.

      Algus

      See lasus juba mitu aastat kogu ümbruse peal raske needmisena. Kui sügisel ööd pikaks ja pimedaks läksid, kui päevalgi kogu ilm mässus halli, raskelt läbipaistvasse uttu, kui teed poriseks muutis alaliselt sadav tihe vihm ja kõik jäljed üle ujutas, siis tekkisid sagedased vargused. Inimesed ostsid aitadele uued tugevad lukud, peeti suured õuekoerad ja joosti iga kahtlustäratavat kahku kuuldes välja vaatama, aga vargusi tuli siiski ette. Kes seda jõuab üles lugeda, mis ära viidi, seal võis olla toiduaineid, riidekangaid, sepatööriistu. Aga seda jõudis ikkagi ära kannatada, kui oleks jäetud rahule hobused.

      Aga just hobusevargus andis siinsele ümbrusele omalaadilise kuulsuse, sest ei jõudnud looma vainul varaste eest kaitsta ei tugev kett ega tallis rautatud uksed.

      Aeti jälgi taga, tehti protokoll, aga igakord jäi loom kadunuks. Vahel võis jälgi mööda minna kuni nõmmiku serval oleva talitaja kohani. Aga sealt jooksis teise kihelkonda viiv tee mööda kõva karet, käis palust läbi, ja iseenesestki mõista, et nüüd käest kadusid igasugused jäljed.

      Kõige rohkem kurvastasid need inetud lood talitajat, kellele inimesed läksid kaebama oma häda. Tema valvas valla hea käekäigu järele, temale tunnistati usaldust kolmandat puhku ametisse valimisega ja tema nägi vististi ka kõige rohkem vaeva selle nurjatuse vastu võitlemisel.

      Kui ta küll ei suutnud varastatud asju kätte tuua, andis ta ometi neile, kes üsna vaesed olid, omapoolt veidi toetust, ja eks see olnud ka midagi.

      Võib olla, et sellel armastusel veel suurem tähendus oli kui annil.

      Olgugi et otsimine siiamaale veel ühtki hobust kätte ei olnud toonud, tehti sellega igakord uuesti katset. Õnnetu astus talitaja poole ja jutustas kõik ära väga peenelt ja karvapealselt, kuidas see lugu oli sündinud.

      “Kas teate, päris häbi teiste inimeste ees,” kõneles talitaja. “Ma olen siia-sinna mõtelnud, olen katsunud peenelt ja ettevaatlikult järele kuulata, aga tõepoolest, midagi ei tule sellest välja. Ah teie arvate siis kindlasti, et seegi kord hobune on siiapoole toodud?”

      “See on küll nõnda. Tal oli ühel jalal murdunud raud. Jälgi võis selgesti tunda. Seljandiku liivasel teel olid need nähtavad. Nõmmikule jõudes kadusid jäljed.”

      “Võib-olla läks Lõpa küla poole.”

      “Aga siinpool teeharu olid ühes kohas jäljed näha.”

      “Või nii? Imelik! Siit läheb tee Viiratsisse. Aga üsna meie välja tagant läbi. Kas seal ka jälgi oli?”

      “Ei. Seal on kõva kare. Sinna ei jää mingit jälge järele. Edasi tuleb männik, ka sealt ei saa aru.”

      Talitaja jäi sügavasti mõtlema.

      “See on imelik, kaob kui maa alla. Aga hea küll, ma teen, mis võimalik. Aga sul on ometi janu? Meil on värske õlu.”

      Värske, kobrutav õlu ja trööst mõjusid niikaugele, et inimese nukker tuju nõdrenes ja julgustamise läbi lootus südames võimsalt tõstis pead. Lahkudes surus see tubli mees veel südamlikult kätt, vaatas ainiti silma ja ütles:

      “Sa said suure kahju?”

      “Taevas – ma ei tea, mis peale hakata. Jõudu ei jatku uue hobuse ostmiseks ja ühega ma kuidagi läbi ei saa.”

      Siis pistis ta käe tasku, võttis sealt rahakoti, ja viierublalist hädalisele pihku surudes lausus ta:

      “See ei ole ju suur abi, aga jätkub veidike ostmisekuludeks.”

      Ja see headus ja südamlikkus mõjusid nii, nagu ei olekski hobust varastatud.

      Pärast otsiti, aeti taga ja lõpuks tehti ülemuse jaoks protokoll. Viimane luges selle läbi, vihastas ja viskas siis südametäiega teiste hulka, kuhu ta ka jäigi.

      Metstaguse külast kolm versta eemal, seal, kus seljandik kangekaelselt sohu tungib, oli Võhma Jaagu vabadikumaja.

      Juba Jaagu isa oli siin oma eluaja üles kaapinud rebaseliiva kanarbiku alt, poeg oli seda jatkanud, aga pisukene oli siiski see samm, mis oli suudetud astuda selle pika aja vältel. Seesama vilets eluhoone, mis kiiremalt oskas laguneda, kui teda jõuti parandada, ja need põllulapikesed kivikangrute vahel olid visad venima laiemaks ja pikemaks. Kevadet algas Jaak ikka uue usu ja lootusega, aga kui päike jaanipäeva ümber paar nädalat kuumasti paistis, siis korjas Jaak oma põldudelt harvu kõrsi mõningate kergete teradega. Ainult üks aeg oli Võhma ümber uhke ja ilus, nimelt hilja sügisel, kui kanarbik seisis üleni roosades õites, kuid ka see ei suutnud kuigi palju lepitada.