Väikeste naiste abielud I osa. Louisa May Alcott
noored perenaised on alustanud oma elu nii rikkaliku valiku tolmulappide, padjakatete ja lapikottidega, sest Beth tegi neid nii palju, et jätkuks hõbepulmadeni, ja leiutas kolm erinevat mustrit laudlinadele, millega serveerida pulmaportselani.
Inimesed, kes neid asju valmiskujul ostavad, ei tea, mida nad kaotavad, sest ka kõige ilutumad asjad muutuvad kaunimaks, kui neid valmistavad armastavad käed, ja Meg leidis sellest nii palju tõendeid igal pool, et tema väike pesake oli taignarullist köögis hõbevaasini elutoa laual täiuslik näide koduarmastusest ja läbimõtlemisest.
Kõige suuremaid naerupahvakuid aga tekitasid Laurie „soodsad ostud”. Oma naljaarmastuses oli see noor härrasmees, kuigi peaaegu kolledži lõpetanu, endiselt alles väike poiss. Ta viimane tuju oli olnud tuua iganädalastel külaskäikudel noorele majapidajale kaasa uusi, kasulikke ja teravmeelseid asju. Kord kott kaunistustega pesupulki, seejärel suurepärane muskaatpähkliriiv, mis pudenes tükkideks juba esimesel proovimisel, siis noateritaja, mis rikkus kõik noad, või hari, mis korjas vaibalt kenasti üles selle karvad ja jättis mustuse sinnapaika, tööd säästev seep, mis võttis naha kätelt maha, tugev liim, mis ei liiminud midagi peale petetud ostja sõrmede, ja igasugused plekkasjad, alates rahakogumiskastist kuni suurepärase veekeetjani, mis pesi nõusid omaenda auruga ja püüdis samal ajal igal moel plahvatada.
Kuigi Meg palus, et ta lõpetaks, John naeris tema üle ja Jo nimetas teda härra Harjuskiks, paistis Lauriel olevat maania toetada jänkide teravmeelsust ja oma sõpru asjadega üle külvata. Nii saabuski igal nädalal mõni uus absurdsus.
Kõik oli viimaks valmis, Amy oli juba sättinud eri värvi tubadesse eri värvi seebid ja Beth kattis lauda esimeseks söömaajaks.
“Oled sa rahul? Kas see paistab kodu moodi ja kas sa tunned end siin õnnelikuna?” küsis Mrs. March, kui ta kõndis koos tütrega käsikäes läbi uue kuningriigi.
“Jah, ema täiesti rahul, tänu teile kõigile, ja nii õnnelik, et ei suuda seda kirjeldadagi,” ütles Meg ja tema pilk rääkis rohkem kui sõnad.
“Kui tal oleks vaid teener või kaks, oleks kõik korras,” ütles
Amy elutoast välja tulles, kus ta oli püüdnud otsustada, kas pronksist Hermes nägi parem välja riiulil või kaminasimsil.
“Ema ja mina arutasime seda ja ma otsustasin proovida kõigepealt tema moodi. Kui Lotty mind vahel aitab, jääb mulle vaid nii palju tööd, et ma ei lähe laisaks ega hakka kodu järele igatsema,” vastas Meg rahulikult.
“Sallie Moffatil on neid neli,” alustas Amy.
“Kui Megil oleks neid neli, siis ei mahuks nad majjagi ja proua ning härra peaksid aeda telgi püsti lööma,” lisas Jo, kes oli suure sinise põlle ette pannud ja andis viimast lihvi ukselinkidele.
“Sallie on rikka mehe naine ja ta suur maja vajab palju teenijaid. Meg ja John alustavad tagasihoidlikult, kuid mul on tunne, et väikeses majas ootab neid sama palju õnne kui ootaks suures. Noor Megi-sugune tüdruk teeb suure vea, kui tegeleb vaid riietumise, käsutamise ja keelepeksuga. Kui mina abiellusin, siis igatsesin, et mu uued riided kuluksid või rebeneksid, et mul oleks huvitav neid parandada, sest ma jäin lihtsalt haigeks tikkimisest ja oma taskurätiku õmblemisest.”
“Miks sa ei läinud kööki ega korraldanud segadust ja einet, nagu Sallie ütleb, et ta vahel enda lõbustamiseks teeb, kuigi see ei tule tal hästi välja ja teenrid naeravad tema üle?” ütles Meg.
“Ma tegin seda mõnda aega, mitte „segadust”, vaid et Hannah’lt õppida, kuidas asjad peavad olema, et mu teenrid minu üle ei naeraks. Siis oli see lõbus, kuid tuli aeg, mil olin tõesti tänulik, et ma oskasin oma tüdrukutele süüa teha, kui ma ei saanud endale enam lubada teenijate palkamist. Sina alustad teisest otsast, mu armas Meg, kuid õppetunnid, mis sa nüüd saad, tulevad sulle kasuks siis, kui John on rikkam mees, sest majaperenaine, kuitahes suurejooneline ta ka poleks, peab teadma, kuidas tööd tehakse, kui ta tahab, et teda hästi ja ausalt teenitakse.”
