mina ja Keith vaatame teineteisele otsa. See on tõsi – meil on tõesti naljakas ilme. Aga raske on arvata, milline ilme oleks sobiv, kui räägid inimesega, kellel, nagu me teame, on hiljuti olnud salakohtumine Saksa sõnumitoojaga. Ja kui me ei tohi talle mõista anda, et me teame.
Ta paneb raamatukogu raamatu lauale, võtab uue ja siis kortsutab kõhklevalt kulmu. „Kas see pole mitte sinu luup?” nõuab ta. „Ja mida taskulamp siin teeb? Ja peegel?”
„Me lihtsalt mängisime,” vastab Keith.
„Noh, sa tead, et te ei tohiks siin mängida,” lausub ema. „Minge õige õue mängima.”
Keith paneb luubi sõnatult taskusse. Me võtame vaikides taskulambi ja peegli. Ma heidan pilgu tagasi, kui Keith välisukse avab. Tema ema silmitseb meid endiselt mõtisklevalt elutoa ukseavast, imestades meie käitumise üle peaaegu niisama palju kui meie tema tegevuse üle.
Ning kogu maailm on kujuteldamatult ja pöördumatult muutunud.
Niisiis mängime nüüd õues, nagu kästud.
Vaadates sellele ajale läbi pikkade aastate koridori, tundub mulle, et see võis olla üks pöördepunkte – et kõik oleks läinud hoopis teisiti, kui poleks olnud Keithi ema lihtsat mõtlematut soovitust – kui me oleksime läinud tagasi Keithi mängutuppa ja arutanud oma vapustavat avastust seal, tema ametlike mänguasjade rahulikus ja korrastatud maailmas. Aga majast väljaspool on ainult üks koht, kus me saame rääkida nii, et meid ei nähta ega kuulda, ja sinna minnes ületame me piiri ja jõuame hoopis teisele maale.
Kui teada õiget kohta põõsaste vahel, mis kunagi moodustasid Braemari maja esise heki, saab taimekardina eest lükata ja roomata okste alt nagu mööda madalat vahekäiku salakambrisse, mille oleme endale tihnikusse raiunud. Selle põrandaks on paljas kõva muld. Rohekas videvikuvalgus kumab läbi lehtede. Isegi vihm tungib harva nii sügavale. Kui me salakambris oleme, ei näe meid keegi maailmas. Oleme kaugel šokolaadivõidest ja hõbedastest pildiraamidest.
Kaks suve varem oli see olnud meie laagriplats, kus me kavandasime ekspeditsioone Aafrika džunglisse ja varjasime end Kanada kuningliku ratsapolitsei eest. Eelmisel suvel oli see peidupaik, kus tegime linnuvaatlusi. Nüüd pidi sellest saama hoopis tõsisema ettevõtmise peakorter.
Keith istub rätsepaistes maas, küünarnukid põlvedel, pea käte vahel. Mina istun rätsepaistes tema vastas, panemata peaaegu tähelegi oksa, mis mu selga torgib, ega tillukesi niidi otsas rippuvaid olendeid, kes juustesse kinni jäävad ja särgikrae vahelt sisse kukuvad. Kujutan ette, et mu suu on järjekordselt pooltöllakil, kui ma alandlikult ootan, et Keith teataks, mida me peaksime arvama ja tegema.
Praegu on mul väga raske toonast tunnet taastada – see on nii suur ja keeruline. Võib-olla kõige silmatorkavam on nende tunnete suurus. Pärast kõiki neid päevi ja aastaid, täis väikesi hirme ja tüdimust, väikesi taakasid ja rahulolematust, on meie ellu saabunud midagi tähtsat. Meile on usaldatud suur ülesanne. Me peame oma kodumaad vaenlaste eest kaitsma. Mõistan nüüd, et sellega kaasnevad hirmuäratavad raskused ja valusad lojaalsuskonfliktid. Olen saanud sügavat aimu sellest, kui tõsised ja kurvad asjalood on.
Tugevamini kui kunagi varem tunnen, milline au on olla Keithi sõber. Tema perekond on omandanud legenditegelaste kangelaslikud proportsioonid – õilis isa ja reeturlik ema, kes etendavad lakkamatut konflikti hea ja halva, valguse ja pimeduse vahel. Nüüd asetab saatus ka Keithi enda nende kõrvale, et ta toetaks ühe au, karistades teise autust. Ja minule on antud oma tagasihoidlik koht kangelasele vajaliku ustava kilbi- ja mõõgakandjana.
Mõistan vist ka seda, et sündmuste puhul, mida me läbi elame, on ta midagi enamat kui peategelane – et ta on mingil salapärasel moel nende looja. Ta on seda olnud ka varem, näiteks härra Gorti sooritatud mõrvade ja mandritevahelise raudtee või meie majade vahelise maa-aluse tunneli ehitamise puhul. Iga kord lasi ta sõnad lendu ja need said tõeks. Tema rääkis loo ja lugu ärkas ellu. Aga mitte kunagi varem ei ole see tõelisuseks saanud, mitte päriselt, mitte sellisel moel nagu seekord.
