Suur Keinplatzi eksperiment. Arthur Conan Doyle
See on mu ainus tingimus.”
“Ja mida mu tütar selle peale ütleks?” hüüatas professor pärast hämmeldunud pausi.
“Elise oleks nõus,” vastas noormees. “Me oleme teineteist juba kaua armastanud.”
“Siis saab ta sinu omaks,” ütles professor otsustavalt, “sest sa oled heasüdamlik noormees ja üks parimaid närvi-uurimisaluseid, keda ma tean – see tähendab, kui sa pole alkoholi mõju all. Mu katse toimub järgmisel kuul neljandal kuupäeval. Tule füsioloogialaboratooriumisse kella kaheteistkümneks. See on suur võimalus, Fritz. Jenast tuleb von Gruben ja Baslest Hinterstein. Kõik Lõuna-Saksamaa tuntumad teadusemehed on seal koos.”
“Olen täpne,” vastas tudeng lühidalt ja nii nad lahku läksidki. Professor komberdas kodu poole, mõeldes suurest saabuvast sündmusest, noormees aga tuikus oma lärmakate kaaslastega edasi, pea täis sinisilmset Eliset ja lepingut, mille ta oli sõlminud tema isaga.
Professor ei liialdanud, rääkides laialdasest huvist, mida ta uudne psühhofüsioloogiline katse tekitas. Kaua enne nimetatud tundi oli saali saabunud hulgaliselt kuulsaid teadlasi. Peale nende nimede, keda ta oli nimetanud, oli Londonist kohale tulnud kuulus professor Lurcher, kes oli just kuulsust kogunud suurepärase uurimusega ajukeskusest. Ka mõned spiritualistlikud suurkujud olid väga kaugelt kohale tulnud, nagu Swedenborgi kirikuõpetaja, kes ootas, et järgnev võiks heita mingit valgust Rosy Crossi doktriinidele.
Kui professor von Baumgarten ja ta õpilane lavale astusid, tervitas väljapaistev vaatajaskond neid märkimisväärse aplausiga. Lektor selgitas paari valitud sõnaga oma vaatepunkte ja kuidas ta soovis neid katsetada. “Arvan,” ütles ta, “et kui isik on hüpnoosi mõju all, siis on ta vaim mõnda aega kehast lahkunud, ja ma palun, et ükskõik kes teist tooks välja mingi teise hüpoteesi, mis sobiks kokku hingede rändamise faktiga. Seepärast loodan, et hüpnotiseerides oma noort sõpra siin ja hüpnotiseerides ka iseennast, suudavad meie vaimud omavahel suhelda, kuigi meie kehad lebavad vaikselt ja liikumatult. Mõne aja pärast saab loodus oma võimu tagasi, meie hinged naasevad meie praegustesse kehadesse ja kõik on nii, nagu ennegi. Teie lahkel loal jätkaksime nüüd oma katsega.” Sellele kõnele järgnes jälle aplaus ja vaatajaskond jäi vaikselt ootama. Paari kiire võttega hüpnotiseeris professor noormehe, kes vajus oma toolil tagasi, kahvatu ja jäik. Siis võttis ta oma taskust särava klaaskuuli, suunas oma pilgu sellele, tegi võimsa vaimupingutuse ja tal õnnestus viia end samasse olukorda. Oli kummaline ja mõjukas vaatepilt – vanamees ja noor mees istusid koos samas kataleptilises seisukorras. Kuhu olid siis nende hinged lennanud? Seda küsimust esitasid endale kõik pealtvaatajad.
Viis minutit möödusid, ja siis kümme, ja siis viisteist, ja siis veel viisteist, kuid professor ja ta õpilane istusid jäigalt ja kangelt laval. Selle aja jooksul ei toonud pealtvaatajad kuuldavale ainsatki häält, kõigi pilgud olid kinnitatud kahele kaamele näole, otsides teadvuse taastumise esimesi märke. Möödus peaaegu tund, enne kui vaatajate kannatus sai tasutud. Professor von Baumgarteni põskedele tekkis kerge puna. Hing naasis jälle oma maisesse elupaika. Äkki sirutas ta välja oma kõhnad käsivarred, nagu unest ärgates, hõõrus silmi, tõusis püsti ja vaatas ringi, nagu ei suudaks mõista, kus ta on. “Tausend Teufel!” hüüatas ta Lõuna-Saksamaa viisil oma kuulajaskonna suureks üllatuseks ja vastikuseks. “Kus, põrgu päralt, ma olen ja mida tonti siin juhtunud on? Oh jah, ma mäletan nüüd. Üks neid mõttetuid hüpnotiseerimiskatseid. Seekord oli see küll tagajärjetu, sest ma ei mäleta midagi vahepealsest ajast, mu õpetatud sõbrad, mis on kena nali küll,” mille peale kuninglik füsioloogiaprofessor pahvatas naerma ja laksatas vastu oma reit äärmiselt inetul viisil. Vaatajaskond sattus niisugusesse raevu oma võõrustaja sobimatust käitumisest, et oleks tekkinud suur sumin, kui mitte noor Fritz von Hartmann poleks kaalutletult sekkunud, olles nüüd oma letargiast toibunud. Lava ette astudes vabandas noor mees oma kaaslase käitumise pärast. “Mul on kahju öelda,” sõnas ta, “et see siin on üks tuisupäine sell, kuigi ta oli nii vapper seda katset läbi viies. Ta kannatab ikka veel hüpnotiseerimise tagajärgede all ning pole oma sõnade eest vastutav. Mis puutub katsesse endasse, siis ei peaks seda minu arust lugema ebaõnnestumiseks. On väga võimalik, et meie vaimud on ruumis selle tunni jooksul suhelnud, kuid kahjuks on meie mälu meie vaimust lahutatud ja me ei suuda meenutada, mis juhtus. Nüüd pühendan oma energia mingi vahendi leiutamisele, mis aitaks meenutada, mis juhtub kehavälisel ajal, ning arvan, et kui olen selle välja mõelnud, siis on meil jälle meeldiv selles ruumis siin kohtuda ja näidata teile tulemusi.” See avaldus, mis tuli nii noore tudengi suust, tekitas kuulajaskonnas suurt hämmeldust ja mõned paistsid olevat solvunud, arvates tudengit end liiga tähtsaks tegevat. Enamik vaatas teda siiski kui paljutõotavat noormeest ja kui nad saalist lahkusid, võrreldi tudengi väärikust professori eblakusega, kes ülalmainitud märkuste ajal nurgas südamest naeris, olles üldse mitte segaduses eksperimendi ebaõnnestumise pärast.
