Tuim rahvas. Jakob Mändmets

      Algus

      Tee ääres kasvavate harvaoksaliste remmelgate värisevad varjud venisid järjest pikemaks. Nagu kuri iha inimese südamesse poeb, raasukehaaval enesele seal ruumi võites, nii pikenevad õhtused varjud vahetpidamata, kuni nad viimaks saja sülla laiuselt tee ääres sooheinamaad katavad. Õhk on selge ja kaugelt võhmalt paistavad kõikuvad kasteheinakõrred, kuna võhma kõrval oleva muda laukal hall udukogu liikumata lamab.

      Midagi mustas eemal tee peal ja lähemale jõudes nägime, et see hobune raske palgikoormaga oli, kuna mees nõutult selle kõrval seisis.

      See oli lahja, nõrga kondiga mehike, kelle kortsulist kõrgete põsekontidega nägu hõre valge habe kattis. Tal oli must viltkübar peas, mis vististi kellegi linlase oma olnud ja mõnesugusel iseäralikul teel tema omaks saanud.

      “Noh, mis viga?”

      “Ega ole viga midagi,” ütles ta, ainiti oma vankrit vaadates, “aga eks see võru tulnud rõugu titsi pealt ära. Tahtsin teist tagasi lüüa.”

      Ta võttis kivi, lükkas õlaga rasket koormat, aga mehe õhuke õlg ei suutnud seda liigutada.

      “Oota, meie aitame veidi.”

      Lükkasime, palgid kerkisid ja ta tagus võru rõugu toele peale.

      “Olge terveks, olge terveks, nüüd pole midagi. Las hobune sööb veidi aega, siis lähen jälle edasi.”

      Ta oli väikesele lahjale hallile kahlu sooheinu ette visanud, loom sõi ahnelt viletsat heinapuru.

      Imestama pidi seda pisukest looma selle raske koorma ees. Tee oli sügav, roopaline ja auklik.

      “Oled aga isegi tugeva koorma peale pannud!”

      “Mis teha, ei tule vähemaga välja. Saad selle rubla; tasu ju vankri lõhkumist ära. On siis siin tee.”

      “Eks te nõudke rohkem.”

      Ta õhuke nägu läks kergesti naerule.