Tavaline, ent armas. Janelle Gordon
vastu pahkluud virutama, kargab ta küll valust õhku.
Praegu oli aga mehe vallutanud mõte koopainimesest. Naise huulte maik ja tema puudutamine mõjusid mehele nagu kontrolli alt väljunud palavik. Kunagi varem polnud paar suudlust teda niiviisi vapustanud.
Ta ju polnud selle naisega tuttavgi. Tundis aga end nii, nagu oleksid nad juba ammused sõbrad. Ja mehe aistingud… nagu poleks teda kunagi ükski teine naine puudutanud. Daisy oigas erutunult, kui mees järjekordselt tema huuli puudutas. Kokkupigistatud huuled võpatasid ja hakkasid värisema, seejärel avanesid.
Teague surus oma sõrmed naise külluslikesse tihedatesse kiharatesse. Ta embas Daisyt kõvasti, et teda huultele suudelda, joobudes nende magususest. Naine vastas talle. Haaras ta ümbert kätega kinni, pigistas oma embusse, otsekui tahaks meest enda külge köita. Läbi tonni tekkide, tonni rõivaste tundis mees siiski, kuidas väreleb naise rind, kuidas Daisy põleb end mehe vastu surudes. Ja ta tundis, kuidas tõmbusid pingule pikad saledad jalad, tundis tugevat sidet, mida nad mõlemad hoida ihkasid.
Keegi polnud meest veel suudelnud nii nagu Daisy ja Teague teadis, et mitte keegi ei suudle teda enam niimoodi, keegi lihtsalt ei saa seda teha.
Tuli veikles ja kaminas praksusid halud. Seintel tantsisklesid tumedad varjud.
Tekid läksid sassi ja segasid. Mehe pea, tema pahkluu… Valutas nii see kui teine. See polnud aga midagi võrreldavat Teague`i tundmustega. Nad olnuks otsekui joobnud šampusest, mida Teague polnud veel kunagi proovinud.
Daisy tõmbas mehe tugevamini enda vastu.
Mees ei suutnud uskuda, et naine kavatseb talle vastata. Metsikult. End tagasi hoidmata. Neid kiskus teineteise poole vääramatu jõuga.
Naine oli põrgust läbi käinud. Ta ei olnud rääkinud sellest just selliste sõnadega, aga seda oli tunda – tema silmades, tema puudutustes. See tungiv “võta-mind-võta-mind-sest-ma-tahan-et-valu-vaikiks”. Kui sul on valus, püüad sa tõmbuda kõverasse, et kergem hakkaks. Oleks hullumeelsus tekitada uusi haavu, enne kui vanad pole paranenud…
Üksindus aga on veel hullem. See ei lase sul end sirgu ajada. Sunnib kahtlema ja mõtlema, et sinuga pole kõik korras.
Kurat võtaks! Mees aistis, kui haavatav oli naine ning tundis enda pahameeleks üha tugevamini, kui haavatud on ta ise.
Teague rebis end õhku ahmides naise huulte küljest lahti, kuigi ihkas tegelikult vaid Daisy suudlusi. Praegu. Kogu öö. Igavesti. Ja seejärel alustada kõike otsast peale.
“Daisy…”
“Ma tean. See on hullumeelsus.” Naine ahmis samuti õhku, vaadates mehele uduseks muutunud tumedate silmadega otsa. “Aga kurat võtaks! Midagi sellist ma ei oodanud.”
“Ega minagi.”
“Kas sa suudled alati nii hästi või olen sind nii hästi üles kütnud?”
“Ee… Miski ütleb mulle, et sellele küsimusele vastates võin ma vastu pead saada.” Daisy tõstis käe ja puudutas õrnalt mehe põske.
“Ma ei hakkaks sind pähe lööma, kullake. Sul on ju seal haav. Kõige hullem, mis ma teha võiksin, oleks virutada sulle kõhtu, ja seda ma vajaduse korral teen.”
“Tänan. Sain aru.”
“Mulle näib, et terve mõistus hakkab meie juurde tagasi tulema, kas pole nii?”
“Paistab küll sedaviisi,” vastas Teague kahetsustundega.
“Mulle meeldib lainele järele anda. Ilma millelegi mõtlemata. Lihtsalt elada. Aga ehk on see… liiga tugev laine?”
“Küllap vist.” Mehe hääles kõlas endiselt kahetsus. “Tavaliselt ei tee ma kunagi rumalusi.”
“Tõsi või? Mis siis ikka, see-eest teen neid mina. Olen teinud nii palju vigu, andes esimesele sööstule järele, et võiksin pidada loengu teemal, kuidas oma elu ära rikkuda. Võin sindki õpetada.”
