Võit suhteprobleemide üle. Michael Crowe
enam ei toeta. Aja jooksul asetuvad asjad harilikult oma kohtadele – leinav lesk omandab partneri kohta tasakaalustatuma vaate ja positiivne hoiak taastub. See võib avalduda kiindumuses teistesse pereliikmetesse, sõpradesse, uude kaaslasesse või huvialadesse.
Lõpuks suudab lesestunud partner oma kaotusega leppida ja elu läheb jälle igapäevastesse rööbastesse. Kogu protsess võib kesta kuid või koguni aastaid ja sageli nõuab lein lõivu ka leinaja terviselt. Hiljuti lesestunud naiste tervis on halvem kui abielunaistel ja nad pöörduvad sagedamini arsti juurde ka väikeste kaebustega. Ka psüühiliste haiguste osakaal on leskede seas kõrgem, peamiselt kimbutab neid depressioon. Lesknaisi jätavad partneri kaotusele järgneva aasta jooksul mehed suure tõenäosusega ükskõikseks, nad tarbivad liiga palju alkoholi, nendega toimub rohkem autoõnnetusi ja haigestumismäär südamehaigustesse ja vähktõppe on kõrgem. Lesestumisele järgnevatel aastatel need probleemid aegamisi taanduvad.
Pikaajaline või äärmiselt tõsine lein
Aeg parandab harilikult kõik haavad, ka partneri kaotuse, kuigi aeg-ajalt (sünnipäevadel, pulma-aastapäeval ja surma-aastapäeval) haarab kaotusetunne ja igatsus jälle võimust. Mõnikord võib lein kesta väga kaua, koguni mitu aastat, ning muutuda täiemahuliseks depressiooniks, mis vajab psühhiaatrilist abi. Lein võib avalduda ka teistsugusel kujul, näiteks täieliku sukeldumisena töösse või muudesse loovatesse tegevustesse. Mõned partnerit leinavad inimesed rajavad väga kiiresti uue suhte, et kaotusest rutem üle saada. See võib mõjuda positiivselt, kuigi eksisteerib ka risk, et uus suhe võib kiire arengu tõttu olla ebastabiilne. Sellel perioodil ei ole leinav inimene tegelikult emotsionaalselt valmis tegema oma elus kaugeleulatuva mõjuga otsuseid. Mõned inimesed on pärast leinaperioodi lõppu veendunud, et nad ei taha lahkunud kaaslast iialgi kellegi teisega asendada ning otsustavad jääda üksikuks. Niisuguses olukorras käitumiseks ei ole olemas õiget ega valet viisi, kuid kui inimene on teadlik rutakate otsustega kaasneda võivatest tagasilöökidest, on sellest palju abi.
Lahkukolimine või lahutus
Järjest suurem hulk suhteid lõpeb praegusel ajal lahkukolimise või lahutusega (vt 10. peatükk). See võib kergendust tuua nii ühele kui ka mõlemale partnerile ning üldiselt ei looda pärast lahutust sama partneriga uut suhet. Kuid paarisuhte lõpetamine ei ole kunagi lihtne. Paljud lahutuse läbi teinud inimesed (eriti need, kelle puhul lahutus toimus pigem partneri, mitte nende enda initsiatiivil), kogevad partneri surmaga võrdset suurt leina ning võivad läbida kõik ülalkirjeldatud leina staadiumid. Erinevus on aga selles, et endine lähedane kaaslane ei ole surnud vaid elus, ning võib olla inimese enda elust lihtsalt välja tõrjunud. Seetõttu on möödunud suhet raskem idealiseerida, nagu oleks ilmselt toimunud partneri surma korral, ja mahajäetud inimene võib tunda endise partneri vastu äärmist armukadedust ja viha, eriti siis, kui tal on käsil uus suhe. Lahutuse üleelamine võib mitmel moel olla hoopis raskem kui partneri surm, sest armastus ja kiindumus, mida inimene surnud elukaaslase vastu endiselt tundnud oleks, ei jätku enam samal moel.
Laste eest hoolitsemine
Pärast vanemate lahkukolimist või ametlikku lahutust võib tekkida probleem suhtest sündinud laste eest hoolitsemise järjepidevusega. Vanematel, kes ei suuda paarina koos elada, on raske täita ühiselt peenetundelist ja elutähtsat kaitsetute laste üleskasvatamise ülesannet. Just siis kuluvad marjaks ära mõned 11. peatükis esile toodud oskused ja omadused, kaasa arvatud kasuvanema roll – kooselu lastega, kelle uus elukaaslane on kaasa võtnud eelmisest suhtest –, ning oma endise partneri, laste ja uue partneri vaheliste suhete sidestamisoskus.
