Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees
tõmbusid taas korraks laiemale. See võis olla nii katse naeratada kui ka põlgusavaldus. Boudica pööras pead ning vaatas lõikajale parema silmaga otsa.
«Tänan teid vastuse eest. Mida teinud – noh, ilmsesti tegin ma tehin’…» ja poole sõna pealt hakkas Dali kõvasti läkastama, otse lämbuma.
Lõikaja ootas hetke, aga kui Boudica vajus istepatjadel kahekorra, ta tõusis ja tõttas appi, kärmete oskuslike kätega teise kurku ja hingamist uurides, hingetõmmete tugevnemisele kaasa aidates. «Aeglasemalt, sa raiskad jõudu,» ütles ta, libisedes ise seda märkamata töönormi ja sinatamisse.
Dali raevukas pinnaline õhkuahmimine taandus ta pihu all taas tõeliseks hingamiseks. Koger toetas istmiku Boudica kõrvale padjale ja jätkas meedikuna: «Vahel juhtub nii, kui inimest on kägistatud – teil võivad olla kõris vigastused, mida ma üle ei vaadanud, enne tähele ei pannud.»
Mees ei olnud tema professionaalse puudutuse eest tagasi põrganud, kuigi Tumelik ise oleks seda pärast nipponi ametiosavate käte (ja jalgadega) kokku puutumist kindlasti teinud. See muutis olukorra kuidagi piinlikuks, süvendas lõikaja ebamugavust mehe vigastuste pärast. «Mul on väga kahju. Kas teil on arsti, kelle juurde Natakel minna? Ma võin soovitada absoluutselt usaldusväärset.»
«’si… pole selles,» pomises Boudica kaameks tõmbunud huulte vahelt, sõnade vahele köhides. «Ma ei… saa sellel teemal rääkida. Sellest – mida te nägite. Mida te teate. Ei saa. Arvasin, et kui… te nagunii teate nii palju… võib-olla. Aga ei, ei.»
Seepeale tuli lõikajale nii täielik lahinguväljatunne peale, et ta tundis hetkeks isegi vere ja kuse, sita, kummi kõrbemise ja põlevate karvade lõhna – ning ta sõnas: «Olgu. Psühhosomaatiline barjäär. See on halb. Vajad sa minu abi?»
«Kui saaks käerauad maha võtta?» Mehe terves silmas oli lõhkenud veresoon, värvides silmavalge helepunaseks, ning tas oli tunda mingit – värinat. Katkemise äärel oleva niidi pingsust. Ometi ta naeratas.
«Midagi muud, pidasin ma silmas,» vastas Koger, samuti suunurki tõstes. «Ma nägin seda olendit, rääkisin sellega – sellega, mis ütles, et sa kuulud talle. Et sa tegid lepingu. Ma ei tea, mis see oli, aga minu sõnadest sobivad «saatan» ja «deemon» kõige paremini. Hea meelega varastaksin ühe saatana käest selle, keda ta omaks peab.»
Boudica oli ikka veel väga kahvatu.
«Ma arvasin, et teie olete tema,» ütles mees välja ilmselge ja ometi Kokre häiritult neelatama paneva tõsiasja. «Seepärast ma teid ründasin. Mul on väga kahju, väga häbi. Mu hirm oli – arutu, nii et isegi oma eksituse mõistmise järel ei olnud must meest jääda kohale ja selgitada.»
«Miks te tagasi tulite?»
Boudica vaatas Kogrele oma ühe silmaga otsa. Nad istusid üksteisele ikka veel väga lähedal.
«Joosta oma varju eest – ei saa. Kui mul oli pärast majast välja pääsemist mahti järele mõelda, sain oma hirmule otsa vaadata ning mõista, et selle eest jooksmine – jooksmine üldse millegi eest – ei vii kunagi kuhugi mujale kui hukatusse. See on alati rumal.
Häbist, mille ma endale tõmbasin – oli veidi raskem üle saada. Mul on hea meel, et te minuga rääkima nõustute.» Ta vaikis ja kortsutas kulmu. Hakkas siis uuesti kõnelema, aeglaselt. »Te pakkusite abi. Ma oleksin abi eest väga tänulik. Pole just kerge end veenda seda Lehe ja Varre pärijalt küsima, eriti kui ma olen end sellisel moel määrinud. Aga – te olete kaastundlik, ian, ja sellele ma loodan.
Ma ei saa oma – tehingust – kellelegi rääkida. Ega kirjutada. Ega kas või – üles joonistada. Keegi teine ei tea sellest. Nii et teie oma sümbiont-jumala kingitud nägemuskogemusega olete sõna otsese mõttes minu ainus lootus.» Jälle surnud mitte-naeratus, mil lasti sama kiiresti kustuda. Mehe huuled olid jätkuvalt sinakad. Ta oli laual olnud marita kõnelemise vahele koos teega alla neelanud, aga tundus, nagu poleks see mingit mõju avaldanud.
