Supilinna poisid. Olev Remsu
Kolla kutsus ja kutsus, kuid koonukat netu, Kosmos oli otsekui maa alla vajunud. Võib-olla oli selle kassivoostri sabatus Kosmose tegu? Jahikoera moodi kuts ta on.
Õudse haava lööb hinge, kui sõber su maha jätab. Ja veel kelle pärast!
Kingissepa tänav tuli Nõukogude luurajal ületada kogu ilmarahva silme all, siin lihtsalt polnud teist teed.
Las näevad! ega keegi tule selle peale, et Kolla põgeneb parajasti vanglast, nagu Robin Hood seda mitu korda tegi.
Tšort poberi, alati jooksed sa rahvaparves sülle sellele, keda sa kõige vähem näha tahad!
„Heldus, sina, Nikolai! Ilma mütsita! Tere!” hüüdis Haraldi ema Moonika Püi, seesama, kes oli kassile nimeks pannud Ljubov Orlova.
„Kuule, poiss, kas sul külm ei ole? Väljas veel miinuskraadid,” manitses Haraldi ema Moonika, endal peas meeste läkiläki, sama tüüpi, mis Kollal võmmerei aknaauku jäi, ainult et kaunim, kallim ja läikivam.
Ja seljas tiigritäppidega kasukas, käed sama karva muhvis, noh, proua Supilontrus oma täies hiilguses.
„Ei ole külm, kevad käes. Palja peaga käimine on moes,” vastas Kolla.
„Ole ikka, kevadeni veel pikk maa. Mis moeahv sina tahad olla… Harald rääkis kodus, et miilits on su kinni võtnud. Ma mõtlesin, et räägin onu Stjopale, et nad su lahti laseksid,” ütles Haraldi ema ja Haraldi naine Moonika Püi.
Kolla tundis end nõelatuna, talle tundus, et Moonika-tädi tahtis öelda – mis moeahv sina tahad olla oma sinelis, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni.
Kolla khakitooni raudteelasesinel ja Haraldi ema kasukas olid tõesti nagu kaks äärmust – üks töölise, teine daami oma, üks peetud, teine suurtsugu ja šikk.
Onu Stjopaks kutsus proua Moonika oma meest, Haraldi isa, Supilinna piirkonnavolinikku.
Oli üks piltidega kehvnoi värssides lasteraamat miilitsast, keda onu Stjopaks kutsuti. Too värsivõmm oli pikk nagu soolikas ja aitas kõiki. Kollale sihuke titavärk ei istunud, tema luges musketäre. Ja onu Harald polnud üldsegi nii pikk nagu onu Stjopa.
Teiseks oleks Kolla tahtnud täpsustada – militseinik ei võtnud kinni mind, vaid meid. Siin on vaks vahet. Kuid Kolla ei jõudnud, sest enne teda tegi suu lahti Moonika-proua, Saluudi-kino piletöör: „Kuule, poiss, kas sa meie uut filmi oled näinud? Prantsuse oma. Ma ise pole ka veel vaadanud, kuid töökaaslased ütlesid, et seal on Pariis ja eiffeli torn.”
Saluut asus teisel pool tänavat.
„Ei ole,” vastas poiss.
Kus võis ta seda näinud olla, kui täna on esmaspäev, mil tulevad uued filmid?
„Tahad tulla vaatama? Tahad Pariisi näha?” pakkus Haraldi ema Moonika.
Kuidas võib niisugust asja üldse küsida! Üle kõige maailmas tahtis Kolla näha filme ja musketäride linna Pariisi. Lisaks sellele on kino kindel koht, kust mingi võmminäru sind otsida ei oska. Vähemalt poolteist tundi oled veel vabaduses.
MERE ÄÄRDE, MERE ÄÄRDE!
SEANSS JUST ALGAS.
Proua Moonika viis Kolla kino uksesammaste vahelt sisse, seejärel piletikontrollist läbi, nad läksid algul teisele, siis kolmandale korrusele.
Saal oli juba pime, proua Moonika pani ta istuma looži – asi oli selles, et seal olid kõige kallimad kohad, need jäid tihti tühjaks.
Ringvaates täitsid Kohtla-Järve kaevurid-stahhaanovlased põlevkiviplaani miljoniprotsendiliselt. Maa-aluseid käike pidi hulkuda oleks hirmus põnev. Mitšurini-nimelise kolhoosi lehmad andsid talvelgi kõvasti piima, nii et üle lüpsikuääre maha jooksis. Kõht oli vapustavalt tühi, silmanägemise tahtis ära võtta. Ants Antson tiirutas pikkadel kiiruiskudel elva järve jääl ja ütles, et tema seab sihiks maailmameistrivõistlused ning mõne aasta pärast toimuvad Innsbrucki olümpiamängud. Kolla teadis, kus Innsbruck asub – Austrias! Kui hakkaks hoopis kiiruisutajaks?