“Võtaksin sinu konsultatsiooni rõõmuga vastu.”
Naise huulilt pääses valla naer: ahvatlev, erutav.
“Aga kui ma luban, Teague, et selle tuisu ajal…”
Mees ootas, arvates, et Daisy ütleb oma mõtte lõpuni. Kui see aga enam sõnagi ei lausunud, langetas Teague pea ja vaatas talle näkku.
Naise silmad olid suletud ning taas kõlas vaevukuuldav norin. Ta oli uinunud. Uinunud – ja kõik. Lubadus jäigi lõpetamata.
Daisy taipas suurte raskustega, et helises mobiiltelefon. Kõik viimaste ööpäevade sündmused ja väsimus olid teda niivõrd muserdanud, et ta ei jaksanud liigutadagi. Oli külm. Ta tundis seda kohe. Lisaks sellele oli suhteliselt valge.
Vähehaaval naasis Daisy reaalsusesse. Ta on Cunninghamide juures. Ta oli suudelnud võhivõõraga. Ta oli jäänud tuisu kätte. Kurat võtaks, kas ta tõesti suudles selle tundmatuga? Tuli põles veel, see näitas, et uusi puid oli kaminasse lisatud alles hiljuti ning seda polnud teinud Daisy. Ta polnud üksnes suudelnud oma kõrval lebanud tundmatuga, vaid mehe eest ka hoolitsenud. Kõik naise sugulased olid ära sõitnud. Kogu tema elu on varemetes. Paistab, et ta embab Teague Larsonit ikka veel, nagu oleks mehe külge kleebitud.
Ja heliseb mehe mobiiltelefon, nõudes, et keegi tõuseks.
Daisy viskas teki pealt. Talle hoovas vastu külm õhk.
“Jah,” vastas ta järsult šerifile, kui oli Teague`i telefoni lõpuks kätte saanud. “Ma tean väga hästi, et vool läks ära, George. Kavatsesin täna hommikul üritada Cunninghamide generaatorit tööle panna. Kui ma seda ei suuda, toon garaažist veel puid. Ei, ma ei tea, kuidas mu patsiendiga lood on…“
“Lund sajab ikka veel, ehkki vähem, aga puhub tugev tuul, hanged on kuue-seitsme jala kõrgused. Paistab, et linn jääb paariks päevaks abita.”
Daisy haigutas ja ootas võimalust sõna sekka öelda:
“Olgu, olgu. Jah, meil siin ei ole infarkti ega sünnitust. Aga Teague`il on tõesti tõsine peatrauma. Ja pahkluu valutab. Pane meid nende nimekirja, kes vajavad kiirabi, kuuled? Jah, ma helistan uuesti, veidi hiljem, et kursis oleksid.”
Võõrastetuppa naastes mõtles Daisy, et peab võimalikult kiiresti vanemate ja õdedega ühendust võtma. Nad ei teadnud, et ta tagasi koju oli saabunud. Kui lähedased püüavad Prantsusmaale helistada ega leia teda, hakkavad nad muretsema.
Tema mõtted liikusid valguse kiirusel. Liigutused olid sama kiired. Äkki jäi ta seisma nagu soolasammas.
Sedasama tegi Teague. Ta seisis neljakäpakil diivani seljatoe juures. Polnud tähtis, mis oli juhtunud varem – tundus, nagu oleksid nad tardunud üheaegselt.
Daisy ei liikunud kohalt, ent ootamatult muutus ta pulss kiiremaks – nagu läinud ööl, kui ta Teague`i puudutanud oli.
“Mida me teeme?” küsis naine, kuna mees ei liigutanud end, olles ikka veel neljakäpakil.
“Otsisin midagi diivani tagant.“
“Jah?“
“Eile õhtul pillasin taskust võtme. Seda pole mul praegu muidugi vaja, aga ma arvasin, et parem on see üles otsida, kuni mul veel meeles on…“
Naine katkestas teda:
“Kas su pahkluu valutab väga? Kas sa ei saa üldse sellele toetuda?“
Teague kortsutas kulmu. Mees ei teadnud, et naisele oli harukordselt osavalt valetatud. Tema endine mees oleks suutnud valetada ülestõusmispühadel ka paavstile endale ning seejärel täiesti siiras välja näha.
“Saan sellele toetuda küll,” vastas Teague ärritunult.
“Vaat mis,” kostis Daisy. “Hakkad vannituppa minema neljakäpakil – edaspidi kutsume seda sinu vannitoaks. Mina kasutan seda, mis on ülakorrusel. Tõsi, me ei saa duši all käia, sest elektrit ei ole. Aga probleem on selles, et…”
“Kas kavatsed rääkida asjast või mitte?”
“Proovin