Veeaeg. Margus Ots
Akel oli palju keni naistuttavaid ning ta nautis väga tähelepanu, mida neilt sai; tal ei olnud vaja, et keegi sama suure potentsiaaliga skoorija tema maailma tungiks.
Suhetes vastassooga on teatud reeglid, mida järgida, kui tahad olla õnnelik. Kõigepealt ei tohi kunagi olla odav ega kohe esimeses tutvusraundis oma kaarte maha mängida – tehes lõpunimineku lükke ühe tüdrukuga, hirmutas see enamasti eemale tema sõbrannad. Kuid Ake jaoks oli flirtimine paljudega hoopis pinget pakkuvam kui kellegagi kohe voodisse hüppamine. Linade vahel pingutasid kõik tüdrukud kokkuvõttes ühtmoodi, et talle meele järele olla. Omada suurt tuttavate võrgustikku, elu nautida, vähestega süvitsi minna ning niiviisi partnerid vahetada oli kõige parem asi maailmas. Sellesse maailma ei tohi lasta konkurente, kes võiksid seal puhta töö teha ning tasakaalu segi paisata.
Uute kontaktide loomisel oli kasulikum teha seda koos mitte eriti seksikate sõpradega. Äbarikud semud arvasid, et temasuguse viikingi seltskonnas viibimine aitab ka nende aktsiaid naiste silmis tõsta, kuid oi-oi kui valesti nad arvasid. Nad püüdsid end Ake kõrval näidata sama kõvade naistemeestena ning olid seepärast agaramad ka seda tõestama ja julgemad uutele tibidele külje alla ajama. Samal ajal kui ohver kaalus, kas mees on piisavalt väärt edasi suhtlemiseks, ilmus tema selja tagant välja naeratav Ake. Nii tegid madala enesehinnanguga, kuid tõestushimulised sõbrad tema eest musta töö ära ning edasi läks kõik tema jaoks nagu õlitatult. Tibi teeskles veidi huvi inetu sõbra vastu, kuid ainult senikaua, kuni Ake oma suu lahti tegi ja osavalt vestlusse sekkus. Mis iganes teemal ta sõna ei võtnud, sai ta kohe naise tähelepanu jäägitult endale. Kui luuserist sõber üritas oma teadmistega hiilata, ei määranud see midagi – oluline on, kes räägib, mitte mida räägitakse.
Teinekord võis võidurõõmu kinnistamiseks üritada ka üheöösuhet ja järgmine päev läbikukkunud kaaslasele väga detailselt kirjeldada neiu agarust voodis. Vahel tuleb ju inimesed maa peale tagasi tuua! Lepi oma kohaga sotsiaalses hierarhias või tee midagi selle jaoks, et asju paremaks muuta! Ake jaoks tähendas see mõõdukalt jõusaalis käimist ja pidevat investeeringut enda välimusse. Kui sa ei näita, et hindad ennast, siis miks peaksid teised sind hindama?
Kuid eilne õhtu oli teistsugune, kuna ta oli väljas võrdse vastasega – Antoniga – ning et temaga sammu pidada, pidi kõvasti pingutama. Uute tüdrukute leidmine polnud ju raske, kuid nende jagamine… see oli midagi keerulisemat.
Randa oli kogunenud suhteliselt palju rahvast volbriööd tähistama. Mänguhimuline Anton, nähes kolme sihvakat neiut, kingad käes, liivas jalutamas, sõitis autoga julgelt peaaegu veepiirini välja ja neiudele piisavalt lähedale, nii et viimased omavahelise vestluse katkestasid.
Äraootaval seisukohal naistekari sai võimaluse kahte sissetungijat vaadata (ja loodetavasti taibata, et nad on huvi väärt) ning enne kui nad oma vestlust jätkata jõudsid, hüüdis Anton inglise keeles: „Excuse me, girls, can you help me with a map real quick?”
Nad kõik teadsid, et enesekindla naeratuse ja hea väljanägemisega inimene võib teha ükskõik millise pick-up line’i, et otsa peale saada. Ning hetke pärast olidki nad kirglikult vestlemas mitmesugustel teemadel. Anton ja Ake olid varasemalt arutanud, millise profiiliga meestel oleks naisi võimalikult kerge voodisse saada, ning jõudsid järeldusele, et edu on tagatud, kui esitled end välismaal üles kasvanud, aga kohalikku päritolu haritud ja varaka vallalise noorena, kes on tulnud siia oma juuri otsima ning peab homme tagasi enda uude kodumaale sõitma. Ilusatel noortel neidudel ei ole midagi kaotada, kuid nii palju võita… Noormehed väitsid, et teavad kohalikust keelest ainult paari sõna ning nii veedeti meeldiv õhtu emakeelt uuesti „õppides” ning tähelepanelikult kuulates, kuidas neiud neid nende kuuldes taga rääkisid.
Kahjuks oli see üks neist õhtutest, kus kaks püssi sihtisid üht saaklooma. Millegipärast hakkas nii Antonile kui Akele meeldima üks ja seesama tüdruk. Kuigi seltskonna kaks blondi olid väljanägemiselt paremad, oli teravmeelne ja energiline brünett see, kes nende südamed võitis. Ning siis hakkas õige mäng pihta – kuidas saada lähedale neiule, kes sulle meeldib, samas oponenti liiga jõhkralt eemale lükkamata? Ake suureks pettumuseks hakkas kaalukauss Antoni poole kalduma, kui too tüdruku mustade juuste ja silmade kohta küsides viitas tema võimalikule lõunamaisele päritolule. Kui brünett seda eitas ja koha nimetas, kus ta siinmail sündis, valetas Anton kohe ka enda esivanemate päritolu sinna lähedale, ning istus siis tüdruku kõrvale. Seltskonnas tekkis piinlik vaikus – kaks inimest rääkisid omavahel huvitatult ja kõva häälega ning ülejäänud kolm püüdsid viisakalt, kuid edutult ühist keelt leida.
