Võit hasartmängusõltuvuse üle. Alex Blaszczynski
mängu või sündmuse kestel, mille tulemus ei ole teada, ning kus võiduvõimalused erineval määral sõltuvad just sellest tulemusest.
Võime öelda, et on olemas üldine kokkulepe, mille kohaselt hasartmängimine sisaldab vähemalt viit olulist komponenti.
1. Hõlmab kahte või enamat osalist (millest üks võib olla organisatsioon).
2. Sündmused põhinevad kindlusetusel.
3. Väärtusega esemed jaotatakse uuesti välja vastavalt nende kindlusetute sündmuste tulemusele.
4. Väärtusega esemed ei piirne rahaga.
5. Osalemine on vabatahtlik.
Kuigi väärtusega ese, mis mängus panustatakse, on harilikult raha, teatakse ka juhtumeid, kus inimesed on kihla vedanud vallasomandi, kinnisvara ja koguni oma naise või tütre seksuaalse soosingu peale. Ühe anekdoodi kohaselt sattus Londoni politseikonstaabel 19. sajandi lõpul vaiksel ja udusel tänaval peale kahele närustes rõivastes mehele. Üks aitas teist, kel konstaabli arvates tundus olevat kavas end laternaposti külge üles puua. Kui ta püüdis asjasse sekkuda ja meest arvatavast enesetapukatsest päästa, soovitati talle üsna sõnaselgelt edasi kõndida ja oma asjadega tegelda. Tuli välja, et üks meestest uskus enesel kaardimängus alati nii kindla võidukäe olevat, et vedas teisega oma elu peale kihla. Kahjuks ta kaotas ja tasus parajasti mänguvõlga.
Hasartmängimise kirjeldusest on spetsiaalselt välja jäetud tegevused, mis küll hõlmavad teatud määral riski, kuid millega ei kaasne väärtust omavate esemete vahetamist. Niisuguste tegevuste hulka kuuluvad näiteks deltaplaaniga liuglemine, sõidutee ületamine või autoga kihutamine – ja seda vaatamata meie päevil populaarsetele seisukohtadele, et liiklus on praegusel ajal nii tihe, et terve nahaga üle tee saamine on täielik õnnemäng.
Hasartmängimises pole midagi uut ja see pole sugugi veider tänapäeva moenarrus. On huvitav vaadata, kuidas hasartmängimine sajandite jooksul on arenenud, ning heita pisut valgust sellele, kuidas ühiskond on eri ajajärkudel hasartmängusõltuvusse suhtunud. On olemas tõendeid, mis näitavad, et inimesed on hasartmänge mänginud juba iidsete vaaraode päevil – 4000 aastat enne meie aega. Arheoloogilised leiud tõendavad, et etruskid ja roomlased kasutasid umbes 900. aastal kuue tahuga täringuid ning et puhkehetkedel sõlmisid kreeka ja rooma sõdurid innukalt kihlvedusid nummerdatud kaarikurataste pöörlemise peale. See oli ruleti varane eelkäija – seade, mida täiustas Prantsuse matemaatik Blaise Pascal ning mida Inglismaal esitleti 1739. aastal. Ameerikasse jõudis rulett 19. sajandil ja Austraaliasse alles 1973. aastal ja on seal praegu nii populaarne, et igas Austraalia osariigis ja haldusüksuses on üks või mitu kasiinot.
12. sajandi Hiinast on pärit kaardimängud, mis jõudsid 14. sajandi lõpupoole läbi Hispaania ka Euroopasse. Loteriid olid olemas juba Rooma riigi ajal. Vana aja õukonnakohtutes kasutati süü määramiseks, varanduse jaotamiseks ja poliitikute valimiseks numbrite viskamist. Loteriid võitsid tunnustust raha kogumiseks ühiskondlike projektide jaoks. Kuninganna Elizabeth I tutvustas loteriimänge Inglismaal 1569. aastal, et finantseerida avalikke projekte ja toetada vaeseid. Loteriid kogusid raha Ameerika iseseisvussõja jaoks, kusjuures esimese pileti olla ostnud George Washington ise. Chicago kriminaalpolitsei ohvitseri Virgil Petersoni 1950. aastal ilmunud artikli järgi tundus loteriimaania 1790. aastaks möllavat harukordse ägedusega. … Südametunnistuseta organisaatorid õhutasid inimeste seas rikkakssaamise hullust. John Day on märkinud, et hobuste võidujooksud on paar tuhat aastat vanemad kui kristlus; Homeros, Ovidius ja Herodotus kuulusid esimeste vanaaja kirjameeste hulka, kes oma töödes hipodroomisporti käsitlesid. Kuigi avalikud võiduajamised olid 11. sajandi Londonis väga levinud, pani puhtavereliste hobuste võidujooksudele aluse kuningas Henry VIII (1509–1547) tõuaretushuvi. Spordiala saavutas rahvusliku ajaviite staatuse kuningas James I (1603–1625) ajal, oli Oliver Cromwelli valitsusajal ajutiselt maha surutud ja sai pärast džokiklubi Newmarket Jockey Club rajamist 1750. aastal ametlikult reguleeritud spordialaks.