Kolla oli teinud korvpalli, ujumist, jäähokit, lauatennist, tennist, kergeraksu, malet, kuid kiiruisutamist polnud ta veel proovinud.
See jääks loomulikult kõrvalalaks, peamine oleks ikka sõudmine.
Ringvaate ja filmi vahel lõi saal uuesti valgeks, Kolla kartis, et keegi piletiga tuleb oma kohta tahtma. Ja seal istub tema! Kord oli nii juhtunud, siis polnud Kolla leidnudki endale vaba tooli, pidi istuma rõdutrepil.
Tuli hoopis Haraldi ema, tõi tuututäie liha- ja moosipirukaid.
Naine oli vahepeal selga tõmmanud kinotöötaja halli ametikleidi ning jala otsa saanud kollase tutiga sussid. Ja tema sukasilmad ei jooksnud nagu mõnel nais-Stjopal. „Minu emal on Supilinna ainsad sukkpüksid! Ja mitte mingist sitast siidist, vaid kapronist,” oli kiidelnud Harald ja kinnitanud: „Neid pole isegi teie maja Ellenil.”
Kapronist! See oli imede ime, kapronit ihaldasid endale kõik naised. Aga sai need ainult miilitsaproua, temale tassiti igasugust träni, teised võisid panni lakkuda.
Noorproua, pasportist Ellen ja miilitsaproua Moonika just kui võistlesid, kumb on elegantsem, mõõtsid alati silmanurgast teineteise sitse-satse.
„Ära siis matsuta! Kinos peab inimene end viisakalt ülal pidama. Ära krõmpsuta! Ära paberiga krõbista! Ja paberit ära maha viska!” keelas Haraldi ema.
Niisugune jutt võtab kinotuju ära. Kas Kolla on kunagi krõmpsutanud? Kolla vihkab krõmpsutajaid ja matsutajaid!
Kolla tegi hapu näo.
Kas inimene ei või siis head teha ilma niisuguse nõmeda jurata? Ausõna, juba nagu oma ema, kes kogu aeg iriseb. Ausõna, nagu koolis, kus pidevalt su kallal noritakse!
„Ma tean, tean, et sina oled viisakas poiss, ei viska prahti maha,” lausus proua Moonika otsekui vabandades. „Isegi Harald pole seda filmi näinud!”
Selle üle ei tohi olla heameel, ei tohi, manitses ennast Kolla. Ometi oli.
Tavaliselt nägi Harald esimesena ära kõik filmid ning kuulutas siis kogu tänavale – see on sittnoi, õudne jama, see aga vinge värk.
Harald oli „Seitset vaprat” näinud neliteist korda, Kolla ainult neli. Harald oli „Seitset pruuti seitsmele vennale” näinud kuus korda, Kolla ainult kaks. Mõlemad filmid olid amerikanskije, mitte mõned vene sõjafilmid, kus ei saa aru, kes omad, kes venelased.
„See on nii hea, et sa Haraldiga sõbrustad, sina oled tark poiss, Nikolai. Ma tahan, et Harald võtaks sinust eeskuju. Lapsed arenevad erinevalt, ühel mõistus enne, teisel pikkus. Küll saad sina kasvu juurde ja tuleb ka Haraldil kord aru pähe,” lõpetas Moonikaproua, tegi Kollale pai ja lahkus.
Saal läks uuesti pimedaks, projektor all, saaliseinas hakkas surisema.
Kolla aplas pirukaid, tegemata algul vahet lihal ja moosil vahet.
Ahah, see, mis pritsis prao vahelt kuuma povidlot, oli moosikas, teine, riisimekiga, lihasson.
Kolla ei sallinud filmitiitreid. Misjaoks peab näitama neid nimesid, kui neid kellelegi vaja ei lähe? Lükkavad vaid algust edasi.
„Nelisada lööki”. Huvitav pealkiri. Mida see tähendab?
Oo, kui martsa jope sel kutil on. Ruuduline. Endale tahaks sellist. Kas see tänav, kus ta kõnnib, on Pariisis või? Nii Tartu moodi, ainult et majad on kõrgemad. Oleksid Tartus seesugused majad, seda igatseks üle kõige. Ja autosid on rohkem. Mitu masinat Paks-Hans tänahommikuse seisuga kokku luges? Null! Umbes kella üheteistkümneks oli ümmargune null! Ja kõik Pariisi autod on välismaa omad. Peaaegu niisugused nagu Malle isa onu elmari samkompunn, ainult et loomulikult sõidavad, mitte ei vahi ühe koha peal nagu egiptuse sfinks. See kihvt kutt oma kihvti kuhvtiga läheb kooli. Kollagi käib koolis. Ja Pariisi kool on enam-vähem samasugune nagu Kolla kolla. Paras paar, ühte nägu nagu siga ja siga. Peaaegu samasugune trepikoda, samasugune gardekaski. Kõik sagivad mööda koridori ringi, mõned vingemad sellid lasevad trepikäsipuud pidi alla. Justament nagu Kollagi.
Mis