Ake ei suutnud lüüasaamist taluda ning kui ta tühjenev telefoniaku tegi hoiatavat häält, ütles ta, et see on meeldetuletus, mis tähendab, et kuigi on viimane õhtu endisel kodumaal, peab ta praegu magama minema, et mitte oma režiimi rikkuda, ning hakkas jalgsi kodu poole sammuma. Ta ei kavatsenudki jääda abimehe, see tähendab mehe rolli, kelle ülesandeks on sõbra poolt ihaldatud naise notsukestest sõbrannad eemale meelitada, kuigi pidi samas tunnistama, et oma „sõpru” selleks keskmiselt tihedamini kasutas. Ta sõitis Antonist üle ilma igasuguste südametunnistusepiinadeta ning pigem isegi keskmisest suurema kahjurõõmuga, kujutades ette sõbra morni nägu järgmise päeva hommikusöögil, kus ta süütult selgitab, kuidas ta aru ei saanud, et Antonil võiks selle tavalise brüneti vastu mingi eriline huvi olla, ning kuidas ta hoopis üritas teda sellest tüütust seltskonnast päästa.
Kodu asemel seadis ta sammud jahisadamasse ning läks „Emma” peale magama, mängides enne korra peegli ees kitarriga paar poistebändi lugu ja üritades aru saada, kas tal üldse selle brüneti vastu mingit huvi oli või oli see vaid soov Antonile ära teha. Lõpuks sirvis ta oma salajast märkmikku, kus olid kirjas nende tüdrukute nimed, kellega ta ainult musitanud oli, ning need, kellega ta voodisse oli jõudnud, ning üsna kindel olles, et see nimekiri on Antoni omast pikem, uinus ta rahunenult, kõrvaklappides mängimas klassikaline muusika…
Mõtted eilsest õhtust lahti raputanud, suundus ta tekile ning tardus üllatusest – kuidagi oli jaht sattunud jahisadamast avamerele. Ta tegi jahile ringi peale ning veendus enda õuduseks, et maa oli nii kaugel, et silmapiirilt maju eraldada ei olnud võimalik. Ake neelatas ning mõtles, mis näo ta onu teeb, kui saab teada, et tema kallis „Emma” on noore sugulase poolt kaaperdatud. Selline sigadus tähendaks Akele tasuta rannahotelli lõppu. Poleks enam kohta, kuhu tüdrukuid tuua, kus pidutseda ja kuhu pärast mõnusat rannapidu ööbima minna. Onu lubas tal jahil hoida oma asju ja Ake ei kujutanud ette, et need kõik võiksid tema tuppa ära mahtuda.
„Anton,” arvas ta lahendust teadvat, „kuradi Anton!” Paranoiauss tema peas hakkas usinasti töötama kujutluse kallal, kuidas Anton, kibe naeratus suul, kolme naisega hüvasti jätab ning kättemaksuks tema onu jahi sadamakai küljest lahti päästab ning kaldast eemale lükkab. Tõenäoliselt oli ta juba ammu Aket kadestanud – vaevumärgatav vari käis alati üle ta näo, kui ta Ake armuseiklustest kuulis, ning tuleb tunnistada, et see tekitas omakorda hea tunde rääkijas, julgustades teda veelgi enam detailidesse laskuma. Las kannatab, luuser! Öeldakse küll, et õel ei tohi olla, kuid see ei ole ju õelus, vaid reaalsus – elu on võistlus ja kui juhtud kaotama, siis neela alla ja ela edasi. Tugevamad on need, kes saavad kõige ilusamad naised, kõige rohkem raha, enim tunnustust, ning kaotajad peavad seda taluma.
Ake oli väliselt väga muretu ning rõõmsameelne, kuid tema edukuse taga oli kõva töö. Väga oluline on teha kõike nii, et kõrvaltvaataja jumala eest kuidagi aimu ei saa, kui raskelt tegelikult pingutad. Akele meenus, kuidas Anton kunagi tänavakorvpallis esiviisikusse jõudis ja kuidas ta siis ise pärast seda iga päev salaja hommikul tund aega trenni tegi ning end ühte suure potentsiaaliga meeskonda surus. Poole aasta pärast mängis ta end uue meeskonnaga teisele kohale ja kümme aastat kossu tagunud Anton ei jõudnud isegi esikümnesse. Ake mäletab tänase päevani sõbra imetluse-segaduse-kadedusesegust pilku peale autasustamist ning seda, kuidas oli Antoni küsimusele vastanud: „Ah, käisin paar korda mängimas, päris lahe oli ja siis mõtlesin, et prooviks korra võistlustel ka.” Sõbrad arvavad siiamaani, et ta on imemees, kes õnnestub kõiges, mida ette võtab. Kuid vähesed teadsid, et Ake hindab alati väga täpselt, mida ja kui palju mingi tegevuse juures on võimalik saavutada, ning kui sisetunne ütleb, et ta selles edukas ei ole, siis ei ole mõtet isegi