Tütar suitsust ja luust. Laini Taylor
ka.
Karou hakkas taganema.
„Ma ei paluks seda, sa ju tead, et ma ei paluks, aga muud teed ei ole!”
Karou kõndis kiirustades eemale, pea maas, ning ta oleks kõndimist ka jätkanud ja tagasi mitte vaadanud, kui poleks olnud seda karjatust tema selja taga. See purskus Jemaa el-Fnas valitsevast kaosest ning ühtäkki polnud kõik muud hääled selle kõrval mitte midagi. See oli üks meeletu nutulaul, kitsas helidejõgi, Karou ei olnud iial midagi sellist kuulnud.
Ilmselgelt ei olnud karjuja Izîl.
Ebamaine hala valjenes, värelev ja vägivaldne ning siis murdus see nagu laine ja sellest sai keel – sahisev ja ilma tugevate konsonantideta. Tundus, et tegemist on sõnadega, kuid keel oli võõras isegi Karoule, kelle kogus oli ometi rohkem kui kakskümmend keelt. Ta pöördus ja nägi siis, et inimesed tema ümber pöördusid samuti ning et nende ehmunud ilmetest sai õud, kui nad taipasid, kust see hääl tuleb.
Ning siis nägi seda ka Karou.
See asi Izîli seljas ei olnud enam nähtamatu.
14
Surmav hingelind
Kui keel oligi võõras Karoule, siis Akiva tundis seda hästi.
„Seerav, ma näen sind!” kõlas see hääl. „Ma tean sind! Vend, vend, olen oma karistuse kandnud. Ma teen ükskõik mida! Ma olen kahetsenud, mind on piisavalt karistatud…”
Akiva vahtis midagi aru saamata seda asja, mis tolle mehe selga tekkis.
See oli peaaegu alasti, pundunud ülakehaga, pikad ja peenikesed käed ümber inimese kaela klammerdunud. Kasutud jalad tolknesid ja olevuse pea oli paistes, pingul ja lillakat tooni, justkui see oleks tulvil täis verd ja valmis lõhkema suure märja pahvatusega. See oli võigas. Oli põlastusväärne, et ta seeravite keelt kõneles.
Selle absoluutne sobimatus tarretas Akiva paigale ja ta jäi ühte punkti jõllitama, ning siis muutus tema oma keele kuulmisega kaasnev üllatus ehmatuseks selle üle, mida selles keeles öeldi.
„Nad rebisid küljest mu tiivad, vend!” Olevus vahtis Akivale otsa. Ta võttis ühe käe vanamehe kaela ümbert ja sirutas selle anuvalt Akiva poole. „Nad väänasid mu jalad, et peaksin roomama nagu putukas põrmus! On möödunud tuhat aastat päevast, mil mind minema kihutati, tuhat aastat piinu, kuid nüüd oled sa tulnud, sa oled tulnud mind koju viima!”
Koju?
Ei. See oli võimatu.
Inimesed olid olevust nähes eemale kohkunud. Teised olid ringi pööranud ja vaatasid olevuse viibete suunas ning kinnitasid oma pilgud Akivale. Too mõistis, et teda on märgatud ja lasi oma leegitseval pilgul üle rahva käia. Mõned põrkusid eemale ja pomisesid palveid. Ning siis langes tema pilk siniste juustega tüdrukule, kes seisis umbes kahekümne meetri kaugusel. Rahulik hiilgav kuju keset hämmingus rahvahulka.
Ja tüdruk vaatas vastu.
Tumedaks maalitud silmadesse päikesest pruunistunud näos. Tulekarva silmad täis väikeseid elavaid sädemeid, mis otsisid läbi ilma teed ja lõid selle lõkkele. Need raputasid Karou täiesti läbi, ta mitte lihtsalt ei võpatanud, vaid terve tema keha vappus adrenaliinitulvas. Tema jäsemed muutusid kergeks ja oleksid justkui järsku ärganud, et kas võidelda või lennata, täis ootamatut keemiat ja metsikust.
Kes? mõtles ta, tema meeled tuhatnelja kiirustamas, et keha tulisusele järele jõuda.
Ning Mis?
Sest see mees, kes seal möllu keskel täiesti liikumatult seisis, ei olnud ilmselgelt inimene. Süda peksles peopesades, Karou kõverdas sõrmed rusikasse ja tundis soontes metsikut suminat.
Vaenlane. Vaenlane. Vaenlane. See teadmine peksles ühes rütmis ta südamelöökidega, see tulesilmne võõras oli vaenlane. Tema nägu – oh seda ilu, ta oli ideaalne, ebatõeline – oli üleni külm. Karoul oli tahtmine põgeneda, kuid samal ajal pelgas ta sellele olendile selga keerata.
