Spioonid. Michael Frayn
on isegi taevas tasane ja ilmetu.
Nurgale jõudes kõhklen taas. Tunnen end üsna rumalalt. Kas olen nii pika maa maha sõitnud üksnes selleks, et tänava lõppu ja tagasi kõndida ning küpressihekkide lõhna nuusutada? Aga ma ei suuda välja mõelda, mida muud võiksin teha või tunda. Mu mõtted on otsas.
Ja siis tajun, kuidas õhkkond mu ümber muutub, nagu oleks minevik otse õhust tagasi saabunud.
Põhjuse tuvastamiseks kulub mõni hetk. See on hääl – nähtamatu rongi hääl, alguses summutatud ja kauge, kuid siis järsku selge kõlaga, kui rong tupiktänava lõpus seisvate majade tagusest süvendist nähtavale ilmub, samuti nagu rong, millega mina kahekümne minuti eest saabusin. Ta sõidab märkamatult mööda vasakpoolsete majade tagust raudteetammi, seejärel ületab õõnsalt kajava silla ja aeglustab jaama poole liikudes käiku.
Tuttav helide järjestus muudab kogu tupiktänavat minu pilgu ees. Majast vasakpoolsel nurgal, kus mina seisan, saab Sheldonite oma, vastasnurgal olevast Hardimentide oma. Hakkan kuulma muid helisid. Härra Sheldoni hekikääride lõputut nähtamatut lõksumist kõrge pöögiheki taga, mis on nüüdseks kadunud. Lõputuid noodiridu, mida mängisid Hardimentide kahvatud lapsed süngetes tubades korralikult kokku punutud laimipuude taga (mis on endiselt alles). Tean, et pead pöörates näen taamal tänaval Geestide kaksikuid üheskoos mingit keerulist keksu keksimas, täpselt ühesugused hiiresabad täpselt ühtemoodi kuklas hüplemas… ning Averyte sissesõiduteel end õliseks määrinud Charliet ja Dave’i ja laialilammutatud kolmerattalise osi…
Loomulikult vaatan praegu maja number kaks, mis asub Hardimentide oma kõrval. Isegi see näeb nüüd kummalisel kombel välja nagu kõik teised majad, ehkki ta on kinnitatud maja number kolm külge – tegemist on tupiktänava ainukese paarismajaga. See näib olevat endale saanud nime Wentworth. Kui mina selles elasin, oli majal ainult number, ja sedagi hädapärast, sest väravapostil olev numbriplaat oli kreosoodiga kaetud. Maja on siiski endist viisi ähmaselt piinlik, hoolimata uhkest uuest nimest, värskest valgest krohvist ja raudsest korrast, mida sillutisekivid ja isikupäratu pinnakate maja ees mõista lasevad. Ma peaaegu näen krohvi puhta sileduse all vana pragulist ja niiskuslaikudega halli seina. Lopsakate pikkade lehtedega lillede vahelt näen kummituslikke võrseid ajavat tundmatute põõsaste rägastikku, mille eest isa kunagi ei hoolitsenud, ja väikest paljast murulappi. Meie maja tegi veel häbiväärsemaks see teine pool, mille külge ta oli kinnitatud ja mis nägi välja veelgi hullem kui meie oma, sest Pincherite aias vedeles vihmast kõveraks tõmbunud mahajäetud mööbli ning puidu- ja metallijääke, mis härra Pincher1 oli töö juurest varastanud. Vähemalt nii kõik tänava elanikud arvasid. Võib-olla oli asi lihtsalt tema nimes, torkab mulle nüüd pähe. Igal juhul polnud Pincherid tupiktänavas soovitud elanikud – isegi veel vähem kui meie – ja kohutav tõsiasi, et meie kodud olid ühendatud, viis meid koos nendega põhja.
Sellisena näen tänavat praegu. Aga kas tema näeb seda oma eas samasugusena? Ma pean silmas kohmetut poissi, kes elab selles kasimata majas Hardimentide ja Pincherite vahel – Stephen Wheatleyt, sedasama, kellel on peast eemale hoidvad kõrvad ja liiga lühike hallist flanellist koolipluus, mis ülemäära pikkade hallide lühikese säärega flanellpükste värvli vahelt välja ripub. Ma vaatan, kuidas ta kaardus uksest välja tuleb, toppides alles õhtuoodet suhu. Kõik tema seljas on üleni hall – isegi veniv püksirihm, triibuline nagu vanamoodsa õlgkaabu ümber käiv pael, pandlaks S-tähe kujuline metallmadu. Püksirihma triibud on kahte halli tooni, sest poiss on üleni mustvalge, sellisena tean ma teda kodus olevatelt vanadelt mustvalgetelt fotodelt, mis mu lapselapsi uskumatult naerma ajavad, kui ütlen, et see olen mina. Mina ei suuda seda samamoodi uskuda. Mul ei oleks õrna aimugi, milline Stephen Wheatley välja näeb, kui poleks neid fotosid, ja ma ei oskaks kunagi arvata, et oleme kuidagi teineteisega seotud, kui poleks foto taha kirjutatud nime.
Praegugi veel tunnen ma sõrmeotste all mao soomuselise keha mõnusat sakilist hõbetekstuuri.