Lahutatud paari tervislik seisund
Lahutuse läbi teinud inimeste tervis muutub sarnaselt hiljuti lesestunud inimestele halvemaks kui abielupaaridel. Ka see langus ilmneb peamiselt esimestel lahutusele järgnevatel kuudel, kuid halvem tervislik seisund võib püsida veel umbes aasta. See rõhutab vajadust püüda abielu või partnerlust parandada, kuni see on veel elujõuline, ning loodetavasti aitab see raamat mõnel paaril oma suhte taas korda saada ning vältida lahutuse või lahkuminekuga kaasnevaid probleeme.
Meelespidamiseks
• Paarisuhe võib olla partneritele äärmiselt toetav ja rahuldustpakkuv, kuid suhte teatud faasides tekib probleeme peaaegu igal paaril.
• Paarisuhte tüüpe on palju, kuid kogetavad probleemid on sageli väga sarnased.
• Enamik tänapäeva paarisuhteid püsib koos pigem vabatahtliku kokkuleppe kui kultuurikeskkonna või seaduse jõul.
• Probleemid võivad tekkida siis, kui paaril on tarvis teha oma elus ümberkorraldusi, et astuda perekonna elutsükli järgmisele staadiumile.
• Rahanduslikud ja ühiskondlikud surveallikad võivad suhte destabiliseerimisel suurt rolli etendada.
• Kultuuritausta ja partnerite lapsepõlveperekonna mõju on harilikult üsna tugev.
• On olemas teatud tegurid, mis tagavad suhtele suurema stabiilsuse, ning tegurid, mis suurendavad lahkuminekuriski (vt tegurite loendeid).
• Igas paarisuhtes on vajadus sallivuse ja läbrääkimiste järele.
• Paarid peaksid oma ootustes olema realistlikud, eriti pärast suhte varaste faaside läbimist.
• Lahutus võib partnerite tervisele ja heaolule negatiivselt mõjuda, kuid mõnikord vabastab see paari talumatust stressist.
2
Paarisuhte mõistmine: teooriad
Sissejuhatus
Paariteraapiaalased teooriad toetuvad peamiselt kolmele alusele – käitumuslikule, süsteemsele ja psühhodünaamilisele teooriale. Kõik need inimeste vastastikmõju käsitlevad teooriad püüavad mõista ühte ja sama fenomeni, kuid erinevad üksteisest olulisel määral. Pealiskaudsel vaatlemisel võiks arvata, et need ei haaku ju üksteisega põrmugi, kuid kui taibata, et nende lähtepunktid ongi erinevad, ei põhjusta see suuremat probleemi. Alustan seda peatükki nende kolme teooria peamiste erinevuste väljatoomisega ning räägin seejärel igast teooriast lähemalt.
Käitumusliku orientatsiooniga terapeudid vaatlevad inimest väljastpoolt. Nad alustavad inimesega tegelemist seisukohalt, et ainus käitumisviis, mis väärib uurimist, on see, mida saab jälgida ja arvuliselt määratleda. Seda meetodit viljelevad terapeudid on kõige rohkem rahul siis, kui suudavad oma vaatlusobjektide käitumist prognoosida: näiteks kui puuris olev tuvi aktiveerib nokalöökide abil toidurenni või rott läbib labürindi. Tulemused, mida käitumisterapeudid niisugustest eksperimentidest on saanud, väärivad esiletõstmist nii inimeste kui ka loomadega tehtud katsetes ja õpetavad meile motivatsioonipsühholoogiast ja korduvast käitumisest väga palju. Käitumuslikud meetodid on osutunud äärmiselt edukaks loomade dresseerimisel (näiteks tsirkuseloomad) ning aidanud ka lapsevanematel oma laste problemaatilist käitumist tõhusalt vähendada.
Lahtimõtestatud käitumuslikust baasist lähtudes on välja töötatud ka kognitiivne käitumisteraapia, mis üritab veelgi rohkem inimese sisse vaadata. See vaatleb, kuidas negatiivsed mõttemudelid võivad mõjutada meie enesehinnangut ja suutlikkust elu ja selle probleemidega toime tulla, ning õpetab, kuidas asendada need positiivsete mõttemudelitega.
Süsteemiteoreetikud vaatlevad inimeste vastastikust toimimist samuti väljastpoolt, kuid on rohkem huvitatud paaride vahel ja peredes pidevalt toimuvatest järjestikustest käitumistest. Nad jälgivad inimsuhteid ja moodustavad neist mõttes teatud „tantsuseeriad“, kus pereliikmed õpivad sammud ära ja kordavad tantse, mis perekonda koos hoiavad. Näiteks võib mõnes peres olla ilmseks juhiks küll pereisa, kuid lapsed suhtlevad palju rohkem emaga ning tegelikult on just emal laste käitumise üle suurem kontroll. Selle abil ta võib isa positsiooni toetada või tema autoriteeti hoopis õõnestada. Süsteemiteoreetikute ideede toetamiseks on korraldatud hoopis vähem uurimusi ja eksperimente kui käitumisterapeutide puhul, ometi on terve mõistuse test üks neist, mille nad läbivad üsna hõlpsasti ning enamus nende teooriaid on ühtlasi nii mõistetavad kui ka veenvad.
Psühhoanalüütikud