Supilinna poisid. Olev Remsu
kõveraks pööratud toru alla.
Oh, täna hommikul läks veetoomine meelest ära, õhtul kukub ema õiendama!
Herne tänav oli lahti sahatatud, munakivisillutis paistis.
Nurgal seisis Paks-Hans, seal ta tammus ilmast ilma.
Punapäine Hans oli õudselt jäme, mitte ükski rihm ei mahtunud talle ümber kõhu, ta hoidis oma pükse üleval punutud ja sõlmatud nööriga, ta palituhõlmade vahelt paistis lihav naba. Paks-Hans oli paksuse pärast koolistki vabastatud, ise viskas ta selle üle kurba nalja – kollapingid lähevad mu all katki, sellepärast mind kolla ei lastagi.
Kollagi ihkas olla kollast prii, aga sihuke pirakas ta ka olla ei tahtnud.
Paks-Hansu isa oli retsiisand Krilli kambajõmm, istus praegu kinni, saatis plate pealt koju ähvarduskirju, milles lubas maha lüüa viimse kui ühe võmmi, prokuröri, vangivalvuri ja koputaja. Paks-Hansu ema pidas kanu. Tema karvasjalgsed siblisidki ilmast ilma tänavanurgal, kaagutasid ja kõkutasid, nokk norus, kui teri ei leidnud.
Nii Kolla isa kui ka ema olid Hansu pannud heade poiste kirja, Kolla võis temaga ametlikult läbi käia.
Ja imelik, et Kolla käiski. Teiste heade poistega nagu perenaise tütrepoja Heinoga, polnud tal teab mis tegemist – Heino oli puupea ja jube nüri jorss, ajas igavat loba, nagu kõik need eeskujulikud.
Hansuga pidas Kolla aga pikad jutud maha, kui kaevul käis.
Kord tuli ema isegi ämbritele järele ja ei pistnudki kisama – kuhu sa, kuriloom, ometi nii kauaks jääd, supp vaja enne isa tulekut valmis teha! Oli hoopis mahe ja sõbralik, küsis ise Hansult, mida arstid ütlevad ja kuidas tervis on?
Hans pakkus kõigile terekätt, see oli kohutavalt lõtv, mitte et poiss poleks viitsinud kõvemini suruda nagu mõni ülbe tüüp, Hans lihtsalt ei jaksanud kõvemini pigistada.
Paks-Hans tuli hommikul tänavanurgale, seisis natuke elektriposti all, väsis ning istus siis majatrepile. Ühtevalu mugis Hans Krakówi vorsti. Siis läks pimedaks, pirn posti otsas pandi põlema ja ema kutsus Hansu magama. Vahepeal käis poiss toas veel söömas, mis sest, et ainuüksi Krakówist oleks pidanud kõht olema rebenemiseni täis.
„Fiskultprivet!” tervitas Harald.
„Omkust-omkust, kutid,” tervitas Hans vastu.
„Ferrum!” tervitas Kolla. „Kuidas läheb?”
„Aupull, ei jõua ära kiita,” vastas Hans, ja niisugune nukker eneseiroonia istus Kollale.
Mõni teine tema olukorras kukuks kaeblema, et ma olen siit ja siit haige, mul õudselt valutab sealt ja sealt, kuid Hans oli rõõmus ja särav, aupullitas ühtsoodu.
„Tere sulle kah,” ulatas Hans Kosmoselaikale terekätt.
Seda kunsttükki Kosmos siiski ei osanud, kuigi muidu oli priima koonukas. Kolla peab talle selle selgeks õpetama.
Hans sitsitas seejärel Kosmost vorstiga ja koonukas kargas jalamaid üles, ampsas vorstipala Hansu sõrmede vahelt.
„Tark koer, väga tark koer,” kiitis Hans. „Ma ühelegi teisele kutsale ei anna, ainult sinu omale.”
Kolla mõikas küll, et Hans kiidab Kosmost kaudu teda, järelikult tuleb tal terekäpa-trikk kähku käsile võtta.
Hans oli ikka tõeline sõber, esiteks sellepärast, et pidas koonukat Kolla omaks ja teiseks sellepärast, et loovutas näljasele loomale oma närimist. Mõni teine, ihnuskoi, poleks seda teinud elu seeski, kuna vorst oli jube defka. Oli koguni seesuguseid tüüpe, kes ei kutsunudki Kosmoselaikat Kosmoselaikaks, vaid mõtlesid välja mingi oma lolli nime.
„Ole meheks,” tänas Kolla. „Näed, tal on hundiisu.”
Herne oli Supilinna magistraal, siin põrusid munakividel üksikud automobiilid, siin ruttasid inimesed, kui nad linna läksid. Linnaks nimetati kesklinna.
