Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“. Peter James
et kõik ruumis viibijad vaatasid korraks sinnapoole.
Grace silmitses ülejäänud kaheksat meeskonnaliiget napi naeratusega. Suurem jagu oli töötanud ka tema eelmise juhtumi kallal, mis tähendas, et nad polnud kuigivõrd puhata saanud, aga nad olid tublid ja klappisid omavahel hästi. Aastatepikkune kogemus oli talle õpetanud, et tõhusat meeskonda tasub iga hinna eest säilitada.
Vilunuim neist oli seersant Bella Moy, hennaga värvitud pruuni juuksesasi ja rõõmsa näoga, klaviatuuri kõrval iirisekommide karp nagu alati. Grace jälgis, kuidas ta süvenenult trükkis, parem käsi iga natukese aja tagant nagu iseseisev elusolend klaviatuurilt lipsamas, et kompvek napsata ja suhu pista. Bella oli kleenuke naisterahvas, kes sõi ometi rohkem, kui Grace oli iial kedagi söömas näinud.
Bella lähedal istus nooremuurija Nick Nicholl, veidi alla kolmekümne, lühikeste juustega ja pikk kui piitsavars, pühendunud uurija ja kärme jalgpallitormaja, kellel Grace oli soovitanud ragbit mängima hakata, kuna uskus, et Nick sobiks ideaalselt politsei võistkonda, mille esimeheks teda oli tuleval sügisel palutud.
Nicki vastas luges paksu arvutiväljatrükkide patakat algaja nooremuurija Emma-Jane Boutwood.Esiotsa polnud Grace sellest eelmise juhtumi ajal tema meeskonnaga liitunud pikkade blondide juuste ja laitmatu figuuriga nägusast näitsikust palju lootnud. Kuid Emma-Jane oli end kähku tõestanud tarmuka politseinikuna, ja Grace’il oli aimdus, et kui ta peaks politseijõududesse tööle jääma, ootab teda siin helge tulevik.
„Nonii,”ütles Glenn Branson.„Minu kõhutunne muutus.Kuidas sind veenda, et mu uus kõhutunne on õige?TeresaWallington.”
„Kes see on?” küsis Grace.
„Üks Peacehaveni tüdruk. Kihlatud. Ei ilmunud eile õhtul oma kihluspeole.”
Need sõnad puudutasid Grace’i sügaval sisimas jäiselt. „Räägi.”
„Ma vestlesin tema kihlatuga. Noormehel on tõsi taga.”
„Ma ei tea,” ütles Grace.Tema vaistu järgi oli alles liiga vara, aga ta ei tahtnud Glenn Bransoni indu summutada. Ta vaatles seinal kuriteopaiga fotosid, mis olid tema palvel kiiruga valmis tehtud. Ta heitis pilgu lähivõttele maharaiutud käest ja seejärel võigastele piltidele lõigutud torsost mustas kotis.
„Usalda mind, Roy.”
Fotosid vaadates ütles Grace: „Sind usaldada?”
„Jälle hakkad pihta!” hüüatas Glenn Branson.
„Millega?” päris Grace hämmeldunult.
„Sinu tüüpiline käitumine, mees. Sa vastad küsimusele küsimusega.”
„Sest ma ei taipa kunagi, mida sa jahud!”
„Plä-äma!”
„Mitu kadunud naist on veel meil nimekirjas?”
„Sama palju kui eile. Ikka viis. Meie piirkonnast mõistlikus raadiuses. Kui üle riigi, siis rohkem.”
„Kas DNA kohta pole laborist uudiseid?” küsis Grace.
„Täna õhtul kella kuueks loodavad nad teada saada, kas ohver on nende andmebaasis,” poetas nooremuurija Boutwood.
Grace kiikas käekella. Veerand tunni pärast peab ta hakkama morgi sõitma. Ta arvutas ruttu mõttes. Frazer Theobald uskus eile põllul, et naine oli surnud vähem kui ööpäeva. Pole tavatu, et mõnda inimest ei saa päev otsa kätte. Aga kaks päeva paneb sõbrad, sugulased ja kolleegid juba tõsiselt muretsema.Tänane päev lühendab tõenäoliselt võimalike ohvrite nimekirja.
Nooremuurija Nichollit kõnetades küsis ta: „Kas jalajälgede kipsjäljend on valmis?”
„Sellega tegeldakse.”
„Tegelemisest ei piisa,” ütles Grace kerge ärritusega. „Ma andsin hommikusel nõupidamisel käsu, et kaks politseinikku käiksid jäljenditega läbi ümbruskonna jalatsipoed ja otsiksid mustrile vastet. Pole välistatud, et saapad osteti just selleks puhuks. Kui nii, siis võib ostja olla turvakaamera salvestusel.Tanksaapaid müüvaid poode ei ole ümbruskonnas palju, kui õhtul kell pool seitse koguneme, olgu raport olemas.”