Nüüd ma siis istun ja vaatan teda ainiti, oodates, et ta teataks, mida me hakkame tegema seikluses, mille ta on meile loonud. Ta istub ja vaatab maha, sügavale mõtetesse vajunud, pealtnäha minu olemasolu unustanud. Mõnikord tuleb tal selline tuju, et ma olen tema jaoks niisama nähtamatu kui ta isa jaoks.
Ent üks minu ülesandeid tema mõõgakandjana on tema kujutlusvõimet kasutute soovitustega toetada.
„Peaksime su isale rääkima.”
Ei mingit vastust. Ma saan aru, miks, niipea kui olen sõnad välja öelnud ja kujutluspilt sellest, mida see tähendaks, mu silme ette kerkib. Näen vaimusilmas, kuidas me astume tema isa juurde, kui ta aias tööd teeb ja vilistab. „Issi, Stephen ja mina lugesime emme päevikut…”
Ei. „Või politseile,” pakun ma.
Ma pole päris kindel, kuidas see peaks välja nägema. Mul ei ole asjadest politseile teatamisega kogemusi – pole aimugi, kust politseid leida, kui teda vaja läheb. Politsei tuleb siis, kui ta tuleb, nad kõnnivad tõttamata poodidest mööda, sõidavad aeglaselt rattaga tänaval. Ning jah, nüüd väntab üks politseinik minu kujutluses vastutulelikult mööda tänavat lähemale. „Vabandage,” ütleb Keith viisakalt, samal ajal kui mina tema selja taga ootan. Politseinik peatub ja paneb jala maha, nagu tol päeval tädi Dee maja ees. Ta vaatab umbusklikult minu ja Keithi poole, nagu laste poole, kes tookord elevusega tema kõrval mööda tänavat jooksid. „Minu ema,” ütleb Keith, „on…”
Aga sõnad ei lase end kujutleda. Politseinikule öelduna mitte. Igal juhul ei tule Keithilt vastust.
Teen järgmise katse: „Võiksime härra McAfeele anonüümkirja kirjutada.”
Härra McAfeest saab mõnikord õhtuti või nädalavahetuseti lahke politseinik, kellel on kiivri asemel peas lame nokkmüts, ja mis peamine, me teame, kust teda leida – Keithi naabermajast. Kirjutasime talle juba ükskord anonüümkirja, milles paljastasime informatsiooni härra Gorti kohta. Keith kirjutas selle ise, moonutades oma käekirja. Ta adresseeris selle härra Mercaffyle ja teatas talle, et me leidsime neli inimese selgroogu. Seni pole härra Gorti vahistamisest vähimatki märki.
Keith virgub transist. Ta otsib kobamisi käigu tagumises otsas okste alla peidetud lamedat kivi ja võtab võtme, mida me selle all hoiame. Käigu ühes küljes on mõlkis must plekklaegas, mille me leidsime majarusude vahelt ja mis on lukustatud mulle eelmiseks sünnipäevaks ratta jaoks kingitud tabalukuga. Ta teeb laeka lukust lahti ja paneb logiraamatu teiste asjade juurde, mida me seal hoiame ja mis on niisama korralikult oma kohale asetatud nagu Keithi ametlikud mänguasjad. Laekas on allatulistatud Saksa lennukist pärit väändunud metallitükk; värvipliiatsijupp, selline, mida õpetajad tööde parandamiseks kasutavad, üks ots sinine ja teine punane, ning mille me nagu laekagi leidsime preili Durranti elu rusudest; küünlajupp ja toos tikke; neli 22-kaliibrilist kuuli, mille Keith koolis tankimudeli vastu vahetas; ja Suurbritannia lipp, mida me impeeriumipäeva ja kuninga sünnipäeva tähistamiseks üles okstele laotame.
Keith võtab laekast meie kõige salajasema ja pühama asja – täägi, millega tema isa viis sakslast tappis.
See lihtne kirjeldus ei anna edasi Keithi käes oleva eseme metafüüsilist keerukust. See on ja ühteaegu ei ole püha tääk, täpselt nagu armulaualeib ja vein ühteaegu on ja ei ole olendi keha ja veri, kes nii on kui ka ei ole Jumal. Füüsilises mõttes on tegemist pika sirge lihanoaga, mille me leidsime, nagu paljud muudki asjad, preili Durranti majast. Selle luust käepide on kadunud ja Keith on noa isa tööpingi küljes oleva käiakiviga teravaks ihunud, nii et see on mõlemalt poolt terav ja just nagu rapiir. Aga sisimas on tal täägi hing, mis käis Keithi isaga igal nädalavahetusel kõigi oma pühade omadustega salateenistuses kaasas.
Keith