Pokkeriautomaadi leiutas 1895. aastal ameeriklane Charles Frey ning sellest ajast on masin kogunud populaarsust ühe kõigi aegade kasumlikuma õnnemänguseadmena, ehk nagu keegi tundmatu kirjamees on öelnud, et eales pole leiutatud teist niisugust masinat, mis annab nii tohutut kasumit nii väikese investeeringu ja nii väheste pingutustega.
Sotsioloogilised ja antropoloogilised uurimused on näidanud, et hasartmängimine on peaaegu kõikjal viibiv fenomen, mida on kogu ajaloo vältel leitud peaaegu iga rassi ja kultuuri juurest. Ainsad erandid on mõned indiaanihõimud ja Austraalia aborigeenide kogukonnad, kus varad on pigem ühiskondlikud ega kuulu üksikisikutele.
Lääne ühiskonnas on sotsiopoliitilised jõud 20. sajandi varastest kümnenditest alates kutsunud suhtumises hasartmängudesse esile suure muutuse. 1931. aastal seadustati Ameerikas Nevada osariigis mõned õnnemänguvormid; praegu on üks või rohkem vorme lubatud enamikus osariikides. Inglismaal 1960. aastal vastu võetud „Kihlvedude ja hasartmängude akt“, mis legaliseeris off-course kihlveod, juhatas hasartmängualase tegevuse tõusuteele, mis on praegugi selgelt nähtav suundumus kogu Euroopas. Alates 1970ndatest on hasartmängutööstust ennenägematult toetatud kui seaduslikku ühiskondlikku vaba aja veetmise vormi, mida propageerib ulatuslik sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline infrastruktuur.
Hasartmängimise populaarsuse muudab veelgi huvitavamaks tõik, et pole olemas ühtegi ilmset selgitust, miks tunnevad inimesed selle poole nii suurt tõmmet, nagu oleks tegemist bioloogilise vajaduse või mõnuainega (näiteks alkoholi või narkootikumiga), mille kasutamisega kaasneb füsioloogiline heaolutunne. Jõulisel meediapropagandal on kahtlemata suur mõju lastele ja noorukitele, keda julgustatakse suhtuma hasartmängimisse kui põnevasse vaba aja veetmise viisi. Reklaam lisab kasiinodele glamuuri ja ahvatleb inimesi õnnemänge proovima, jättes neile eksliku mulje, et võitmine on täiesti tavaline ja enamik mängijaid väljub kasiinost rikkamatena. Kuigi on tõsi, et juhuslikult võidab enamik mängijaid ning mõned võidusummad võivad olla suured, jäävad üldised võidušansid ikkagi maja kasuks ja pikaajalises plaanis kaotab muutumatult suur mängijate enamik. Uurimused tõendavad, et enamik mängijaid annab oma raha pärast võitu mängu jätkates peaaegu alati raha majale tagasi. Inimestel on kalduvus võidetud summaga mitte leppida, uskudes, et edasi mängides võib võita veelgi rohkem.
Selle, kui palju inimesi täpselt ühes või teises vormis hasartmängimisega tegeleb, määrab kindlaks kasiinode olemasolu ja juurdepääsetavus. Mida rohkem mängukohti, seda enam inimesi õnnemängudes osaleb. Ja mida rohkem inimesi seda teeb, seda suurem on nende arv, kellel võib hasartmänge mängides välja kujuneda probleem – neist saavad inimesed, keda tavakõnes nimetatakse hasartmängusõltlasteks. Hasartmängimine muutub järjest populaarsemaks ja omandab uusi vorme, mis teeb suurt muret sotsiaalhoolekande organisatsioonidele ja vaimse tervise spetsialistidele, kes teavad mängukire tumedaid pooli ja peavad nendega tegelema, nähes probleemse mängurluse isiklikke, sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid. Näiteks 70aastase vanuri hääbuv tervis, kes end näljutab, et säästa raha mänguautomaatidel mängimiseks, või pereisa enesetapu tagajärgedega võitlev perekond, või tuhandetesse naeladesse ulatuvast mänguvõlast tulenev kriis.
Enne kui hakkame ülemäärast ja probleemset mängurlust lähedamalt vaatlema, võtkem korraks aeg maha ja mõelgem mõnele mõistele, mida selle kirjeldamiseks kasutatakse, ning teatud vormidele, mida hasartmängimine võtab.
Segaduse vältimiseks on oluline eristada mitmesuguseid mõisteid, mida laialdaselt kasutatakse inimeste kohta, kes on oma hasartmängukäitumise üle kontrolli kaotanud.
Enamik inimesi teab tõenäoliselt kõige paremini terminit mängusõltuvus, mida kasutab organisatsioon Anonüümsed Mängurid – tugirühm inimestele, kes kogevad korduvaid kontrollimatuid mängukire sööste. Kuid kontrollimatu mängukire puhul on kasutatud ka mõisteid, nagu ülemäärane, sundmängimine, sõltuv, neurootiline ja patoloogiline. Kuigi vaheldumisi kasutusel, on neil mõistetel teaduslikust vaatepunktist lähtudes suur erinevus. Näiteks sundmängimise kirjeldus ei ole tegelikult täpne, kui kaaluda mõiste eriomast psühhiaatrilist definitsiooni. Psühhiaatrias viitab sundtegevus püsivale tungile käituda viisil,