Tants läbi rukki. Erik Tohvri
mil ta Rasmussenist maha jäetud kabineti oli oma käe järgi ümber korraldanud, et tahes või tahtmata peavad suhted ja suhtumised ikkagi muutuma, kuigi talle oli algul tundunud, et kõik võiks jätkuda vanaviisi. Algas see Marikast, sekretärist, kellega
Ainil seni oli ametiasjus vähe pistmist olnud – ainult mõni kiri või faks ära saata ehk muu paberiasi korda ajada. Küll oli talle juba siis meelde jäänud, et Marika oma lõunatunnid eriti pikaks venitab. Rasmusson oli sellele läbi sõrmede vaadanud, plika oli kenakene ja oskas oma olekuga vanamehe pehmeks teha. Aga juba esimesel päeval peale Aini uude kabinetti kolimist kõik see jätkus – Marika läks lõunale ja kadus poolteiseks tunniks. Just siis, kui Ainil oli kibekähku käskkirjade kausta vaja ning ta seda otsides sekretäri riiuli segi pööras.
“Kus sa nii kaua olid?” küsis ta pahaselt, kui oodatu viimaks ilmus.
“Lõunal käisin,” vastas tüdruk lühidalt, kuid vaatas ise kõrvale. Ilmselt sai aru, et on liiale läinud.
“Lõuna on meil pool tundi!”
Marika kergitas vaid kulme ega vastanud.
“Ma ütlesin, et lõuna on meil ainult pool tundi pikk!” ajas Ain veelgi kurjemalt oma. Talle tundus, et tüdruk sisimas tema üle muigab.
“Ma kuulsin, jah. Eks ma katsu siis edaspidi rutem tagasi tulla.”
“Katsuda pole siin midagi. Tuled ja kõik! Muidu…”
Siin sai Ain veel õigel ajal pidama, et end mitte päris naeruväärseks teha. Sest ta oli ju alles nädal tagasi end selle kokkuhoidva noortepundi liikmeks pidanud, kuhu ka Marika kuulus. Nad olid koos teinekord ka vana Rasmusseni seljataga naernud, ja nüüd…
“Muidu…?” osatas tüdruk. “Midagi jäi sul ütlemata?”
Nüüd ei aidanud muu, kui pidi minema lõpuni. Esimene päev, uus direktor, uus kord. Hetk, mil luuakse vundament kõigele järgnevale.
“Muidu istub siin varsti keegi teine, muud midagi!”
“Kas sa…” Ka Marika ei olnud endale veel muutunud alluvussuhteid teadvustanud ja alustas üsnagi sarkastilise tooniga, aga siis peatus ning lõi pilgu maha, nagu kaalutledes – kas öelda või mitte, aga jätkas siis vapralt: “Kas sa, direktorihärra, äkki liiga laialt ette ei võta?”
Aeg, mil Toompeal punalipp lehvis, tõi kõikjale oma kombed ja tavad. Üks sellistest oli töökohustus – iga täiskasvanud inimene, kui tal just mõnda kaalukat põhjust ei olnud, oli töökohuslane. See tähendas igaühele kohustust kuskil töötada, omada tööraamatut ja oma sissetulekut ning tingimata olla ametiühingu liige. See, et perekonnas nii mees kui naine töötasid, oli tavaliseks saanud ja oli tegelikkuses ka vajalik, kuna andis rohkem sissetulekut ja võimaldas kehvades oludes paremini ära elada. Tragid emad ajasid oma imikud hommikul kell kuus üles, torkasid vankrisse ja sõidutasid lastesõime, et sealt ise oma tööpostile kiirustada. Töö lõppedes ootas ees kõigepealt poesabades seismine, siis haarati sõimest või lasteaiast lapsed ja kiirustati koju, et hommikul jälle kõik korduks.
Ajad muutusid, aga tööharjumus jäi. Vaid vähesed pereisad suutsid peale riigipööret mingite osavate manöövrite või superandekuse tõttu haljale oksale tõusta ja oma naised igapäevatööst vabastada; enamik abikaasasid jätkas sama rada, sihiks ikkagi soov paremini ära elada, saada parem korter, auto, suvila või võimaldada endale suvine reis kuskile sinna, kuhu punalipu ajal saamine oli vaid võimatu unistus. Ka sellel ajal oli inimestel palju unistusi, kaugelt vaadates isegi reaalseid tulevikuvisioone, kuid paraku nõudis nende teostamine teinekord üsnagi radikaalseid ettevõtmisi.
Peep Sinirand oli lõpetanud tehnikainstituudi, abiellunud ja saanud imekena tüdrukukese isaks. Aga hoolimata oma diplomeeritud tehnoloogi ametist pidi ta kadedusega tõdema, et needsamad töölised, keda ta otseselt juhendas, said temast kaks, kui mitte isegi kolm korda rohkem palka. See oli töörahva riigi põhitunnus, et töölisklassi tasustati paremini kui insenere. Ja Peep Sinirand tegigi radikaalse otsuse – jättis oma ameti ning hakkas taksojuhiks. Palk oli sootuks teine, lisaks jootrahad ning need otsad, mis õnnestus teha ilma taksomeetrit sisse lülitamata. Kõik olid rahul – nii tema ise, raamatupidajana töötav abikaasa kui ka tilluke Reeli, kellele isa sai nüüd sagedamini šokolaaditahvlikese või mõne mänguasja tuua.