Aga kuigi need õpetatud mehed lahkusid loengusaalist, mõeldes, et nad polnud näinud midagi märkimisväärset, oli nende silme all just toimunud üks kõige imeväärsemaid asju kogu ajaloos. Professor von Baumgarteni teooria oli olnud selles osas õige, et nii tema kui tema õpilase vaimud olid mõnda aega nende kehadest lahus viibinud. Kuid siin oli juhtunud kummaline ja ettenägematu ebameeldivus. Kehadesse tagasi tulles oli Fritz von Hartmanni vaim sisenenud Alexis von Baumgarteni kehasse ja Alexis von Baumgarteni oma Fritz von Hartmanni kehasse. Seepärast rääkiski tõsine professor tudengiargoos ja kasutas vägisõnu ning hooletu tudeng vestles kaalukalt ja tegi läbimõeldud järeldusi. See oli ebatavaline juhtum, kuid keegi ei teadnud seda, kõige vähem need, keda see puudutas.
Professori keha tundis äkki kurgu tagaosas suurt kuivust ja kiirustas välja tänavale, ikka veel itsitades katse tulemuse üle, sest Fritzu hing oli hulljulge mõttest pruudile, kelle ta oli võitnud nii kergesti. Ta esimeseks mõtteks oli minna professori majja teda vaatama, kuid järele mõeldes otsustas ta, et oleks parem eemale hoida, kuni professor teatab proua Baumgartenile lepingust, mis ta oli teinud. Seepärast asus ta teele “Grüner Manni” kõrtsi, mis oli metsikumate tudengite lemmikpidupaigaks, ning jooksis tormakalt kepiga vehkides väikesesse võõrastetuppa, kus istusid Spiegel ja Müller ja pool tosinat nende kambajõmmi.
“Haa-haa! Mu poisid,” hüüdis ta. “Ma teadsin, et leian teid siit. Jooge, teie kõik, ja tellige, mida tahate, sest täna teen ma välja.” Kui oleks roheline mehike, kes on kujutatud selle hästituntud kõrtsi sildi peal, äkki tuppa marssinud ja tellinud pudeli veini, poleks tudengid olnud rohkem hämmastunud, kui nende auväärse professori ootamatust sisenemisest. Nad olid nii hämmeldunud, et vahtisid teda minuti või kaks, suud ammuli, vastamata ta südamlikule pakkumisele.
“Donner und Blitzen!”hüüdis professor vihaselt. “Mis, pagan, teil küll viga on? Te vahite mind nagu kamp armunud põrsaid. Mis teiega lahti on?”
“See on ootamatu au,” kogeles Spiegel, kes oli juhitoolil.
“Au – milline jama!” ütles professor turtsakalt. “Kas te arvate, et kui ma olen olnud paari vana fossiili katseeksemplariks, ei viitsi ma enam teiesuguste heade semudega pidutseda? Tule sellelt toolilt ära, Spiegel, mu poiss, sest nüüd juhin mina. Õlu, vein või kangem naps, semud – tellige, mida soovite, ja las see tuleb kõik minu kulul.”
“Grüner Mannis” polnud kunagi olnud niisugust pärastlõunat. Vahutavad õllekannud ja rohekaelalised reinveini pudelid ringlesid lõbusalt ringi. Peatselt kaotasid tudengid oma häbelikkuse professori juuresoleku pärast. Mis puutub temasse endasse, siis ta laulis, ta möirgas, ta hoidis pikka piipu ninal tasakaalus ja pakkus, et jookseb sadat jardi võidu igaühega neist. Kelner ja baaridaam sosistasid ukse taga oma üllatusest, et kuninglik professor Keinplatzi iidsest ülikoolist niimoodi käitub. Neil oli hiljem veel enamast lobiseda, sest õpetatud mees koputas kelnerile lagipähe ja suudles baaridaami köögiukse taga.
“Härrased,” ütles professor, tõustes pisut tuikudes laua otsas püsti ja hoides oma kõrget vanamoodsat veiniklaasi kondises käes tasakaalus, “nüüd pean teile selgitama, mis on selle peo põhjuseks.”
“Lase käia!” hüüdsid tudengid, kolksutades oma õllekannudega laua pihta, “räägi, räägi, vaikust, inimene räägib!”
“Asi