Paks-Hans märkis oma vihikusse üles kõikide autode numbrid, mida nägi. Sellest Kolla alustas:
„Mitu masinat täna?”
„Null,” vastas Hans nukralt. „Null pole nummer, null pole nummer, null pluss null on ikka null. Ainult leivaauto läks mäest üles, aga seda ma ei loe, ma loen ainult neid, mis mööda Hernet kimavad. Vohh, eile oli kihvt päev, eile oli viis masinat. Neli krusa ja üks sõidukas. Täna olen näinud ainult telegrammikandjat. Oli juba jalgrattaga, järelikult on kevad käes. Ma küsisin, kellele sa telegrammi viid.”
Paks-Hans püüdis suhelda igaühega, kes mööda läks ja tahtis temaga juttu ajada.
„Kellele siis?” küsis Harald.
„Ta ütles, et riiklik saladus, laiutas käsi. Alati laiutab ta käsi, laseb need lenksist lahti. Aga kevad on tõesti, räästad tilguvad ja tuvid kudrutavad. Ei tea, kellele ta telegrammi viis?”
„Kas kuhugi tahapoole?” täpsustas Kolla.
„Tahapoole. Võib-olla Melonisse, võib-olla Piiri tänavale,” arutles Hans. „Vahest Kikka Iffi isale või emale?” oletas Harald.
„Ma arvan, et kui Kikastele, siis oleks ta sõtkunud mööda Tähtveret. Mis mõtet on tal ringi teha?” kummutas Hans topaka oletuse. „Ma arvan, et eerikule. Ma tean, et Piiri ja Alliku nurgal elab üks eerik. Tema on täpselt seda nägu, et talle võiks telegramm tulla.”
„Ei tea, mis seal sees oli?” uudishimutses Harald.
„Ma ei hakanud küsima, sest telegrammikandja ei tohi kellelegi öelda, mis telegrammis sees on. Ma arvan, et tolle eeriku mõni sugulane on surnud. Ega muidu pole mingit mõtet telegrammi peale raha raisata, kui et keegi peab olema surnud,” arutles Hans.
„Viskas tossu välja,” tõdes Harald.
„Viskas. Ei tea, mis juhtus? Võib-olla jäi auto alla? Ma olen ise näinud, kuidas siin autod kimavad. Sada sees ja kurvid sirged,” liialdas Hans.
Lisaks kohalikele uudistele teadis Hans muudki, kuna nurgapealse elektriposti otsas oli häälekõvendaja. Või mögafon nagu seda valjuhääldit ja reproduktorit üheskoos supilinnakeeles kutsuti. Juba hommikul kell kuus kukkus see ENSV ja Nõukogude Liidu hümni müristama, lõpetas alles südaööl samade hümnidega: „Jää kestma, Kalevite kange rahvas ja seisa kaljuna, me kodumaa! ei raugend kannatustes sinu vahvus, end läbi sajanditest murdsid sa. Ja tõusid õitsvaks sotsialismimaaks, et päikene su päevadesse paista saaks. Sa kõrgel leninlikku lippu kannad ja julgelt kommunismi rada käid. Partei me sammudele suuna annab ja võidult võitudele viib ta meid.”
Nõukogude Liidu hümn oli hoopis sõnadeta. Vanasti olid sõnad olnud, nüüd enam mitte, kuna need sõnad olid olnud riigivastased.
Teised üksikud mögafonid Supilinna tänavanurkadel olid kividega puruks visatud, kuid sellel siin polnud häda midagi.
„Kutid, kas teate – Moskva kaotas,” teatas Hans.
„Moskva! Moskva ei kaota mitte kunagi,” ei uskunud Harald.
„Aupull, oma kõrvaga kuulsin,” kinnitas Hans ja näitas tõenduseks oma prunnaka sõrmega posti otsa.
Juba käe ülestõstmisega oli Hansul kõvasti vaeva.
„Sa usud seda! Kuulata tuleb Ameerika Häält, mitte mögafoni,” õpetas Kolla.
Kolla isa kuulas Ameerika Häält, Kollagi kikitas laua taga kõrvu. Nad olid isaga käinud raadioaparaati Moskvitš Vaksali tänava raudteepoest toomas, pärast katusele vedanud kõrge ja pika antenni, mis ulatus üle tänava ning oli kinni vastasmaja korstna küljes. Raadio oli isa saanud ainult raudteelaste ametiühingu jaotuskava alusel, anti üksnes vedurijuhtidele ja teistele tähtsamatele ninadele, ülejäänud pidid suu puhtaks pühkima.
„Tõesõna, Moskva Spartak kaotas Bakuu Neftjanikule, ise kuulsin,” ei taganenud Hans.
„Aa, siis küll,” nõustus Kolla.
„Mis Spartak? Mis… Mis see oligi?” küsis Harald.
„Jalka.