Ajad muutusid, vahetusid lipud ja valitsused. Peep proovis leida oma diplomile vastavat töökohta, kuid selgus, et töö saamine õpitud erialal ei olegi nii lihtne. Lisaks oli palju muutunud, tehnika üleöö uuenenud ning mees hakkas ka ise kahtlema – kas tal ongi enam kutsumust tegelda sellega, mida ta oli kunagi õppinud. Nii keeras ta taksorooli edasi, hoolimata sellest, et sõitasoovijate arv oli halbaennustavalt vähenenud. Tasapisi aga hakkas rohkem liikuma välismaalasi, tõsteti kilomeetritariife, ja mis peaasi – osteti uued ning sootuks mugavamad autod.
Päeviti tööl olles võimaldas taksojuhi amet ka väikest vaheldust – siis oli ta harjunud Reelit igal hommikul kooli sõidutama ja peale tunde tagasi koju viima. Aga kui tütar teise klassi jõudis, kuulutas ta ühel pealelõunal, et nüüdsest hakkab ta koolis käima bussiga.
“Õpetaja küsis, kes mu vanemad on, et iga päev taksoga kooli sõidan. Arvas, et vist väga rikkad inimesed! Siis ma ütlesin, et mu isa on taksojuht ja…” Reeli nuuksatas. “Ja… ja poisid hakkasid narrima, et voorimehetütar!”
“Misasja? Voorimehetütar, kust nad selle sõna võtsid?” imestas isa.
“Ma ei tea! Ma ei teagi, mis see voorimees on, aga nii nad mind nüüd hüüavad!”
“Voorimees, jah… Voorimees oli vanasti see, kes hobuse ja tõllaga linnas inimesi sõidutas. Igapidi austusväärne amet,” lohutas Peep tütart, aga sellest ei olnud abi. Esimest korda tundis mees, et Maige kaljukindel otsus – Reeli eliitkooli panna – polnudki vast nii hea kui algul tundus. Taksojuhi ja lihtsa raamatupidaja laps…
Kurat võtaks, ka sel neetud nõukogude-ajal oli midagi head. Niisugust seisuse järgi narrimist koolis küll ei mäleta… mõlgutas Peep mõtteid, takso aknast möödajalutavaid inimesi jälgides. Siin, tänaval, ei saanud küll aru, et midagi oleks muutunud, et peaks neidsamu möödajalutajaid korraga hakkama liigitama rikasteks ja vaesteks, omanikkudeks ja töölisteks, tõllas sõitjateks ja – ptüi – , voorimeesteks… Tänav oli kõikide jaoks, siin olid kõik võrdsed, kui just… Tõepoolest, seal pargipuude all pinkide juures sorteeris taksojuhtide poolt Prügi- Juhaniks ristitu prügikastide sisu, tegeles oma igapäevaste toimetustega ja teda ei saanud kuidagi teiste tänaval kõndijatega ühte klassi liigitada.
Peep Sinirand üritas nimme mitte sinnapoole vaadata, kus Prügi-Juhan oma igapäevatööga tegeles. Tõepoolest, mõelda, et inimene võib niiviisi elu hammasrataste vahele jääda, et kaotab kõik – perekonna, kodu, töökoha, sissetuleku, eneseväärikuse, võibolla isegi kunagi omaks peetud ideaalid… Kaotab isegi vastikustunde selle vastu, mille kaaskodanikud on prügikasti heitnud – mitte ainult sellepärast, et see on tarbetu, vaid see on ka riknenud, haisev, vastik… Ei, lihtsam oli sellele mitte mõelda. Prügi-Juhan oli vaid üks nendest, keda nüüd tänavate varjupoolele oli kui mitte just rohkesti, siis ikkagi märgataval arvul tekkinud ja nende arvukus ei torganud silma lihtsalt seetõttu, et nad tegutsesid konkurentide kartusel üksinda. Varem oli mõni selline heidik üritanud ka kerjata, käinud läbi terve ootel taksode rea ning juhtidelt almust luninud; ka Peep oli ühel sellisele lunijale kord viielise andnud ning seejärel leidnud mehe tänavanurgal õllepudelit kummutamas…
Tõesti, niisugustele asjadele oli õigem mitte mõelda. Parem oli unistada millestki muust, kas või päris tavalistest asjadest. Näiteks pühapäevast, mil saab kogu perega jalutama minna -
kas siis aedlinna tänavatele, või ilusa ilma korral isegi rongiga linnast välja sõita esimesi kevademärke otsima. Kolmekesi – Maige, Reeli ja tema, keda tüdruk mudilaseajast saadik issiks hüüdis. Nendel käikudel oli nii tore unistada ja plaani pidada, kuidas nad oma pere tarbeks kunagi kuskile looduskaunisse kohta majakese püsti panevad ja kuidas sellest saab nende tõeline kodu – just selline, millisest nad on alati unistanud. Aga selleks oli vaja raha, palju raha. Palju enam, kui nende visalt kasvavad pangaarved