Nooremuurija Nicholl noogutas ja haaras telefonitoru.
„Ta ei ole oma noormehega teist päeva ühendust võtnud,” jätkas Branson.
„Kes?” päris Grace hajameelselt.
„TeresaWallington. Nad elavad kihlatuga koos.Tema ilmumata jäämisel ei tundu olevat põhjust.”
„Ja nimekirja teised neli?”
„Ka neid pole täna nähtud,” möönis Branson tõrksalt.
Ehkki kolmekümne ühe aastane, oli Branson politseis töötanud vaid kuus aastat, kuna oli teinud alguses valestardi ööklubi väljaviskajana.
Ta meeldis Grace’ile väga, oli nutikas, hooliv ja hea vaistuga. Vaist oli politseitöös oluline, kuid sellel oli ka oma miinus: see võis politseinikke ennatlikele järeldustele viia, ilma et kõiki võimalusi oleks põhjalikult kaalutud, ja panna alateadlikult eelistama tõendeid, mis kõhutundega kokku läksid. Vahel tuli Grace’il Bransoni enda huvides seersandi indu kärpida.
Praegu ei vajanud Grace Bransonit siiski ainult juurdlust puudutava kõhutunde pärast.Vaid millekski hoopis tööväliseks.
„Tule minuga morgi kaasa!”
Branson vahtis talle kulme kergitades otsa. „Kurat, mees, kas sinna sa inimesi oma kohtingutel viidki?”
Grace muigas. Branson oli tõele lähemal, kui arvata oskas.
15
Tom Bryce istus pikas kitsas esimese korruse juhatusetoas, mis asus väikeses ärikvartalis tööstuskrundil Heathrow’ lennujaama lähedal – nii lähedal, et reisilennuk, mida ta aknast nägi, paistis valmistuvat otse keset tuba maanduma. See möirgas pea kohal, maandumisklapid all ja telikud väljas, tuhisedes mööda nagu mingi hiigelkala vari, justkui lahutaks seda katusest vaid paar tolli.
Tuba oli sisustatud maitsetult.Pruune seemisnahaga kaetud seinu ehtisid raamitud õudus- ja ulmefilmide plakatid, kahekümnekohaline pronksist koosolekulaud oli justkui mõnestTiibeti templist röövitud ja äärmiselt ebamugavad kõrge seljatoega toolid olid kahtlemata mõeldudki koosolekuid lühendama.
Tema klient Ron Spacks oli endine rokiprodutsent, puhkiv ja kuuekümne ligi. Peas parukas, mis ei tahtnud korralikult paigal püsida, suus hambad, mis olid omaniku vanuse ja mõnuainetest räsitud näo kohta liiga perfektsed, istus Spacks Tomi vastas, kandes luitunud ja viledaks kulunud Grateful Deadi T-särki, teksaseid ja sandaale, lehitsedes Bryce Righti kataloogi ning pomisedes vaikselt „Mnjaa” iga natukese aja tagant, kui millelegi huvitavale sattus.
Tom rüüpas kruusist kohvi ja ootas kannatlikult. Gravytrain Distributing oli riigi suuremaid DVD-levitajaid. Kuldmedaljon, mis Ron Spacksil kaelas rippus, kunstteemantidega sõrmused sõrmedes ja must Ferrari õues parkimisplatsil andsid tunnistust edust.
Nagu Spacks oli Tomile eelmistel kohtumistel uhkusega rääkinud, oli ta alustanud üheainsa putkaga Portobello Roadi lähistel, sahkerdades kasutatud DVD-dega, kui keegi polnud veel DVDdest kuulnudki. Tom ei kahelnud, et selle mehe impeerium oli valdavalt rajatud piraatkaupadele, aga tema seisukord ei võimaldanud kliente moraalsetel kaalutlustel valida. Minevikus oli Spacks esitanud ulatuslikke tellimusi ja arve alati õigel ajal tasunud.
„Mnjaa,” ütles Spacks. „Vaata,Tom, minu kliendid ei taha midagi lennukat. Mis sul tänavu uut on?”
„CD-sid kujutavad õllealused, vist leheküljel nelikümmend kaks. Me võime neile trükkida, mida soovite.”
Spacks keeras lehte. „Mnjaa,” ütles ta häälel, mis oli vaimustusest kaugel. „Mnjaa,” kordas ta. „Kui palju maksaks sel juhul sada tuhat, kas sa loovutaksid need hinnaga nael tükist?”
Tom tundis end ilma arvutita abituna. See oli töö juures, Chris Webb püüdis seda jälle elustada. Kõigi toodete hinnad olid seal masinas ja selleta ei söandanud ta allahindlust