Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees
lainekilbid, mis aga ei aita jälle tuli-, raie- ega lõikerelvade vastu, kildudest rääkimata.
Kusagil lõikaja vasema kulmu taga kogus hoogu peavalu, aga ta ei vaigistanud seda ei tableti ega tilgaga.
Naine töötas valust kannustatuna sageli täpsemalt ja kiiremini. Ja kui see ei olnud tavaline peavalu, vaid lähenev nägemus, ei tahtnud ta end sellele pimedaks teha.
Võrr põikas mööda allalastud ristlejast, mis kõrgus maas nagu koletislik kõrbenud hiidrahn (kiire elukontroll, aga ei midagi, ilmselt maandus meeskond jullaga ja suri või jäi ellu kusagil mujal), ning laskus siis madalamale, pöörates rippuvate okstega urbepuude alla.
Isegi kui sa sõidad lõikajavõrril, mil on peal ligi ruutmeetri suurune templi kaksikspiraal ja saatja annab pidevalt välja medabi koodi, ei tasu lahinguväljadele väga kõrgelt ja lagedalt läheneda – mõni meelemõistuse kaotanu laseb lähenejat märgates tolle lihtsalt alla, hoolimata põrmugi sellest, kas tegu on omade või võõraste või hoopis elusäilitusbussiga.
Nii sõitis lõikaja madalal, suurematest okstest mööda põigeldes. Tema juustealune sügeles – higi ja sopp ja rasu nagu mõnel päeval, mil hommikust õhtuni põllul tööd tehakse.
Kui võrr jõudis paika, kus esimesed haavatud ekraanil vilkuma hakkasid, pidas naine sõiduki kinni, lülitas lisaks raadiomajakale sisse ka helisignaali ning võttis soomuse maha. Kilp meelitab külge laiskade skaneerijate rünnakuid.
Ta oli väsinud, väsinud, väsinud. Surus korraks sõrmed kahele poole kulmude sisenurkadesse ja vajutas need ninajuurele kokku, nii et pruunile nahale jäid küünejäljed. See leevendas peavalu.
Vilkuvaid märke ekraanil oli kohutavalt palju.
Pilt, mille poole ta suundus, pidi olema väga kole.
See ei olnud hullem, kui ta oodanud oli. Aga ka mitte midagi meeldivat.
Võrrist välja astudes kuulis ta üle templikoodi kohe ka hääli: ühtlast, pauside ja modulatsioonierinevusteta karjumist paljudest suudest, mürinat ja midagi, mis kõlas, nagu pureleksid tema lähedal omavahel mingid loomad.
Esimesed kehad, mida ta kohtas, olid eemale, põõsastikku ja puude vahele roomanud, aga mitte piisavalt kaugele jõudnud.
Ja kui ta põõsaste vahelt välja nägema hakkas: oh!
Kehi oli sõna tõsises mõttes üksteise otsas, kuhjades, ja ebaühtlase julma vaibana maapinnal nii kaugele kui silm oskas eksida. Lõhn nii raske, et kogu või pihku.
Lõikaja jäi korraks seisma, püüdes koletislikust tööst, mis ees seisab, ülevaadet saada.
Siis mõistis, et see ei ole tark tegu, ning põlvitas lihtsalt ühe halava, Lehe ja Varre hallikasrohelist kombinesooni kandva sõduri kõrvale, vaatas tolle väändunud asendis keha, köndiks põlenud kätt, pisarate ja pori all õudusest halli nägu – ning ei hakanud patsu ega süstlaga vaeva nägemagi. Ta võttis mehe terve käe, luges talle palve, kinnitas, et Looja võtab ta enda juurde, ja kasutas nuga. Kõige kiirem.
Siin oli suurem pauk käinud. Haavad olid peamiselt ülerõhust tulenevad luumurrud ja rängad põletused: võib-olla nii, nagu oleks korraga läbi lastud suur kilp, nõnda et plahvatus tabas tervet rühma korraga.
Ta pöördus uue oigaja poole. Tolle põletused olid mõõdukad, vähem kui veerandil kehapinnal, purunenud pleksiga kiiver peast lennanud ja pool heledatest juustest koos peanahaga kõrbenud. Hiljuti kena olnud, vaid paarist vistrikust rikutud noorukinägu nüüd poolenisti lahtine haav, näokatte killud sellest välja turritamas. Lõikaja hoidis sõduri vasemat kätt ning lubas, et kõik saab korda, see on ainult valu, varsti tulevad koristajad. Paremat pihku pigistas noormees ikka veel relva ümber ja lubas pooleldi arusaamatu lalinaga kohe jalule saada, kohe edasi minna, kohe.
Naine uinutas-konserveeris ta kärmesti ja kinnitas sõduri kaeluse külge kutsuja, et koristajad teaksid: see siin on üle vaadatud, tasub ravida, viige haiglasse.