“Jah, ema, olen selles kindel,” ütles Meg lugupidavalt seda väikest loengut kuulates, kuigi parimgi naine kaldub majapidamisasjade huvitaval teemal liiga kaua lobisema.
“Kas tead, et mulle meeldib see tuba mu nukumajas kõige rohkem,” lisas Meg pisut hiljem, kui nad läksid trepist üles ja ta vaatas oma hästivarustatud linadekappi.
Beth oli seal, asetamas lumivalgeid virnu siledalt riiulitele ja rõõmustamas suurepärase väljapaneku üle. Kõik kolm naersid, kui Meg rääkis, sest see oli nali. Asi oli selles, et tädi March oli lubanud, et kui Meg abiellub “selle Brooke’iga”, ei saa ta temalt sentigi raha, ning hiljem oli tädi üsna kimbatuses, kui aeg oli tema raevu taltsutanud ja pannud teda lubatut kahetsema. Ta polnud kunagi oma lubadusi täitmata jätnud ja ta murdis kaua pead, kuidas sellest mööda hiilida, ning mõtles viimaks välja plaani, mis talle meeldis. Mrs. Carrolil, Florence’i mammal, kästi osta, valmistada ja märkida heldekäeline varu voodi- ja laudlinu ning saata need Megile oma kingitusena, kõik see viidi täpselt täide, kuid saladus tuli välja ja perekond tundis sellest suurt lõbu, sest tädi March püüdis teha näo, et ta ei tea sellest midagi, ja väitis, et tema kingituseks on vaid vanamoodsad pärlid, mida ta oli juba kaua lubanud esimesele pruudile perekonnas.
“See on perenaiselik maitse, mida mul on rõõm näha. Mul oli üks noor sõber, kes alustas majapidamist kuue linaga, kuid selle eest paljude sõrmeloputuskaussidega,” sõnas Mrs. March, patsutades damastist laudlinu ehtnaiseliku heakskiiduga.
“Mul pole ainsatki sõrmeloputuskaussi, kuid see linadevaru kestab minu elu lõpuni, ütleb Hannah.” Ja Meg paistis päris rahulolevana, nagu ta oli põhjustki olla.
Pikk laiaõlgne noormees siilipea, viltkübara ja lehviva mantliga marssis suure kiirusega mööda teed, astus üle madala tara värava avamiseks peatumata ja tuli otse Mrs. Marchi poole, mõlemad käed laiali sirutatud.
“Siin ma olen, ema! Jah, kõik on korras.”
Viimased sõnad olid vastuseks vanema daami pilgule, mis oli lahke ja küsiv, ning noormehe ilusad silmad vastasid neile nii siiralt, et see väike tseremoonia lõppes emaliku suudlusega, nagu tavaliselt ikka.
“Mrs. John Brooke’ile õnnitlused ja komplimendid. Terekest, Beth! Jo, kui värskendav vaatepilt sa küll oled. Amy, sa oled muutumas üksiku leedi kohta juba lihtsalt liiga ilusaks.”
Laurie ulatas rääkides Megile pruuni paberiga kaetud paki, sikutas Bethi juuksepaela, vahtis Jo põlle, teeskles Amy ees lõbutsevat õnnejoovastust, siis raputas kõigi kätt ja kõik hakkasid rääkima.
“Kus on John?” küsis Meg murelikult.
“Jäi sinna, et abiellumisluba saada, madam.”
“Kes võitis viimase matši, poisu?” küsis Jo, kes väitis endiselt, et teda huvitavad mehelikud spordid.
“Meie omad muidugi. Soovin, et oleksid seal olnud.”
“Kuidas elab armas miss Randal?” küsis Amy tähendusrikka naeratusega.
“Julmem kui kunagi varem. Kas te ei näe, kuidas ma piinlen?” Ja Laurie lõi kõlava laksu oma laiale rinnale ning ohkas melodramaatiliselt.
“Kas see on viimane nali? Tee pakk lahti ja vaata, Meg,” ütles Beth, vaadates muhklikku kotti uudishimulikult.
“See on kasulik asi tulekahju või varaste korral,” märkis Laurie, kui sealt tuli tüdrukute naeru saatel välja valvuri kell.
“Iga kord, kui John on ära ja sa midagi kardad, Mrs. Meg, siis pista pea aknast välja ja aja sellega naabrid otsekohe üles. Ilus asjake, kas pole?” Ja Laurie näitas neile, kuidas see töötab, nii et kõik pidid kõrvad kinni katma.
“Niisugune on siis teie tänu! Ja tänust rääkides meenub mulle, et peate tänama Hannah’d, kes päästis teie pulmakoogi hävingust. Nägin seda teie majja viidamas, kui ma mööda läksin, ja kui tema poleks seda nii mehiselt kaitsnud, oleksin sellest tüki võtnud, sest see paistis äärmiselt maitsev olevat.”
“Huvitav, kas sa kunagi ka suureks kasvad, Laurie,” ütles Meg emandlikul toonil.
“Ma