Ühe maailmavalutaja märkmed. Merlin Piirve
päeva järjest ja ilmselgelt valmistab see talle mingisugust iselaadset naudingut. Tal on silmad kogu aeg pahupidi.” Ma muigan ja Maudki muigab. Ütlen: „No sellest ma saan aru. Siin naudib ta eelkõige seda tugevat tunnet, mis temas tekib, metsik enesekontroll tekitab eufooriat ja võimutunnet. Loobumine annab miskit juurde, teadmise, et teised ei suuda loobuda! Aga fucking hell, mis teema ometigi! Pane parem küünlad põlema ja täida kastekann puhta veega, kui sul isu pole.” Maud justkui ei kuulnudki mind ja jätkas sama entusiastlikuna: „Kõik otsivad naudinguid. Kuidas inimesed ei mõista või pigem ei teadvusta, et see on omane igale indiviidile? Kuidas ei mõista näiteks sina minu naudinguvajadust, naudinguvajadust, mis on primaarne mulle kui isiksusele, mille ma asetan alati sinu heaolust ettepoole?” – „Mis asja? Kas sa tõepoolest oled täielikult minetanud usu inimlikku headusesse? Kui me hakkaksime oma elu sellise printsiibi järgi seadma, kaoksid paarisuhted ja sõprus kui selline.” Maud jätkas: „Sest inimene mõistab vaid iseenda naudinguvajadust. Iga inimese läbimõeldud teo eesmärk on isiklik nauding. Tuntuse ja au ja raha ja võimu poole püüeldakse. Need on vaid naudingu ümberütlused. Kirjanikud kirjutavad, sest kirjutamine pakub naudingut, sõnade kokkuseadmine on ju äärmiselt orgastiline. Teadlased uurivad ja eputavad oma saavutustega. Nau-di-vad.” – „Kas sa ei arva, et vahel on sellistel teguviisidel ka muu motiiv, inimesed ei püüdle alati mingi labase naudingu poole.” Maud isegi ei kuulanud mind: „Mõned aga ei saavuta soovitavaid naudinguid mitte kunagi. Keegi petab ja kooselu laguneb. Naudinguotsingul inimesele ei saa aga tegelikult ette heita seda, et naudingu puudumisel otsis ta kohtadest, kus seda pakuti. Mis põhjustas petetud indiviidile valu? Kus on selle valu alge? Pigem teeb petetud poolele haiget see, et teine koges naudingut, tema aga samal ajal mitte. Seepärast on normaalne kooselu mingi aja möödudes võimatu. Teise naudingule ollakse kade. Naudingud peavad olema võrdsed. Ja me saame naudingu mõistest vahest hoopiski valesti aru.” Maud neelatas: „Nauding on väga kolloidne. See on väga individuaalne. Oletame, et sa kütad end mingi näiliselt tühise asja pärast üles.” Maud rääkis ja ma tundsin, kuidas ma ei suuda suud sulgeda, mul oli nii ebamugav. Sülge voolas mu suunurkadest. Ma olin nii õnnetu. Maud jätkas: „Näiliselt – sellepärast, et ma arvan, et kui sa end juba millegi pärast tõemeeli üles kütad, siis see ei ole tühine asi, vaid läheb sulle mingil kummalisel kombel tugevasti korda. Isegi kui see on valesti riiulile asetatud tass. Ja ma ei mõtle siin esilekutsutud aspekte, manipulaatorite teguviise. Ühel hetkel hakkab see sulle mingit iselaadset naudingut valmistama, see valu, see pettumus, see kurbus liitub intensiivseks vabadusetundeks, sõltumatuseks. Ja kui keegi üritab selle kallale