Oleneb hetkekaadrist ja sellest, kuidas neil aega on, kas vaba patrull hakkab ühe kutsungi peale siiapoole tulema. Aga lõikajal polnud kahtlust, et varsti paigaldab ta uusi kutsujaid piisavalt, et vähemalt üks buss lähiajal kohale tuleks, võib-olla ka rohkem.
Konserv peab vast 5–6 tundi, siis hakkab jahutav löga ära vajuma – aga haiglani hoiab elus ja edasi tegelevad juba arstid.
Ta liikus edasi.
Ja veel edasi.
Pühkis end vahepeal ühe kasutatud patsuga enam-vähem puhtaks, sest kuni haavatu on enam-vähem selge teadvuse juures, ei meeldi talle, kui halastustöötaja põlvitab ta kõrvale eelmiste surijate verest aurates.
Tuikamine naise peas hakkas koonduma tihedaks teravaks valukiireks, mis võtab ühel hetkel oma intensiivsusega silmanägemise, aga järgmisel annab selle jälle tagasi. Valus valu, aga mitte vastik, ahastusttekitav valu. Seda võis kannatada.
Silmanurgast nägi lõikaja midagi kuldset virvendamas. Seal aimdus see puhkus, mis ootas surijate lahkuvaid hingi, ja naine naeratas omaette.
Boudica sõdurid olid ühte kogunenud, nemad moodustasidki neid kuhje, mis kohati kergelt liikusid, meenutades vakladest kubisevat liha. Lõikaja ei peljanud vaklu, aga need poolelus-poolsurnud inimkehade hunnikud olid alati päris karmid.
Tal polnud kaasas midagi, mida tõstukina kasutada kõlbaks, nii et ta pidi kuhjad surnute elavatest eraldamiseks omaenda füüsilise jõuga laiali tõstma. See võttis aega – piinades vaevlevatele sõduritele nii väärtuslikku aega – ning tal oli mitmel korral kiusatus lihtsalt aort kuhja all tõmbleval jalal või siis mõni käsi läbi lõigata – aga ta pomises vaid raevukalt Jumala nime ja sikutas.
Ta ei olnud just kleenuke ning nõdruke naine, aga ka mitte suur ja vägev lihasemägi ning osad neist kehadest olid juba kangestuma hakanud.
Sõdur, kes oli nende vahel elus olnud, oli seevastu küll vägev lihasemägi. Teda olid raiunud mõõgad ning tabanud kuulid – nii palju kordi, et leitnandisümbolitega turviskombinesoon oli rebenenud ja auke täis, kiiver kapuutsiks lõtvunud. Mees oli suur, pikad mustad juuksed verest märjad, ja kaame nahaga, millel higi oli kuivada jõudnud. Ta oli oma alumisest huulest läbi hammustanud ja sealt nirises tumedasse habemesse värsket punast verd. Lumivalgeke, mõtles naine eemalolevalt.
«Hoolid sa palvest, sõdur?» küsis ta siis, sõrmed vigastatu kaelal tõstmispingutusest värisemas. Mees vahtis teda oma segaste pruunide silmadega ning tema põsest jooksis läbi vabin. Lõikaja ootas. Siis võitles haavatu endast välja peavangutuse ja koos sellega õnnestus tal ka hääl tagasi saada.
«Ei hooli keda kuraditki, naine. Neetud vetikad… Tee oma noatöö ära!»
Lõikaja noogutas, lõikas ja palvetas leitnandi eest mõttes. Polnud tema asi segada end Boudica uskudesse ja uskumatusse, aga inimene on inimene. Ta lohistas suure mehe ülejäänud hunnikult maha ja katsus alumistel lihtsalt läbi kõik pulsid, mida leidis.
«Kuule, Koger,» ütles Leonore tema kõrvas. «Sa oled juba Zurma orus platsi peal väljas? Sina panid need kutsujad?»
«Panin,» vastas Koger, tõmmates murdunud jäsemete kohalt, mis kummivoolikutena paindlikud, veidralt järeleandliku keha eemale kaame noormehe pealt, kelle univorm oli värvuselt midagi roosaka ja lillaka vahepealset ja kes kandis lisaks kaptenipagunitele Boudica peremärki.
«Zurma, ütlesid sa? Zurma org? No… on see aga kohane nimi. Siin on päris põrgu lahti olnud. Surnud aadlikud platsil laiali ja puha. Abi kuluks ära.»
«Lauri hakkas juba liikuma, ta oli mägedes allatulistatud lendukite juures. Meil on bussiga üks sats vaja ära viia ja siis tuleme veel korra tagasi. Siin on veel tegemist, aga kui lõpetame, tuleme orgu sinu ning Lauri konservidele järele.»
«Olgu nii. Tervist!»
«Tervist!»
Roosa kombega noormees hakkas oma keha liigutamise mõjul ebamääraselt ärkvele tõusma, tõstis kätt kõhu suunas ning oigas. Vähemalt üks mõõgahoop, mis oli tabanud pealmist keha, oli ka temani jõudnud. See oli liikunud libamisi mööda kombinesooni