Stephen Wheatley… Või lihtsalt Stephen… Klassitunnistusel S. J. Wheatley, klassiruumis või mänguväljakul lihtsalt Wheatley. Kummalised nimed. Ükski neist ei tundu talle päriselt sobivat, kui ma nüüd poissi vaatan. Enne ukse kinni löömist pöörab ta end ringi ja hüüab täis suuga midagi ebapiisavalt solvavat vastuseks oma talumatu vanema venna järjekordsele üleolevale pilkele. Ühe tema räpase tennise paelad on lahti ja üks pikk hall põlvik on jalas lõõtspillina lonti vajunud. Tunnen püksiserva varjus oleva sokihoidja lootusetut lõtvust sõrmeotste all niisama selgelt kui mao soomuseid.
Kas ta teab, juba selles eas, mis positsioon tal tänaval on? Ta teab seda täpselt, isegi kui ta sellest teadlik pole. Kusagil sügaval sisimas mõistab ta, et tema ja ta pere on kuidagi teistsugused, kes ei sobi ega hakka kunagi sobima hiiresabadega Geesti plikadega ega õliga määrdunud Avery-poistega.
Väravat pole tal vaja avada, see on juba lahti, sest on veest läbi imbununa ülemisest hingest lahti mädanenud. Ma tean, kuhu ta läheb. Mitte teisele poole tänavat Norman Stotti juurde, kellel poleks häda midagi, kui poleks tema väikest venda Eddiet. Eddiel on midagi viga – ta muudkui jõlgub läheduses, vesistab suud, naeratab ja püüab sind katsuda. Mitte Averyte ega Geestide poole. Kindlasti mitte Barbara Berrilli juurde, kes on kaval ja reetlik nagu suurem osa tüdrukuid ja veelgi vastumeelsem nüüd, kui Stepheni vend Geoff on hakanud juukseid pumatiga siluma ja käib Barbara vanema õe Deirdrega õhtuhämaruses sigarette suitsetamas. Berrilli-plikade isa on sõjas ja kõik ütlevad, et nad on ülekäte läinud.
Nagu ma juba arvasin, läheb Stephen teisele poole teed, vaevumata isegi pead pöörama, et näha, kas ei tule mõnda autot – aga sõja ajal pole muidugi erilist liiklust, kui välja arvata mõni harv jalgratas ja aeglaselt edasi rühkivad hobused, kes piimamehe ja pagari vankrit veavad. Ta kõnnib aeglaselt, suu pisut ammuli, mingisse ähmasesse unistusse vajunud. Mida mina nüüd teda vaadates tunnen? Enamalt jaolt vist kihku tal õlgadest kinni haarata, teda raputada ja öelda, et ta üles ärkaks ja poleks nii… nii mitterahuldav. Mulle meenub, et ma pole esimene, kellel on selline kihk.
Möödun tema kannul Trewinnickist, salapärasest majast, kus on alati pimenduskardinad ees ja külma põhjamaiselt tumeda kuusetuka taga hooletusse jäetud aed. Aga Trewinnick ei ole häbiväärne nagu meie ja Pincherite maja, selle sünguses on midagi pahaendelist. Mitte keegi ei tea siin elavate inimeste nime ega isegi seda, kui palju neid siin elab. Nende näod on tõmmud, nende riided mustad. Nad tulevad ja lähevad pimedas ja hoiavad ka valgel ajal pimenduskardinaid ees.
Stephen on teel kõrval asuvasse majja. Number üheksasse. Chollertoni. Haywardide majja. Ta avab valge hästi õlitatud jalgvärava ja paneb selle hoolikalt enda järel kinni. Ta kõnnib mööda korralikku punastest tellistest teerada, mis lookleb roosipeenarde vahel, ja koputab sepistatud koputiga raskele tammepuust uksele. Kaks viisakat mitte liiga valjut koputust, mida tugev tammepuit summutab.
Ootan värava taga ja uurin vargsi maja. See on vähem muutunud kui suurem osa teisi maju. Mahedatel punastel tellistel on endiselt teravad nurgad ning puidust aknaraamid, katuseviilud ja garaažiuks on niisama laitmatult valged nagu siis, kui härra Hayward neid värvis, seljas värvitud pinnaga võrreldavad puhtad valged tunked ja hommikust õhtuni vilistades. Punastest tellistest teerada lookleb endiselt roosipeenarde vahel ja peenarde servad on niisama geomeetrilised ja selged kui vanasti. Välisuks on endiselt värvimata tammepuidust ja sellel on pisike rombikujuline pruunist klaasist aken. Tagasihoidlikus kirjas nimi ukse kõrval päevinäinud vaskplaadil on endiselt Chollerton. Vähemalt siin on minevikku täielikult säilitatud.
Stephen ootab ukse taga. Nüüd alles, liiga hilja, paneb ta oma välimust tähele. Ta tõmbab lontivajunud põlviku üles ja kummardub lahtiseid tennisepaelu siduma. Aga juba paotub uks ja majas oleva pimeduse taustal seisab lävel Stepheni-vanune poiss. Ka temal on seljas hall flanellsärk ja jalas hallist flanellist lühikesed püksid. Aga tema särk ei ole liiga lühike ega püksisääred liiga pikad. Tema hallid põlvikud on kenasti üles tõmmatud, nii et ulatuvad põlvedest sentimeetri kaugusele, ja pruunist nahast sandaalide rihmad on korralikult kinni.
Ta pöörab pea kõrvale. Ma tean, mida ta teeb. Ta kuulab, kuidas ema küsib, kes ukse taga on. Ta ütleb emale,