tulla ehk elimineerida valu põhjuse, siis sa justkui klammerdud valu külge, tahad selles edasi elada. Sa ei anna oma valu ära! Sa oled kade!” Me jätkasime vaikides söömist ja ma ootasin, et Maud ütleb veel midagi imelikku või alustab hektilist arutelu mingil teemal. Aga ta oli täiesti vait, ja seda kogu järelejäänud eine jooksul. Olukord oli kuidagi ärev ja ma tahtsin mingil arusaamatul põhjusel Raikost rääkida. Ma olin vist haavunud ja esimest korda oma lühikese elu jooksul väga kättemaksuhimuline. Kättemaksuhimuline selle pärast, et Maud oli puudutanud olulisi inimlikke kategooriaid kuidagi labastavalt, oli olnud ründav ja salvav ja uskmatu ja ma tundsin end puudutatuna. Nii ma ütlesingi talle, et too tema armastatu ei meeldi mulle ja ega ta meeldinudki. Ma ütlesin, et Maudi otsustusvõime oli teda sel korral alt vedanud. Agressiivse ning purulolli kasuks oli ta valiku langetanud. Silkjas ja imelik oli see mees, ta ei tekitanud turvatunnet, lõõpis liialt palju ja suitsetas kehvi sigarette. Praegu olnule tagasi mõeldes ei saa ma isegi aru, kuidas ma ometigi nii julge olin ja oma arvamuse nii selgelt välja ütlesin. Kas ka see oli murdepunktiks minu temperamendis? Ma hoidsin tihti oma arvamuse enda teada ning minu puhul ei kehtinud kunagi väljend „keelt hammaste taga hoidma”, sest ma ei pidanud kunagi keelt pidurdama: mu keelel polnud tahtmist isegi hammaste vastu puutuda. Muutusin aegapidi küll pisut julgemaks, kuid olin ikkagi üpris kidakeelne-kinnine. Maud sai tegelikult hiljem ka ise aru, et Raiko sisemuses kihiseb midagi halba, sellest hoolimata ta ei andestanud mulle. Muidugi, eks teiste kallimaid hukka mõista on karm. Sina ei pea mitte teiste armastatuid kritiseerima! See on pelgalt nende endi otsus, otsus olla koos. Hiljem pole ma seda teinud. Ise olen ka pime ja vigu teinud. Naised ihalevad (silmanähtavalt) halbu mehi, heh, ja vice versa. Maud käitus tol õhtul imelikult, kuidagi ignorantselt, oli halvasti meelestatud. Pärast õhtusööki pugesime kumbki oma nurka ja lugesime-õppisime vaikselt. Järgmise kuu jooksul viis ta oma asjad Raiko juurde. Sellesama Maudi pildid ma pesukapist leidsingi. Pärast voodisse naasmist ei jäänud ma enam magama. See ei pannudki imestama. Ma mõtlesin Maudist ja jõllitasin aknast välja. Maudi minek seostus mulle kaneelisuhkru lõhnaga. Oli sügis ja keegi küpsetas ühikas õunakooki ja terve korruse peal levis vaimustav kaneelisuhkru ja küpsetatud õuna lõhn. Minu sees paisusid aga põrgulikud huilged, sest ma peletasin oma sõnadega, oma impulsiga minema Maudi, kes oli mulle tõeliselt kallis ja aitas elusoppa teed uuristada, näitas kätte leevenduse asukoha, kui ma Tema tõttu kehavalus mööda tuba ringi roomasin, sõitis minuga pärislinna, kui mul väikelinna-ahastus peale tuli ja keetis mulle riisipudingut. Sel õhtul, mil ta oma viimased raamatud ja taldrikud ära viis, küpsetas keegi õunakooki. Rohkem pole ma teda näinud.