Koger vaatas.
«Ma aitan teid.» Ta ei sallinud tarbetuid kannatusi. «Annan oma parima, sest mul on ka elav süda sees. Te jääte mulle võlgu kahekordselt, nii kodurahu rikkumise kui selle eest, aga ma kasseerin hinna sisse hiljem. Siis, kui vaja on.
Seekord räägime otsesest tänuvõlast. Ametlikust. Kui mul on edu, jääte teie või teie vahetu perekond mulle võlgu samas suurusjärgus teene meie valikul. Kui tekib probleeme, siis klannide tasemel.»
«Kõlab õiglaselt. Ma tänan. Kindlasti leidub ka jurist, kes suudab koostada piisavalt täpse ja samas segase dokumendi, et mõlema poole kohustused oleksid selgesti väljendamata, aga samas täpselt määratletavad. Aga ian Tumelik, ma olen väga-väga tänulik, kuid – klannide tasemele nihkudes või mitte, riigireetmisele leping ei laiene.
Usuvabaduse väljajuurimiseks meie planeetidel ei ole minu isiklik saatus piisavalt tugev argument. Mina, mu perekond või lausa klann võib osutada teene igal muul alal – aga mitte sellel.»
Koger lihtsalt vaatas.
Boudica püüdis selgitada: «Ma ei saaks sellise hinnaga lepet sõlmida, sest meie vanded takistavad seda.
Ja isegi kui püüaksime neid vandeid ignoreerida, ei saaks me sellega hakkama. Kuningatel ja kuningannadel on rohkem võimu kui Boudicade suguvõsa umbes neljasajal printsil ja printsessil ja suures diplomaatias oleme meie – minu perekond – ainult väga väikesed kalad.»
«Olgu siis nõnda. Ikkagi, ma aitan.»
Päike oli päeval nii kuum, et talumehed töötasid põhiliselt koiduajal 3–4 tundi, siis nokitseti varju all tööriistu parandada, magati otse tolmusel muldpõrandal ja kümmekond talunaist, lisaks ka mõned mehed, tegid karjamaade vahel tubli neljamiilise ringkäigu ja vaatasid, et loomadel oleks vett..
Kui polnud, pidid veel kümmekond inimest pumbad tööle panema ja nende kõrval lõõskava päikese käes valvama, kuni oli aeg masinad välja lülitada. Vesi oli väärtuslik.
Filip Sören Dali oli lisaks prügikorjamisele alati ka kas ühes või teises või koguni mõlemas päevases meeskonnas.
Ja õhtul, kui ilm mahenes ja päike loojus, ootas teda koos ülejäänud meestega jälle prügiväli, mis pidi puhastamise järel põllumaaks saama.
«…sa ju mõistad? Siin ei piisa «puder espresso asemel hommikusöögiks» elumuutusest, vaid ma pean silmas täielikku, armutut ja radikaalset muutust. Ava ennast! Lase muutunud oludel end vormida!»
Prints Filip ei toetunud kuulates seinale, kuhugi istumisest rääkimata. Ta andis oma parima, et vältida mugavust, lodevust ja ülbust, nagu Koger talt lõputult-lõputult (ning ilmsesti kannatlikult) nõudis.
Tema parim polnud nähtavasti päris Lehe ja Varre standardite kõrgusel. Näiteks ei suutnud Filip hoida end noomituse alandliku kuuldavõtmise asemel ütlemast: «Ian, andke vähe armu! Teie korduvad loengud ei ole abiks!»
Ta oli kuude jooksul omandanud mingi uudse, nälja ja ränga kehalise koormusega kaasneva vaimuseisundi. Kõik ümbritsev tundus vahetum, reaalsem ja jõulisem kui varem. Tema käed olid ville täis ja kõvasti rohkem kui korra oli ta kahelnud, kas lõikaja nõudmistel on üldse muud mõtet kui Lehe ja Varre usulise agaruse tema sisse hõõrumine.
Või ehk peitus neis kava vana vaenlane kõigi tema (kujuteldavate?) pattude eest kannatama panna.
Aga ian Tumelik mõjus selle kõige juures praktilise ja usutava, lõikajalikul moel hellana – see on üsna erilist sorti hellus – ja kapten Boudica mõtles oma öödele ja allus.
Lehe ja Varre antud sõna ja sõlmitud lepe maksid ka midagi. Ta usaldas neid kõiki kolme (nii lubadust, juriidilist kokkulepet kui iani iseloomu) omajagu, ja kokku – kokku neist peaaegu piisas.
Korraldused olid ehk siiski antud selleks, et aidata Filip Sörenit tema hädas. Mitte vabast, lõdvarandmelisest julmusest.
Nii et Dali käis ja kõplas päevast päeva mingite talumeestega nende põlde prügist puhtaks. Sorteeris kogutud metalli-, plasti- ja klaasisodi, kuni käed värisesid, ja sõi