See oli Izîl, kes tema asemel otsuse langetas.
„Malak!” karjus ta ja osutas mehele. „Malak!”
Ingel.
Ingel?
„Ma tean sind, sina surmatoov hingelind! Ma tean, mis sa oled!” Izîl pöördus Karou poole ja ütles kiirustades: „Karou, soovitütar, sa pead Brimstone’i juurde minema. Ütle talle, et seeravid on siin. Nad on tagasi sisse pääsenud. Sa pead teda hoiatama! Jookse, mu laps, jookse!”
Ning jooksu Karou tõepoolest pistiski.
Läbi Jemaa el-Fna, kus põgenejaid takistas suur sinna-tänna sagimine. Ta tegi endale jõuga rahvahulgas teed, lükkas mõned eemale, pääses mööda ühest kaamelist ja hüppas üle end rõngasse kerinud kobra, kes tegi sööstu tema suunas, hammastest ilma jäetud ja seega kahjutu. Ta julges korraks tagasi vaadata ega märganud, et teda jälitataks – et tema Karoud jälitaks – kuid ta tundis seda siiski.
Karou närvid olid ärevusest äärmuseni pingul. Tema keha üleni ärkvel ja elus. Talle peeti jahti, ta oli saak ning ta polnud isegi nuga saapasse pistnud, ta ei arvanud, et seda hauaröövlit külastades vaja läheks.
Ta põgenes platsilt mööda ühte neist alleedest, mis toitsid väljakut nagu lisajõed. Turgudel oli nüüd rahvast vähem ja paljud tuled olid surnuks löödud ning ta kihutas mööda pimedaid nurgataguseid, tema samm pikk ja kerge, jalaaste peaaegu kuuldamatu. Ta võttis kurve ettevaatlikult, et vältida kokkupõrkeid, vaatas üha uuesti selja taha ega näinud seal kedagi.
Ingel. See sõna muudkui kajas ta mõtetes.
Ta oli väravale lähenemas – ainult veel siit ümber nurga, siis veel üks pime tänav ja ta ongi kohal, kui ta ainult nii kaugele jõuab.
Midagi langes ülevalt allapoole. Kuumus ja tiivalöökide kume vuhin.
Pea kohale kogunes pimedus ja varjutas kuu. Miski laperdas alla Karou poole suurte fantastiliste tiibade jõul. Kuumus ja tiivalöögid ja värelus, kui tera läbi õhu tungis. Tera. Ta hüppas kõrvale, tundis terasest mõõka oma õlga hammustavat ja prõmmis samal ajal vastu nikerdatud ust, nii et liistakaid lendas. Ta haaras ühe liistaka, selle sakilise puuoda ja pöördus, et oma ründajale vastu hakata.
Mees ei seisnud temast kuigi kaugel, mõõgatera puhkas maapinnal.
Oih, mõtles Karou teda vahtides.
Oih.
See on tõesti ingel.
Ta seisis seal sellisena, nagu ta tegelikult oli. Tema pika mõõga tera helendas tema tiibade hõõguses – olid need vast tohutud tiivad, sädelevad, nende siruulatus nii suur, et need puutusid vastu seinu mõlemal pool tänavat, iga sulg kui tuulest sakutada saanud küünlaleek.
Need silmad.
Tema pilk oli kui põlema pistetud süütenöör, mis jätab endast maha põlenud maa. Karou ei olnud kunagi midagi nii ilusat näinud. Tema esimene mõte, kohatu kuid vastupandamatu, oli see, et tuleb see ingel meelde jätta, et saaks teda hiljem joonistada.
Järgmisena mõtles ta, et hiljem ei tule enam midagi, sest see ingel kavatses ta tappa.
Mees ründas teda nii kiiresti, et tema tiivad joonistasid õhku tulejooni ning kuigi Karou põikles uuesti kõrvale, ei jäänud tal see lõõmav jälg märkamata. Tema mõõk hammustas Karoud uuesti, sel korral käsivart, kuid ta väändus kindlalt surmatorkest kõrvale. Ta oli kiire. Ta hoidis distantsi, mees püüdis läheneda, kuid Karou tantsiskles kergelt, nõtkelt ja sujuvalt eemale. Nende pilgud kohtusid jälle ja Karou nägi tema uskumatu ilu taga ebainimlikkust, halastuse täielikku puudumist.
Ingel ründas jälle. Kuigi Karou oli kiire, ei jõudnud ta tema mõõgaulatusest siiski päriselt eemale saada. Kõrisse sihitud löök tabas hoopis abaluud. Valu ei olnud – see tuleb hiljem, kui ta just surma ei saa – levis ainult kuumus ja Karou teadis, et see on veri. Järjekordne