Kui ma rääkisin Maudile oma probleemidest Temaga, hirmus ja vihastas ta kohutavalt. „Kuidas sa midagi sellist välja kannatad? Jaluta minema!” ütles Maud nii, nagu teaks ta kõiki vastuseid. Tema silmad olid hirmuäratavad. „Ma ei saa ära jalutada inimese juurest, kes on mu hingesugulane, minuga nii üks, isegi kui ta mulle haiget teeb, mind haavab. Mis niimoodi inimsuhetest üldse saaks? Ma ei anna alla! Iga mure peale ei saa lihtsalt plehku panna.” – „Sa ei mõtle seda ju ometigi tõsiselt. Järelikult sa veel ei tea, kui võimeline ta on, ta ei ole sulle veel kõige karmimalt lajatanud. Usu mind: ükskord saad sa sellise hoobi, et hing kinni ja veri voolab, sest ta on selleks surmkindlalt võimeline! Sinu olukorras oleksin ma juba esimeste ohumärkide ilmnemisel jalga lasknud. Palun sind, asi ei seisa ei kättemaksus ega haigettegemises, küsimus on suures osas juba sinu tervises ja enesetundes. Sa võid pärast seda haiglaravi vajada. Me ei räägi siin väikestest muredest, mille eest plehku panna. Siin räägime vägagi olemuslikest probleemidest!” Maud vaatas mind ootavalt. Ma näppisin kampsuniserva ja genereerisin väljavabandust: „Millest sa ometigi räägid? See, et ma haige olen, ei tähenda ju ometi, et ma peaksin endale elus mingeid mööndusi tegema. Ma ei saa elada hirmus.” Sinnapaika see teema jäigi, Maud läks külmalt mu elust ära ja hiljem lajatas Tema mulle sellise hoobi, et hing kinni ja veri voolas. Ma märkasin muutusi Tema käitumises juba ammu. Kui me kohtusime, oli Tema mu Ravic. Kihku-kähku toimus kõik meie vahel, usaldussuhe sündis väheste päevadega. Minu romantik, minu kidakeelne prints, hoolitsev ja kummaline! Ta oli headus tuumas, viisakas ja tähelepanelik, sügavalt empaatiavõimeline, armastas loomi ja väikesi lapsi, nuttis, kui härdus. Me olime koos olnud kaks jaanikuud, kui Tema mulle haiget tegi. Ta jättis mu käe meelega raske keldriukse vahele. Möödus veel aega, Tema viis mind teatrisse ja minireisidele, helistas ja käis koolis vastas. Suudles mind ampsates ja näitas teisigi viise pidi välja, et armastab mind. Ta tegi mulle kingitusi, alguses ehteid ja parfüüme. Ma ei olnud asjalembeline, aga need vidinad olid mulle väga südamelähedased. Magasin Tema kingitud kõrvarõngastega, kandsin uhkusega maitsekaid juuksekaunistusi. Õige pea hakkas ta mulle riideid kinkima, kitsaid pükse ja siidist triiksärke, kõik nullsuurusele. Ükski asi ei mahtunud mulle selga. Ma toppisin pükse jalga, need ei libisenud üle puusade. Kiskusin ja katkusin. Röökisin. Ma nutsin riidekapi ees ja pakkisin kõik Tema kingitud kehakatted kilesse. Nutsin ja nutsin. Mõne aja pärast juhtus see jälle: mu hea kaaslane valas mulle kuuma valget teed randme peale. Ma muutusin kahtlustavaks.
Igal juhul tol päeval, mil ma olin jõudnud varukoju ja hakanud kitsejuustupirukat küpsetama, tol päeval tabas mind pärast kriise-kriisikesi teatav selgusehetk. Selgroog hakkas idanema. Ma võtsin oma kenast, Idast tellitud märsist kolm purgikest ja valasin nende sisu klosetti. Vesi sahises peale. Uhke olin enda üle. Kuigi teadsin, et see oli vaid hetkeline tugevushetk.
II Punased sääred mustade sukkade all on nii valulikud
Sarvo ja Raiko keskel oli Ergo. Sarvo – esimene, silmakirjalik. Raiko – unistusteta, tuim. Ergo – ergas ja erutav, vähemasti pinnalt lähenedes. Sarvo lõhkus Maudi ära, tegi temast selle, kes ta oli. Sarvo ütles ühel kaunil päeval Maudile, et ei taha teda enam ja et ta läheb nüüd ära. Mitme