Tiivad. Terry Pratchett

      „Oh,” tegi ta.

      „Ära nüüd sina ka hakka,” ütles Masklin kähku. „Meil on juba Angaloga küllalt tegemist. Ära hoia seinast niimoodi kinni!”

      Gurder oli näost valgeks läinud.

      „Me oleme kindlasti sama kõrgel kui need pehmed asjad, mida sa pilvedeks nimetad,” sosistas ta.

      „Ei,”ütles Asi.

      „Hea seegi,” lausus Gurder.

      „Need on meist kaugel allpool.”

      „Oh.”

      Masklin haaras kloostriülemal käest.

      „Ära Angalot unusta!” ütles ta.

      Gurder noogutas aeglaselt ja hakkas end kinnisilmi edasi nihutama, hoides kinni, kust võimalik.

      „Me ei tohi pead kaotada,” sõnas Masklin. „Mis siis, et me oleme nii kõrgel.” Ta vaatas põrandale. Metall tema jalge all tundus väga kindel. Oli vaja kujutlusvõimet, et näha kaugel selle all maapinda.

      Halb oli see, et Masklinil oli väga hea kujutlusvõime.

      „Uuh,” tegi ta. „Tule, Gurder. Anna käsi.”

      „Minu käsi on sul otse nina all!”

      „Anna andeks. Ma ei näinud seda, sest mul olid silmad kinni.”

      Neil läks terve igavik, liikudes juhtmete keskel ühele ja teisele poole, kuni viimaks ütles Gurder: „Sellest pole kasu. Siin pole ühtegi auku, millest läbi mahuks. Kui oleks, siis oleks Angalo selle juba üles leidnud.”

      „Siis peame me kuidagi kabiini pääsema ja ta sealt ära tooma,” vastas Masklin.

      „Sel ajal, kui seal on nii palju inimesi?”

      „Neil on nii palju tegemist, et nad ei pane meid tähele. Õigus, Asi?”

      „Õigus.”

      On olemas sellised kõrgused, kus sõnal „allpool” pole enam tähendust.

      Sellest kõrgusest ainult natuke madalamal sööstis valge nool üle taevalae, kihutas mööda ööst ja jõudis ette päikesest, ületades paari tunniga ookeani, mis kunagi oli olnud maailma ääreks…

      Masklin laskus ettevaatlikult kõhuli ja roomas edasi. Inimesed isegi ei vaadanud tema poole.

      Ma loodan, et Asi ikka oskab tõesti seda lennukit juhtida, mõtles Masklin.